mis tuli tantsusaali kõrval kerge eesriidega varjatud orkestrilt. Peagi täitus lustlik lokaal lustlike külalistega. Kütkestavad kaunitarid kepsutasid armsal tantsusammul kergelt ringi, nii et näis, nagu valitseksid selles elurõõmsas ringis vaid graatsiad ja amoretid. Korraga tekkis üleüldine segadus ning eriti daamid näisid olevat paanilisest hirmust haaratud. Rahutud vaimud, aga võib-olla ka naljavennad olid kõrvast kõrva levitanud kumu, et meil olevat kavatsus vaikselt ankrud hiivata ja ilusa saagiga minema purjetada. Minu sõbral Mendiburul võttis tükk vaeva, kuni see naeruväärne sõgedus vaibus ning rahu jälle jalule sai koos usalduse ja rõõmuga, mis nüüd häirimatult valitsesid nii söögilauas kui ka lustliku tantsu juures. Alles siis, kui päike jälle kõrgel taevas seisis, lõppes ka see ball, nagu kõik muudki ilusad asjad siin maa peal, kuid nii mõnelegi kojupöörduvale külalisele jäid temast üsna meeldivad mälestused nagu noortele võõrustajatelegi.
Varsti pärast seda meelitas suurepärane ilm meid ette võtma lõbusõitu lahe vastaskaldale, kus tahtsime vaadata vana Conceptioni linna varemeid. Mendiburu oli meiega seltsis, nagu kõik meie teadlased ja ohvitseridki, kellel teenistus meiega ühineda lubas. Ühel ilusal hommikul asusime kolme suure paadiga päris vara teele ning sõitsime kahe tunniga vastaskaldani. Läksime maale Pencu juures, mis nagu Herculanumi kohale rajatud Porticigi on ehitatud maa alla maetud Conceptioni linna varemete peale. Pencu asukad elavad rahulikult ja rõõmsalt oma elusalt maetud esivanemate peal, tundmata muret selle üle, et ka neid võib sama saatus tabada. Siin paiknevad laialipillatult umbes 15 aedadest ümbritsetud maja keset kütkestavat tasandikku, mille keskel kohisedes lookleb kitsas jõgi, mis kannab nime St. Peter. Loodus näib siin olevat lopsakam ja rikkalikum kui Talcoguano juures. Seda orgu ümbritsev mäestik on rahulike vormidega ja mõõduka kõrgusega, rõõmustades silma teda katva põõsastiku mitmekesise rohelisusega. Oma loodusteadusliku kogu täiendamiseks pidasime jahti mitmesugustele lindudele ja putukatele, sellal kui madrused suure võrgu merre heitsid ja veendusid, et meres on ülikülluses mitut liiki kalu ja koorikloomi. Viimased on vaesema elanikkonna peamiseks toiduks. Siinset paikkonda peetakse üheks ilusamaks kogu lahe ääres. Igatahes on ta Talcoguano ümbrusest kaugelt kenam. Vana linna varemetest torkab vaid vähe silma. Maa avanes kui suur ja sügav kurk ning neelas suurema osa linnast, nii et sellest jälgegi järele ei jäänud. Kurk ise on jälle täis varisenud, nii et praegu nii sõbraliku ilmega tasandikul vaid siin-seal asuvad üksikud endiste elamute varemed kohutavat katastroofi meelde tuletavad.
Talcoguano ja Conceptioni elanikud võtavad ette matku Pencusse, et seal erilise tähelepanu objektina imetleda vesiveskit, mille ehitas keegi välismaalane. Leidsime ta olevat niivõrd halvas olukorras, et jahvatamisest enam midagi välja ei tulnud. Veskiomanik kurtis, et ta ei suutvat kedagi leida, kes veskit parandada oskaks. Siin pannakse igasugune vili kivist uhmritesse, kus teda kõvast puust valmistatud nuiadega tambitakse ja hõõrutakse, kuni ta jahuks muutub. See annab ettekujutuse tšiillaste töönduslikust mahajäämusest.
Pencu lähedal oli Mendiburul maavaldus, kus me viljapuude vilus rõõmsalt einet võtsime. Pärast sööki läks kogu seltskond jahile, ning paari tunni jooksul lasti mitusada mitmesugust veelindu. Siin on neid uskumata suurel arvul. Sageli varjutavad nende parved mõneks ajaks päikese. Laevalt vaatlesime üht säärast parve kella järgi. Ta lendas üle umbes kümne sülla laiuse ja nii tiheda ribana, et kuskilt ühtki lünka märgata ei võinud. Ülelend kestis tervelt kolm tundi.
Meie laeva juures ettevõetud tööd olid jõudsasti edenenud ning Tšiilist lahkumise aeg lähenes, kui sõbralik kohtlemine, mida seni kogenud olime, ikka rohkem tagasihoidmiseks ja väga märgatavaks umbusuks muutuma hakkas. Meie vastu punuti isegi salanõusid ning koguni valitsus ise tahtis otsest vaenulikkust osutamata meie vastu sunniabinõusid rakendada. Kergesti erutuvatele ja mitte just sügavalt juurdlevatele tšiillastele olid esimeseks ajendiks vurrud, mida üks mu saatjaist kandis. Nad pidasid teda ainuüksi sellepärast maskeeritud hispaanlaseks, kes on meiega kaasa saadetud, et siin meeli võita vaenulikule valitsusele ja rahutusi külvata. Meeleolu muutuse põhjuseks võisid olla veel teisedki kaalutlused, mis meile aga teadmata jäid nagu seegi, mida meie vastu tegelikult ette võtta kavatseti.
