kahurid kohe lahingumoonaga laadida ja kõik valmis seada, et võiksime vajaduse korral endale tee läbi murda. Soodsa karge tuule tõttu nägime juba tunni möödudes mõlemat meile mainitud laeva Quiquirino saare juures ankrus seismas. Kui me lähemale tulime, kostis fregatilt kahuripauk, mille peale mõlemad laevad purjed üles tõmbasid ja sõidusuuna võtsid, millega nad oleksid meile tee läbi lõigata saanud. Nende vaenulikes kavatsustes mitte enam kaheldes lasksin ma mitu purje rehvida, et meie laev oleks oodatava kallaletungi puhul paremini juhitav. Süütetunglad pandi põlema ja igaüks seisis oma kohal. Tšiili fregatt, mis halvasti purjetas, oli liiga kaugele allatuult sattunud ega saanud seepärast meieni jõuda üheaegselt korvetiga, mis meil teed läbi lõigata püüdis. Olime jõudnud laskekaugusele korvetist ning see võis väga hästi märgata, et meil kõik valmis oli kallaletungi jõuliseks tagasilöömiseks. Nii ta siis purjetas rahulikult päris meie lähedalt mööda ning rahuldus sellega, et meile ruuporist midagi arusaamatut hüüdis. Vastassuunaline sõit viis meid kiiresti lahku.
Nüüd nägime, et fregatt pööras ja kursi meie poole võttis, kuid meil oli juba suur edumaa. Et lahest väljapääs meie ees vaba oli, ei jäänud ma fregatti ootama, vaid vabastasime varem rehvitud purjed ning kadusime varsti ta silmist.
Nii olime pääsenud kõigist rünnakutest, mille tagapõhjaks oli võib-olla kavatsus ka meie laeva sõjaväe Chiloele toimetamiseks kasutada. Mõlemad inglise vaalapüügilaevad rekvireeriti selleks otstarbeks nende kaptenitelt nõusolekut küsimata.
Meie poolt maal tehtud vaatluste tulemused on järgmised:
Mendiburu maja geograafiline laius
Talcoguanos: 36°42'15"
Sama maja läänepikkus 73°8'20"
Magnetnõela deklinatsioon 14°00'00" itta
Sama inklinatsioon 80°4'
Mere tõus ja mõõn on siin päris märkamatu.
Kogu meie siinviibimise kestel oli temperatuur 15 kuni 17 kraadi Reaumuri järgi.
IV
OHTLIK ARHIPELAAG
Paljud saared selles väikeste korall-loomade poolt ookeani keskele ehitatud arhipelaagis on nii madalad, et nad alles lähedalt silma hakkavad. Seetõttu pole laevasõit siin ohutu, eriti pimedas ja halva ilmaga, mis andiski arhipelaagile tema nime. Minu kavatsuseks oli veel kord täpsustada nende minu poolt varasemal reisil avastatud saarte geograafilist asendit. Seejärel pidi O Tahaïti olema vaadeldud pikkuskraadide võrdluspunkt ning ühtlasi võimaldama vajalikku puhkust. Tee selle arhipelaagini valisin lõunalaiuse 15 ja 16 kraadi vahel, sest see jääb ookeanidel sõitvate kaubalaevade marsruutidest kõrvale ja teda pole kasutatud ka avastusreisidel, mistõttu võis kergesti võimalikuks osutuda, et satume seni tundmata saartele. Selle plaani tõttu võtsime kohe pärast Tšiilist lahkumist kursi nordvesti, et mainitud paralleelini jõuda. Lakkamatu priske lõunatuul viis meid kolme päevaga 660 miili võrra edasi, mistõttu kuuma kliima mõju end seda tugevamini tunda andis, sest olime ju nii järsku selle sisse sattunud. Juan Fernandezi saar, kuhu hispaanlased tollal, kui nad Tšiilis veel peremehed olid, kurjategijaid ja vabariiklikult meelestatuid saatsid, jäi meist vasemale ja väikesed asustamata kaljused Felixi ja Ambrosio saared üsna lähedale paremale. Nii jõudsime kiiresti lõunapöörijooneni ning jätkasime oma sõitu ilusa ilma ja mõnusa rahuga. Troopikavööndis võimaldab laeva vähene kõikumine meremehel ette võtta sääraseid toiminguid, milleks tal muidu vaid harva võimalus avaneb. Isegi jooniseid saab kõige puhtamalt teha. Seitsmeteistkümnendal veebruaril olime 18-ndal lõunalaiuse ja 105-ndal läänepikkuse kraadil. Ilm oli ilus ja meri vaikne. Meie näitlejad tahtsid meie elu ühetoonilisusesse jälle vaheldust tuua etenduse näol. Teater oli üles seatud, mängukavad välja jagatud ning orkester andis juba märku pealtvaatajate kokkukogunemiseks. Siis muutus rõõm korraga kohkumiseks ja leinaks. Jälle kukkus madrus üle parda. Ta pidas esimesel mastil vahti, et selles laevasõiduteedest kõrvale jäävas piirkonnas maad ja madalikke jälgida, mis tagaks meie julgeoleku. Seejuures oli ta iseenda julgeoleku unarusse jätnud ja langes oma ettevaatamatuse ohvriks. Ta sai juba kukkumisel kõvasti vigastada ning kadus jäljetult. Kõik tema päästmise katsed jäid tagajärjetuks. Selles eraldatuses, milles me nüüd juba nii pikka aega elasime, nii kaugel kodumaast, tundis igaüks seda elavamalt kaasa hädas ja viletsuses ühendatud väikese koloonia ühe liikme kaotusele. Pealegi oli hukkunu üks meie osavamatest madrustest. Kõige ägedamas tormis oskas ta osavasti toime tulla kõige ohtlikumate töödega mastidel, nüüd aga ilusaima ilmaga, kus laev vaevumärgatavalt kõikus, pidi ta tegevusrohke ja kasulik elu nii äkki lõppema.
