maa suure ookeani ääres. See ookean, mida valesti kutsutakse vaikseks mereks, uhub Tšiili rannikut läänest. Põhja pool lahutab teda Peruust kõrbetaoline Atacamu maariba, idas lahutab teda Buenos-Ayresest kõrge igilumega kaetud Kordiljeeride ehk Andide mäeahelik, kus hulk vulkaane alatasa tuld sülitavad. Lõunas ulatuvad tema piirid küll ainult kuni Magalhãesi väinani, ehkki Tšiili loeb oma valduseks ka Tulemaa, millest tal aga mingit kasu pole ja kuhu mõni tšiillane vaid haruharva tuleb. Tšiili tegelikuks avastajaks tuleb lugeda hispaanlast Valdiviat. Ta rajas siia aastal 1541 ka esimese hispaania koloonia, praeguse pealinna St. Jago ning pärastpoole ka Conceptioni. Pikka aega kestis lakkamatu verine sõda maa põlisasukatega, keda nimetati araukaanideks. Need tugevad, osavad ja ettevõtlikud inimesed tõmbusid tagasi mägedesse, kus nad olid alistamatud ning kust nad hispaania tulnukaid vahetpidamata häirisid. Oldi sunnitud tunnustama nende sõltumatust, mida nad on käesoleva ajani säilitanud. Ikka veel jätkavad nad mägedes oma vana rändavat eluviisi ning on jäänud ustavaks oma usule ja kommetele. Hispaanlaste õnnetuseks said nad neilt endale hobuseid, millel nad väga osavate ratsanikena sooritavad oma röövretki säärase kiirusega, et need retked vaid harva nurja lähevad, mis teeb araukaanid ohtlikeks naabriteks. Ainult väga vähesed on mäestiku jalamil asuvaisse orgudesse paikselt elama jäänud ja ristiusu vastu võtnud, seejuures aga oma vabadust kaotamata.
Tšiili praeguse elanikkonna madalam rahvaklass, mille hulka ei saa arvata araukaanlasi kui väljatõrjutuid, on hispaanlastest ja araukaanlastest põlvnev inimrass. Ta on ilusa kasvuga ja tugevalt pruunika näovärviga, millel võib siiski väga selgesti märgata põskede elavat puna. Mehed on kõik väga head ratsutajad ning valdavad täiuslikult loomade lassoga püüdmise kunsti.
Kõrgemate klasside esindajad on oma hispaania vere puhtana hoidnud. Nad on väga proportsionaalse kasvuga, ning naisterahvad, kelle hulgas on nii mõningaidki silmahakkavaid iludusi, on kõik vähemasti kenad. La Pérouse leidis nad eest veel võruseelikutes, nüüd aga on nad maitsekalt omaks võtnud prantsuse moed, nii uutena kui nad Peruu kaudu siia tulla saavad. Euroopa seltskondliku kasvatuse poolest jäävad nad küll Rio-Janeiro daamidest maha, kuid mõistavad end siiski üsna kombekalt ülal pidada.
Kliima vastab Kesk-Prantsusmaa omale ning võimaldab äärmiselt viljakal pinnasel ülikülluses kasvatada kõiki seal laabuvaid taimi.
Paljude kohalike loomaliikide hulgas esineb kõige sagedamini metsik kits, keda sageli kodustatakse. Eriti rikas on Tšiili mitmesuguste ilusate lindude poolest. Õhus lendavad suured papagoide parved, igat liiki koolibrid surisevad lillede ümber. Ka kirjude liblikate parved hõljuvad ringi ning helendavad mardikad sädelevad öös. Mürgiseid madusid ja putukaid ei tunta siin hoopiski.
See ilus maa oli pikka aega üsna hooletusse jäetud. Hispaanlased ei lubanud kiivalt mingit kaubandust võõraste maadega ning inkvisitsioon, mis ka siin sisse seati, hoolitses selle eest, et vaimu nagu kord ja kohus maha suruda. Ka elanike suur loidus oli süüdi selles, et nende maa viljakust nii vähe ära kasutati. Nüüd, pärast seda kui tšiillased endalt heitsid ikke, mis nende tööndust halvas, ja inkvisitsiooni-ahelad, mis nende vaimu maadligi surus, hakkasid nad häbenema oma madalat kultuuritaset, millel nad seisavad haritumate rahvustega võrreldes, ning see tunne tõstab nad peagi paremuse poole.
Oma iseseisvuse eest võlgnevad tšiillased tänu esmajoones tuntud kindral Martinile, kes 1817. aastal koos Oma armeega sooritas tuntud retke Buenos-Ayresest üle Andide, ründas hispaanlasi ja saavutas täieliku võidu, millega pani aluse Tšiili vabastamisele. Nüüd valitseb maad kõigi provintside volinikest moodustatud kongress, kelle eesotsas seisab kindral Freire.
Conceptioni laht on meresõitja jaoks üks kõige parematest maailmas niihästi oma kaitstud ja hõlpsasti juurdepääsetavale sadamate kui ka tervisliku kliima ja seal saadaolevate toiduainete ülikülluse tõttu. Looduslike eelduste poolest nagu loodud kaubanduse keskpunktiks, kujuneb ta selleks kindlasti praeguse kogu maa laoplatsi Valparaiso asemel, mille kaitseta reidil palju laevu hukka saab. Freire on juba teinud otsuse admiraliteedi rajamiseks Talcoguano lähedale ning ümberkaudsete alade asustamiseks nii suures ulatuses kui võimalik. Talcoguano, mis koosneb umbes viiekümnest armetust majast, ja teine veelgi väiksem asula, Pencu, on ainsateks asustatud paikadeks selle lahe ääres, pärast seda kui Conceptioni linn 1751. aastal hävis maaväringu läbi, mida siin üsna sageli ette tuleb. Uus sellenimeline linn ehitati hiljem üles kaugemal sisemaal, ilusa Biobio jõe kaldale ning asub seitsme miili kaugusel Talcoguanost.
