ja õõnsast puutüvest valmistatud trumm. Nende saatel lauldav laul, enamasti improviseeritud sõnadega, oli kuidagi meeldiv ning andis tunnistust peenest kuulmisest. Tantsus hiilgasid tüdrukud, sest naistele oli see keelatud. Mehed sellest osa ei võtnud. Tants oli balletitaoline ning paljusid tantsitare oleksid rändurite arvates võinud kerge vaevaga isegi meie teatrite jaoks välja koolitada. Inglise tantsudest, sealhulgas ka tuntud hornpipe'ist said nad varsti aru ning tantsisid seda suure graatsiaga.
Võitlused, mida pealtvaatajate lõbustuseks esitati, olid tõsiste sõjatapluste matkimised ning osavus, millega iga sõjanuia hoopi ja odatorget pareeriti või kehaliigutuse abil kõrvale juhiti, äratas suurt imestust. Näis, et ainuüksi tänu sellele osavusele välditi raskeid vigastusi. Draamaetendused, milles võis näha mõlema soo esindajaid, olid osalt tõsise, osalt koomilise sisuga. Puuduliku keeleoskuse tõttu on nende kirjeldused puudulikuks jäänud. Ka kõige kõrgemal seisvad isikud ei häbenenud nendel etendustel osatäitjateks olla.
Nendes sageli korduvates lõbustustes veetsid tahaïtilased oma mõnusa elu, rahuldades kergesti kõik oma vajadused ilma raske töökoormata, ilma mure ja vaevata, kiindumuse piinata, vaid harva haigust põdedes toreda troopilise taeva all, keset paradiislikke maastikke. Cooki ühe kaaslase väljendust mööda ei puudunud neil midagi peale surematuse, et olla selles elüüsiumis jumalate sarnane.
Ilusal päikesepaistelisel 12. märtsi hommikul oli meil rõõm seda saart kui õrna pilvekest selgel silmapiiril enda ees näha. Meile meenus kõik kaunis, mis me saare kohta teadsime ja fantaasia lisas juurde oma osa. Tuli veel läbida 70 miili, enne kui saime jala maale panna, mis meile paistis kolme eraldi seisva künkana kahel omaette saarel. Kõrgeim punkt, 8000 jalga üle merepinna, on ühe mäe tipp, mis teistest erineb oma suhkrupea sarnase kujuga. Nõrk tuul pani meie kannatuse proovile ning me võisime vaid aeglaselt läheneda ilusale maale, mis meie ees järkhaaval oma võlud avas. Kerge pilveke muutus üha kõrgemaks, laiemaks ja tumedamaks ning peagi eristasime kõrgema maamassiivi suuri järske metsikult läbisegi paisatud kaljumasse, mis pakkusid ülimalt romantilist vaatepilti. Puude lopsakas kasv isegi kõige kõrgematel mäetippudel meenutas meile jälle Brasiilia loodust ning siis köitsid meie meeli rannani kulgevad maalilised orud oma leivapuu-, kookose- ja apelsinisaludega, banaaniistandustega ning väikeste tarastatud jamsi- ja taropõldudega.
Alles 14-ndal õnnestus meil jõuda Veenuse neemeni, millele Cook oli selle nime andnud, sest seal ta vaatles selle planeedi üleminekut päikesekettast. Ülimalt hurmava vaatepildi tõttu, mida see neem pakub, väärib ta muide iseenesest selle ilusa jumalanna nime. See on saare põhjaosast väljaulatuv kitsas, madal, rohkete kookospalmidega kaetud maanina, mille kaar moodustab Matarai sadama, mis pole küll kõige turvalisem, kuid on Cooki läbi kuulsaks saanud ning sellest ajast eelistavad teda meresõitjad.
Kui olime Veenuse neemest veel paari miili kaugusel, lasksin kahurist tulistada, et pöörataks tähelepanu fokkmasti tõmmatud plagule, millega avaldasime soovi lootsi saamiseks. Varsti nägimegi meie poole sõudvat euroopa paati, millest meie laevale ronis mees, kes meid meie suureks imestuseks vene keeles kõnetas, sest oli meie lipus Vene oma ära tundnud. Ta oli inglane nimega Williams, kes alguses oli madrusena sõitnud kaubalaevadel, siis aga Ameerika kirderannikul Vene-Ameerika Kompanii teenistuses olnud ning lõpuks Tahaïtil kodukolde rajanud. Ta oli abielus pärismaalannaga ning juba perekonnaisa. Et ta täitis Matarai lahes lootsi ülesandeid, siis saatsid sealsed misjonärid ta meie juurde. Sääraseid ringikolajaid võib mõnikord Lõunamere saartel kohata, kuid harva tuleb see saarte elanikele kasuks. Harilikult on nad toored ja nõmedad ega saa seepärast pärismaalastele soodsat mõju avaldada. Küll aga nakatavad nad elanikke oma pahedega. See pole, tõsi küll, päris üldiselt nõnda. Tahaïtil asus umbes kakskümmend säärast naturaliseerunud inglast ja ameeriklast, kellest ma mitte kõiki ei taha hukka mõista.
