kes mõistavad seda küllalt osavalt käsitseda ja meeldimisvahendina ära kasutada. Et tahaïtilannad kunagi katmatult päikese kätte ei jää (mõistagi on juttu vaid nendest, kes kuuluvad jeride klassi, sest teisi, isegi kristlasi, nägime veel päris alasti, ainult väikese põllega kaetult ringi kõndimas) ning väike lilledega kaunistatud pillirookübar nende nägu kaitseb, on nad palju valgemad kui mehed. Neil on peenejooneline nägu, kuid eriti paistavad nad silma oma keha ilu poolest, mille vorme pole Euroopa moodide piinakammitsad moonutanud. Nii nagu meie daamid oma põsed punaseks maalivad, nii värvivad tahaïtilannad oma alakeha tumesiniseks. See on niihästi kaunistus kui ka peenema rahva hulka kuulumise tunnus. Mehed on allutatud samale moele (nimelt tätoveerimisele). Teine mõlemale sugupoolele omane tava on kõrvalehekeste läbipuurimine ning pärlikeede ja mitmesuguste lillede sissepistmine. Selle armastusväärse rahva hulgas valitseb suurim puhtus. Nad suplevad ühtelugu ning ei söö ega joo kunagi ilma end enne ja pärast seda pesemata.
Selle kirjeldusega ühinevad ka teised rändurid. Kõigi juures võib märgata suurt poolehoidu nende nautimishimuliste looduse helliklaste vastu, nagu üks ränduritest neid nimetab. Iseäranis kütkestasid reisijaid tahaïtilannad. Kõik naised Tahaïtil on kenad ja mõned koguni väga ilusad, ütleb Wallis. Cooki saatjad ülistavad samuti Tahaïti naiste võlusid. Kõrge, sihvakas, kuid meeste omast siiski väiksem kehakuju, meeldiv näovorm, mis küll on rohkem ümar kui ovaalne, naha õrnus, mis pruunile värvile vaatamata ometi laseb näha punastamist, väljendusrikkad silmad, mis kord tuld pilluvad, kord tundehelluses leebuvad, väikesed, ühesugused ja väga valged hambad ning lõpuks ka kirjeldamatu naeratus, mis nende armsate näojoonte võlu täiustab, hurmas eriti nooremat Forsterit. Ainult ninad on nendel kaunitaridel harilikult veidi liiga lamedad, kuid on ka sääraseid, mille kuju eurooplannad kadestada võiksid.
Tahaïtilaste kohta ei käi needus, et palehigis pead sa oma leiba sööma. Kolmest leivapuust piisab ühe inimese toitmiseks aasta ringi, ning tal tarvitseb vaid kätt välja sirutada selle toidu järele nagu paljude teistegi puuviljade järele, mis talle vaheldust ja maitsmisrõõmu pakuvad. Toitvate juurte kasvatamine on selles kliimas ja selles maapinnas äärmiselt kerge. Meri annab vähese õngitsemis- ja otsimisvaevaga kalu ja koorikloomi. Ojades on üht liiki vähki, samuti ka kalu. See, kes on jõukas, laseb endale mullasse kaevatud aukudes kuumade kivide abil küpsetada sigu säärasel viisil, mis ka eurooplasele väga mokkamööda on. Liharoogadest on talle vahelduseks kanad ja koerad, kellele antakse vaid taimetoitu ja keda oivaliseks delikatessiks peetakse. Majades elab sageli koos mitu perekonda, kelle vahel valitseb suurim üksmeel. Peale osalt üpris kunstipäraselt põimitud mattide magamisasemetel ja mõne kõrvitsast või kookospalmi kestast anuma pole majades mingit mööblit.
Tahaïtilased on ülimalt leebe meelelaadiga, heatahtlikud, avameelsed, reipad ja rahuarmastajad, kuigi mõnedel võis näha sõdades saadud arme ja vigastusi, mis tõendasid, et nad ka vaprad olla võivad. Vihkamine ja kättemaks on nende südamele täiesti võõrad. Ehkki Cook kohtles neid mitmel korral karmilt ja ebaõiglaselt, leppisid nad ikka jälle kohe ära, kui tal neid tarvis oli ja ta vaid mõnel määral nende poolehoidu võita püüdis. Eurooplased võisid julgelt riskida ka üksikult ja relvastamata isegi öid maal veeta. Kõikjal võeti neid vastu suurima külalislahkusega, külvates nad üle sõprusavaldustega. Kadedusest ja kurjusest polnud jälgegi. Kui mõni sai kingituse, näisid kõik selle üle rõõmu tundvat.
Selle lapseliku rahva juures avalduvad tunded võrdselt kergesti nii pisarates kui ka naerus. Ka mehi võis sageli nutmas näha. Mure ja rõõm vahelduvad nende juures niisama kiiresti kui lastel ning nende vaim on püsimatu ja põgus nagu lastelgi. Vaatamata suurele uudishimule, millega nad laeval asuvaid esemeid imetlesid ja seletust nõudsid, oli nende tähelepanu köitmine kasvõi natukesekski ajaks niisama võimatu nagu elavhõbeda paigalepanek, ütleb Forster seenior.