Kaheksateistkümnenda jaanuari varahommikul sõitsin ma koos härra doktor Eschscholtziga Talcoguanasse, kus meid juba ootasid ratsahobused, kes meid Conceptioni viima pidid. Siin pole mingisuguseid vankreid ning isegi daamid peavad oma reise tegema hobusel, nagu rüütlite ajal. Ainult kui nad kõige uhkemates tualettides ballile sõidavad, kasutavad nad suuri raskeid härjakaarikuid, mida ma oma varasema reisi puhul kirjeldasin. Rannal leidsime eest hulga inimesi, keda uudishimu välja oli meelitanud, sest Vene lipp lehvis siin maailma algusest saadik alles teist korda. Ning kuna oli teada saadud, et kapten on jälle sama, kes kaheksa aastat tagasi siin oli ning tollal balli korraldas, millel üksteisest nii suurt heameelt tunti, siis olid ka mõned mu tookordsed külalised siia rutanud, et mind jälle näha. Ma ei saanud vastu panna nende sõbralikele tungivatele kutsetele, et külastaksin neid veel enne kui asun teele Conceptioni. Mind võeti väga südamlikult vastu ning püüti teha kõik minu parimaks kostitamiseks, kuid eelmisel korral nii rikastes majades võis nüüd näha vaesuse jälgi. Rohked hõbedased lauanõud, mida ma kaheksa aastat tagasi isegi vaesemate elanike juures nägin, olid nüüd kõikjal kadunud ning asendatud halva keraamikaga. Kurdeti väga sõja üle, mis oli siin kogu oma koleduses möllanud ja kõige rikkamad perekonnad laostanud. Paljud nendest olid Talcaguana maha jätnud ning Limasse kolinud, kus tollal alles veel rahulikum oli.
Pärast visiitide lõpetamist istusime oma vahvate ratsude selga ning hakkasime linna poole traavima. See muidu nii kütkestav tee kandis kõikjal sõja laastamise jälgi. Mahapõlenud külad, harimata põllud, maharaiutud viljapuupiirdehekid ning kerjuste malev olid jubedad meenutused sõjast ja kurb kaasaja vaatepilt. Arvukad lamba- ja veisekarjad, mis tookord neid rohumaid ehtisid, olid kadunud. Vaid tark ja tugev valitsus saab seda üldist viletsust endiseks jõukuseks muuta. Nii raskete ohvritega lunastas oma sõltumatuse ning kulub veel hulk aastaid, enne kui ta vabaduse vilja rõõmsalt maitsta saab. Tervelt kaks tundi sailme üha uut ainet nendeks mõtisklusteks ning rõõmustasime nüüd, et oleme linna jõudnud, millest lootsime helgemaid muljeid. Aga selles olime eksinud. Ka linn oli purustatud. Suur osa sellest oli varemetes, elaniketa ja mahajäetud. Veel säilinud majades ei elanud mitte kasulikud kodanikud, usinasti äritsevad kaupmehed või virgad käsitöölised, vaid sõdurid. Esimesed olid, mõned üksikud välja arvatud, Conceptioni maha jätnud ning välja rännanud Mehhikosse ja Peruusse, kus tollal alles rahulik oli. Selle õnnetu linna oli laastanud mitte ainult revolutsioonisõda. Alles aasta tagasi tungis suur hulk metsikuid araukaanlasi, Tšiili sõjaväe mujal tegutsemise aega ära kasutades, linnale öösel nii äkitselt kallale, et elanikud, kellel kallaletungist vähimatki aimu polnud, enne kui vaenlane juba linnamüüride vahel oli, ei saanud ennast kaitsta. Hästi teades, et neil siin pikka pidamist pole, asus metsik jõuk mõrvates ja maha põletades kähku röövima ning eemaldus suure saagiga.
Need araukaanlased, kes taolisi röövretki sageli ette võtavad, on siinsete ohvitseride kirjeldust mööda sõjakas rahvas, neil on väga head hobused ning nad on vibude, noolte ja odadega relvastatud. Nad ründavad tihedasti koos olles metsiku kisa ning säärase kiiruse ja vihaga, et isegi regulaarvägedel pole kerge nende esimesele kallaletungile vastu seista. Kui aga rünnakule kindlalt vastu pannakse, siis on araukaanlased ka mõne hetke jooksul laiali paisatud ja põgenema löödud. Kui neid jälitama hakata, siis oskavad nad end osavasti kord hobuse ühele kord teisele küljele heita, et laskude ja mõõgahoopide alt pääseda. Mõnikord ripuvad nad koguni täies galopis eemale tormava hobuse kõhu all. Kui nad põgeneda ei saa, eelistavad nad oma vabadusearmastuses surma vangistusele. Nad kaitsevad ennast kuni viimase hingetõmbeni.
Olin Rio-Janeirost saanud soovituskirja ühele varem väga rikkale ja praegugi veel jõukale Conceptioni