Kui laev juba minemapurjetamiseks korras oli ning me mõne päeva pärast Talcoguanost lahkuda tahtsime, sõitsin Conceptioni, et president Freirega hüvasti jätta. Suurem osa teest oli meil juba seljataga, kui ma oma tublil ratsul oma saatjatest ette ruttasin ja ühelt kõrgendikult ilusat ümbrust vaatasin. Siis kappas mulle linna poolt tulles vastu üks hästi rõivastatud noor mees, jäi minu kõrvale seisma, silmitses mind mõni hetk tähelepanelikult ning küsis siis, kas ma olen Vene fregati kapten. Kui ma jaatasin, heitis ta pilgu ümberringi, et kindlaks teha, kas meid ei jälgita, ja ütles: «Teil on küll vist teada, et siinmaal on kaks parteid, kelledest üks on hästi ja teine vaenulikult meelestatud. Ülehomme korraldavad Talcoguanos paikneva rügemendi ohvitserid teile lahkumisballi, et seal siis Vene ohvitserid oma võimusesse võtta. Tõttasin Talcoguanosse, et teile seda teatada. Olge valvsad!» Viimase sõna juures juhtis ta hobuse kähku teelt kõrvale ning kadus võsastikku. Kui mu saatjad, kelle hulgas oli ka Mendiburu, mulle järele jõudsid, viisin Mendiburu kõrvale ja jutustasin talle juhtunust. Väga elava reageerimisega ausameelne mees muutus imestusest ja meelepahast kahvatuks, kuid kinnitas pärast vähest järelemõtlemist, et säärane asjalugu on võimatu ja et võõras hoiataja kindlasti eksib. Ometi otsustasime mõlemad juhtunust kohe pärast meie kohalejõudmist presidendile teatada. President võttis mind väga sõbralikult vastu ning kinnitas, et väidetav tema ohvitseride plaan on hoiataja tühipaljas luulumõte. Ta tegi seda niivõrd veendunult, et ma tema arvamusega nõustusin ning rohkem selle üle ei mõelnud. Nägime ju juba oma ballil, kui kergesti siin kõige alusetumad ja jaburamad kuulujutud levida võivad. Pärast presidendi juurest lahkumist veetsin ülejäänud päeva ja ka öö oma sõbra Mendiburu majas. Kui ma parajasti voodisse minna tahtsin, koputati tasakesi minu magamistoa uksele. Avasin selle ning üks Mendiburu teenijaist astus pelglikult sisse. Nagu ta mulle jutustas, oli ta hispaanlane, kes teenis fregatil, mille tšiillased hõivasid. Tema praegune isand oli tema kui sõjavangi oma käendusel teenistusse võtnud. Tungivalt paludes, et ma teda ei reedaks, andis ta mulle edasi sama hoiatuse, mille varem juba saanud olin. Ta lisas veel mõned sajatused tšiillaste ja nende valitsuse aadressil, keda ta kõiki röövliteks ja kaabakateks nimetas. See korduv hoiatus oli juba liialt hämmastav, et teda täiesti tähele panemata jätta. Püüdsin kõik asjaolud läbi kaaluda nii hästi kui sain ning kuigi mulle jäi arusaamatuks, mis minu vastu kavatsusel on, otsustasin ometi vajalikud julgeolekuabinõud kasutusele võtta. Veetsin seejuures võrdlemisi uneta öö ning jätsin hommikul vara hüvasti oma võõrustajaga, et nii ruttu kui võimalik Taicoguanosse jõuda. Minus taasäratatud muredest ei saanud ma talle midagi öelda lubaduse tõttu, mille olin teenrile andnud. Talcoguanosse saabumisel leidsin ees mulle ja kõigile ohvitseridele saadetud kutsekaardi homsele ballile. Üks asjaolu oli niisiis juba tõeks saanud. Et mitte kartlikuna näida, võtsin kutse vastu, kuid läksin ballile ainult väheste ohvitseride saatel. Ülejäänud jäid laevale, mis paigutati säärasesse asendisse, et ta sai maja, kus ball toimus, kergesti kartetšitule alla võtta ja ka maja lähema ümbruse vaos hoida. Nõnda olime Talcoguano saatuse isandad, sest meil polnud midagi karta ei valvelaevast ega ka maal asuvast patareist. Esimene oli säärases seisukorras, et oleks kohe pärast meie esimest lasku pidanud lipu langetama, teises oli aga ainult kuus lagunenud lafettidel seisvat kahurit, mis olid üsna kasutamiskõlbmatud. Maal asunud observatoorium oli likvideeritud ning kõik riistad laevale toodud.
Meie sõjalised ettevalmistused ei jäänud küll vist märkamata. Ball möödus rahulikult, kuid hakkas silma, et ballil oli vaid väga vähe neid ohvitsere, kes selle korraldasid. Ka valitses rõõmsa elevuse asemel, mis varasemaid balle elustas, seekord suur pinevus ning seltskond läks ebatavaliselt vara laiali.
Päevapuhtel hiivasime ankrud, et oma reisi jätkata. Kui me juba purjesid üles tõmbasime, tuli meie juurde mu ustav sõber Mendiburu ning tõi meile teate, et lahesuus on – Quiquirino saare juures ankrus üks Tšiili fregatt ja üks korvett, mis kaks päeva tagasi saabusid sinna Valparaisost, et sõjaväge Chiloesse viia. Need laevad olevat saanud käsu takistada meie väljasõitu lahest. Mendiburu ei teadnud mis andis tema valitsusele põhjust selleks