Näib, et ei kehaline ega vaimne pingutus pole nende jaoks. Meelsamini anduvad nad igasugustele naudingutele ja õndsale far niente'le. Ometi tuleb imestada seda usinust, millega nad valmistavad oma tarbeesemeid – puukoorest tehtud pehmet paberit, roost punutud matte, kookoskiust kalavõrke ja õngenööre, nende teokarpidest meisterdatud õngesid; eriti aga suurt hoolt, mida läheb tarvis nende paatide ja sõjasõidukite ehitamiseks. Viimased, mis on nii suured, et võivad kanda 40 meest ja enamgi, koosnevad kookosköitega kokkuseotud ja hästi tihendatud laudadest, mida nad teritatud kivide abil suure vaevaga puutüvedest tahuvad, sest teisi tööriistu neil pole. Seepärast võib arvata, kuivõrd väärtuslikud on nende silmis meie kirved ja naelad.
Nad on vilunud meremehed nagu kõik need, kes elavad saartel. Ujumises ja sukeldumises on nad aga kaugelt üle kõigist sellest, mida eurooplastest saare- või rannaelanikud teha suudavad. Midagi merepõhjast küllaltki suurest sügavusest üles tuua on neile üsna kerge, ning sellest, kui paat merel kummuli läheb, ei tee nad väljagi. Mehed ja naised ujuvad nii kaua paadi ümber, kuni neil korda läheb ta jälle tagasi keerata, mille järel nad vee välja ammutavad ja rõõmsalt oma reisi jätkavad.
Nende meresõidud, mis mõnikord imekspandavalt kaugele ulatuvad, on neile tähtede vaatlemise hädavajalikuks teinud, seda enam, et neil kompassi pole. Seeläbi on nad omandanud ka astronoomilisi teadmisi. Nad oskavad üsna hästi eristada planeete kinnistähtedest ja nimetavad esimesi eriliste nimedega. Kuu faaside järgi jaotavad nad aasta 13 kuuks, igaüks 29 päeva. Üks nendest kuudest näib aga olevat selleks, et kuu-aastat päikeseaastaga võrdseks teha ning tal on vähem päevi. Niihästi päev kui ka öö jaotatakse kuueks ajaks, igaühes kaks tundi, ning nad oskavad neid päeval päikese seisu, öösel aga tähtede järgi täpselt ära määrata.
Nende osavust kirurgias on arstid ära tundnud haavade, osalt ka väga raskete vigastuste hea armistumise põhjal.
Üldse paistavad tahaïtilased kõigi teiste metslaste hulgas silma tsiviliseerituse kõrgema astme tõttu, nii et nad tegelikult pole seda ära teeninud, et neid metslaste hulka arvataks.
Nende keel, milles täishäälikud esinevad palju sagedamini kui kaashäälikud, mida neil on vaid vähe, kusjuures meie c, g, k, s, p hoopis puuduvad, kõlab meeldivalt ja hääldust pole raske ära õppida. Cook ja tema saatjad tegid selles juba mõningaid edusamme. Üks nendest ütles, et see keel on rikas piltlike kõnekäändude poolest ning ma olen veendunud, et kui seda täpsemalt tundma õppida, siis võib teda kõrvutada nende keeltega, mille juures kõige enam imetletakse kujundite julgust ja jõudu. Selle, ehkki veel puuduliku keeletundmise kaudu õnnestus mõnda ka tahaïtilaste religiooni kohta teada saada, millest Forster vanem on võrdlemisi üksikasjalikke andmeid andnud. Nad usuvad, et on olemas kõrgeim jumal – Athua rahaï, kes on maailma ja kõigi teiste jumaluste looja ning valitseja. Nad on talle andnud ka kaasa, kes pole aga oma loomult temataoline, vaid materiaalsest, väga kõvast, ainest, mispärast nad teda nimetavadki O-Te-Papa, kalju. Selle paari poolt on sigitatud kuujumalanna, tähtede, tuule ja mere jumalad ning mitmesuguste saarte erilised kaitsejumalad, kellel igaühel on oma nimi. Pärast seda kui ülemjumal lõi Päikese, haaras ta oma kaasa, võimsa kalju, ja viis ta läänest itta üle mere, mille juures tema küljest tükid pudenesid, millest saared tekkisid. Peale teisejärguliste jumalate on olemas veel alljumalused, kelle hulgas on kuri geenius, kes inimese äkitselt tapab, kui preestrid seda temalt nõuavad. See on uskumus, mis preestritele vägagi kasuks tuleb. Igas inimeses elab peale selle veel geenius (vaim), kes temas mõtleb ja tunnetab ning kes pärast surma kehast lahkub, kuid selle säilmetest kaugele ei eemaldu, iseäranis jääb ta asuma puust kujudesse, mida püstitatakse matmispaikadesse (marai). Vahel sekka hiilib ta öösiti ka majadesse, tappes magajaid, nende südameid ja sisikonda ära süües.
Säärast usku kodukäijatesse esineb ka tsiviliseeritud rahvastel. Võib-olla oli ta Tahaïtis niisama vähe levinud.
Cooki ühe teise saatja järgi ühendab jumai lahkunud hinge iseendaga, mida tähendabki väljend: ta sööb ta ära. See on puhastus, mille järel vaim ehk geenius igavesti õndsate asupaika jõuab. Kui mees mõned kuud enne oma surma naistest hoidub, siis ei lähe tal seda puhastust enam tarvis ja ta satub otse taevasse. Jeride uhkus läheb