Loots pardal tüürisime otse Veenuse neeme välistipu suunas, kus lehvis Tahaïti rahvuslipp. See on punane, valge täht keskel ning pärineb nagu mõni teinegi asi misjonäridelt, kes küll mitte. oma ametitiitli, küll aga meeltele avaldatava mõju poolest on maa tegelikud haldurid. Purjetasime õnnelikult ümber lääne pool asuva madaliku Matavai lahe ees, millele kapten Wallis sattus ja mis tema laeva järgi sai Delfiini nime. Lõpuks lasksime rannal asuva Matavai küla vastas, 200 sülla kaugusel maast 15 sülla sügavuses paigas ankrud mustale savipõhjale langeda.
Vaevalt olid lahe elanikud meie fregatti lahte purjetamas märganud, kui rand hakkas kubisema uudishimulikest, kes meid juubeldava rõõmukisaga tervitasid. Hulk kanuusid, mis olid täis laaditud igasugu toiduainete, puuviljade ja muude vahetuskaubaks mõeldud asjadega, eemaldusid kiiresti rannalt ja varsti ümbritsesid käratsevad tahaïtilased meie laeva. Niipea kui purjed rehvitud, lubasin tahaïtilastel laevale tulla, mida ka silmapilk tehti. Kaubad seljas, ronisid nad naljatades ja naerdes kiiresti tekile, mis nüüd elavaks turuks muutus. Naljal ja rõõmul polnud lõppu. Naerdes kiideti kaupu, naerdes sõlmiti tehinguid. Varsti oli iga tahaïtilane endale välja valinud vene sõbra, kellele ta kõige õrnemate kaisutuste saatel püüdis mõista anda, et soovib temaga nime vahetada, millega ta ühtlasi kohustus uuele sõbrale kõike andma, mida see soovida võis. Võib-olla etendas ka omakasu teatud osa selles innukuses, millega sõprussidemeid sõlmiti. Need võisid kaupade paremale minekule kaasa aidata. Ometi näis see kiiresti tekkinud poolehoid olevat täiesti siiras ja südamlik. Vaevalt oli tunnike mööda läinud, kui tekil polnud näha mitte midagi muud peale südamlike sõprade, kes käe alt kinni hoides ringi kõndisid. Võinuks arvata, et oleme juba aastaid siin viibinud. Kõigest, mis meil tahaïtilastele pakkuda oli, näisid riietusesemed nende silmis kõige suuremat väärtust evivat. Kes endale mõne sellise välja kaubelnud oli, kargas rõõmust ringi kui meeletu. Sellele esimesele külaskäigule polnud ühtki naist kaasa võetud. Ka pärastpoole juhtus seda vaid väga harva ning ikka käitusid nad kõige suurema kombekusega.
Kui päike silmapiiri poole veerema hakkas, jätsid meie uued sõbrad usukaaslased meid maha. Nad sõudsid rõõmsalt maa poole, ülimalt rahul oma kauplemise ja saadud kingituste üle, ilma meilt midagi näppamata, olgugi et neid oli laeval olnud rohkem kui sada. Minu poolt misjonär Wilsoni juurde saadetud ohvitser pöördus nüüd ka maalt tagasi ja tõi mulle misjonärilt kaasa kinnituse, et ta tahab meile kõigi meie vajaduste rahuldamisel abistava käe ulatada. Ta pidas siiralt oma sõna.
Järgmisel hommikul tervitas tõusev päike meid täiesti pilvitust taevast, kirkalt valgustades tema vastas olevat ilusat maad. Veel enne kui päikest ennast nägime, helkis ta valgus juba mäetippudel, kust ta aegapidi orgudesse vajus, elustades mitmekesist rohelust, kuni päeva kuninganna ise omas täies hiilguses horisondi kohale ilmus ning nüüd ka ranniku kõige imepärasemad maastikud tema kõike kaunistavate kiirte käes veelgi võluvamaks muutusid. Viljapuude tihnikust võis näha selle suure meelalahutusaia õnnelike elanike bambusevartest ehitatud ja suurte lehtedega kaetud eluasemeid, mida ümbritsesid väikesed juurviljaaiad. Meie suureks imestuseks valitses aga kõikjal surmavaikus, ning isegi siis, kui päike juba silmapiirist kõrgel seisis, polnud kedagi näha. Alles eile sõlmitud tuline sõprus näis täna juba täiesti jahtunud olevat. Meid oli täiesti unustatud. Lõpuks saime paadi kaudu, mis juba enne päevahakku maale toiduainete järele saadetud oli, selgitust selle kummalise nähtuse kohta. Tahaïti elanikud pidasid pühapäeva ning ei lahkunud seepärast oma eluasemetest, kus nad kõhuli lamades ja valjusti ulgudes piiblit lugesid. Nad ei võtnud ette ühtki äritoimingut, sest tänane päev, nagu nad ütlesid, olevat pühendatud ainuüksi piiblile.
Meie arvestuse järgi oli see laupäev. See vahe päevades tekkis seeläbi, et esimesed misjonärid tulid Tahaïtile läänest üle Uus-Hollandi, meie aga idast ümber Cap Horni.
Otsustasin maale härra Wilsoni juurde sõita, et tema kaudu saada mugava paiga meie astronoomilisteks vaatlusteks. Maandusime neeme tipus, kus tihe palmisalu meid kohe põletavate päikesekiirte eest oma varju võttis. Rannal polnud meid vastu võtmas ühtki inimest, isegi mitte koera. Kõik meie ümber oli vaikne. Isegi linnud näisid siin vaikides pühapäeva pidavat, või oli neil laulmiseks liiga palav. Ainult väike ojake, mis reipalt lookles õitsvate puhmaste vahel, võttis