Olles kolme nädalaga Tšiilist 4000 miili kaugusele jõudnud, asusime nüüd Ohtliku arhipelaagi naabruses. Järkjärgult kadus, vastupidiselt selle maailmanurga kõigile seaduspärasustele, meid seni nii truult saatnud süüdostipassaat, andes asu vestist ja nordvestist puhuvatele vastutuultele, mis meile väga kurja ilma tõid. Seniajani on oldud arvamisel, et väikesed korallisaared ei põhjusta oma äärmiselt madala asendi ja väikese massi tõttu mingeid muutusi atmosfääris, ning et passaattuul, millele nad mingiks tõkkeks pole, ka nende läheduses lakkamatult edasi puhub. Korduvad kogemused on mulle aga näidanud, et lugu nõnda pole ja et need väikesed saared võivad harilikku troopilisse ilmastikku muutusi tuua, vähemalt teatud aastaaegadel.
Kahekümne kuuendal veebruaril olime 16. laius- ja 129. pikkuskraadil. Tuul puhus läänest, mustad pilved tõusid ähvardavalt üles ja katsid varsti terve taeva. Ägedad tuuleiilid päästsid meie vastu valla kogu oma viha ning igal pool, kuhu silm ulatus, lõhestasid välgud pilvi. Öö oli algusest lõpuni kole. Torm ja äike kestsid kõige ägedusega kogu pimediku kestel, mis oli täielik ja mida katkestasid vaid pimestavad välgud. Hooti langes meile paduvihma ja ujutas teki üle. See kohutav ilm kestis neli päeva. Ainult keskpäeval selgines taevas natuke ja võimaldas meil hinge tõmmata. Siis aga tulid torm ja äike uue ägedusega varsti jälle tagasi. On tähelepanuväärt, et nii tugev äike tekib kõigest maast nii kaugel. Laeval «Rjurik» tuli mul samas paigas ja samal aastaajal läbi elada samasugune äikesetorm, mis küll polnud nii äge.
Teisel märtsil sai troopiline tuul lõpuks jälle võimu enda kätte ja tõi meile ilusa ilma. Oli küll väga palav (Reaumuri termomeeter ei langenud isegi öösel alla 24 kraadi), kuid kogu meeskond tundis end hästi. Sama päeva õhtul tehtud arvutuste järgi olime 15°15' lõunalaiusel ja 139°40' läänepikkusel ning kui päike parajasti horisonti riivas, hüüdis vahimadrus masti otsast, et otse seal, kuhupoole me purjetame, paistab maa. Uue avastuse rõõm pani peagi kõik pikksilmad liikuma ja priske tuul viis meid küllalt kiiresti edasi, nii et võisime veel enne seda, kui päris pimedaks läks, eestekilt selgesti näha üht osa väga madalast tugevasti metsastatud saarest. Kuna ükski mulle teadaolev meresõitja selles paigas veel viibinud polnud, ning kuna ta ka kõige uuematel kaartidel vaid tühja ala hõlmab, siis võisime end küll õigusega selle saare esmaavastajateks pidada, millele andsin meie laeva «Predprijatije» nime.
Kui pimedaks läks, pöörasime saarest eemale ja laveerisime öö jooksul mõningas kauguses sellest. Hommiku hakul purjetasime jälle saare poole ning nüüd silmitseti teda pingsa uudishimuga läbi kõigi pikksilmade, mille juures mõni uskus midagi märkavat, mida teine ei näinud ja mis võis vahest olla vaid ettekujutusest sünnitatud pettepilt. Samas veensid meid kerkivad suitsusambad, et saar oli asustatud. Varsti võisime masti tipust näha tervet saare ulatust. Tema pimestavvalge korallranna kõrval on kohe elav rohelus, mille kohal kõrgub palmimets. Saare keskel on suur kinnine järv, millel nägime paate ringi purjetamas. Tulime maale sedavõrd lähedale, et võisime temal palja silmaga eristada mitmesuguseid objekte. Täiesti paljad, pikakasvulisse tugevasse tumedavärvilisse inimrassi kuuluvad metslased sagisid kiirelt siia-sinna. Nad kogunesid kaldale ja vaatasid laeva ilmse imestusega. Mõned, kes olid relvastatud odade ja malakatega, jooksid rahutult ringi, teised süütasid puuhunnikuid, tõenäoliselt selleks, et
