ta mulle veel näpunäiteid käitumiseks ning lõpetas mind suudeldes ja palus tema poolt silitada Capit, Joli-Coeuri, Dolcet ja Zerbinot.
Sel ajal kui ma lugesin kirja, seisis Capi mu jalgade vahel, hoidis nina vastu paberit, nuuskis seda ning ta sabaliigutused ütlesid mulle, et ta kindlasti haistis selle küljes oma peremehe lõhna. Kolme viimase päeva jooksul oli see esimene kord, mil ta avaldas elevust ja rõõmu.
Uurisin järele ja mulle öeldi, et politseikohtu istung algab kell kümme hommikul. Laupäeval kell üheksa nõjatusin ma juba kohtuhoone uksepiidale ja astusin esimesena sisse. Aegamööda kogunes kohtusaal rahvast täis ja ma tundsin ära mitmeid inimesi, kes olid pealt näinud stseeni politseinikuga.
Ehkki ma ei teadnud, mis on kohus ja kohtupidamine, tundsin siiski instinktiivselt kohutavat hirmu. Mulle näis, et kuigi asi puudutas minu isandat, viibin ka mina suures hädaohus. Ma pugesin ühe suure ahju taha, surusin enese seina vastu ja tegin end nii väikeseks, kui suutsin.
Minu peremehe eksimust ei arutatud esimesena, vaid kohtu ees seisid inimesed, kes olid varastanud ja kakelnud, kes kõik kinnitasid, et nad on süütud, aga kes kõik mõisteti süüdi.
Lõpuks toodi Vitalis sisse ja ta istus kahe sandarmi vahele pingile, kus olid istunud kõik tema eelkäijad.
Seda, mida ta ütles algul, mis temalt küsiti, mida ta vastas – sellest ei tea ma midagi. Olin liialt erutatud, et kuulda või vähemalt aru saada. Pealegi ei mõelnudki ma kuulata, ma aina vaatasin.
Ma vaatasin oma isandat, kes seisis püsti häbistatud ja piinatud inimese asendis, pikad valged juuksed üle pea heidetud. Ja siis silmitsesin ma kohtunikku, kes teda küsitles.
„Niisiis,” sõnas kohtunik, „kas tunnistate ennast selles süüdi, et jagasite hoope politseinikule, kes tuli teid arreteerima?”
„Mitte hoope, härra kohtunik, vaid ainult ühe hoobi, sest kui ma väljakule ilmusin, kus andsime oma etendust, nägin politseinikku andvat kõrvakiilu minuga kaasas olevale lapsele.”
„Kas see laps on teie oma?”
„Ei, härra kohtunik, kuid ma armastan teda nii, nagu oleks ta minu poeg. Kui ma nägin, et teda löödi, ei suutnud ma oma viha taltsutada. Ma haarasin kiiresti politseiniku käe ja takistasin teda uuesti löömast.”
„Kas te lõite ka politseinikku?”
„Kui ta haaras mul kraest kinni, unustasin, kes on see mees, kes tungis mulle kallale, või õigemini, nägin temas ainult meest, selle asemel et näha temas politseinikku, ning lasksin ennast tahtmatust liigutusest kaasa kiskuda.”
„Selles eas ei lasta ennast enam kaasa kiskuda.”
„Ei tohiks ennast lasta kaasa kiskuda, kuid õnnetuseks ei tehta alati seda, mida peaks tegema. Mõistan seda täna.”
„Kuulame, mida räägib politseinik.”
Too jutustas sündmusest nii, nagu see tegelikult oli olnud, kuid rõhutas rohkem seda, kuidas oli pilgatud tema isikut, tema häält ja tema liigutusi, kui lööki, mis talle oli antud.
Selle tunnistuse ajal Vitalis, selle asemel et seda tähelepanelikult kuulata, vaatas saalis igale poole ringi. Sain aru, et ta otsib mind. Tulin oma peidupaigast kohe välja, pugesin uudishimulike sekka ja jõudsin esimesse ritta.
Niipea kui ta mind silmas, muutus ta kurb nägu säravaks. Mõistsin, et ta tundis mind nähes rõõmu. Minule aga valgusid pisarad silma.
„Kas on see kõik, mis teil on enese kaitseks öelda?” küsis kohtunik lõpuks.
„Enese kaitseks ei ole mul öelda enam midagi, aga lapse kaitseks, keda ma nii väga armastan ja kes jääb üksi, pöördun ma kohtu heatahtlikkuse poole ja palun, et meie lahusolek kujuneks nii lühikeseks kui võimalik.”
Ma arvasin, et mu isand lastakse vabaks, kuid ei juhtunud midagi taolist.
Üks teine kohtunik kõneles mõned minutid ja siis ütles kohtu eesistuja tõsise häälega, et kohtualune Vitalis leiti olevat süüdi korravalvuri teotamises ning mõistetakse selle eest kaheks kuuks vangi, peale selle peab ta maksma sada franki trahvi.
Kaks kuud vangistust!
Läbi pisarate nägin ma uuesti avanevat ust, mille kaudu Vitalis oli sisse toodud, Vitalist väljumas koos ühe sandarmiga ja ust uuesti sulguvat.
Kaks kuud lahusolekut!
Kuhu minna?
XI
LAEVAL
Pöördudes tagasi võõrastemajja kurva südame ja punaseks nutetud silmadega, kohtasin hooviväraval võõrastemajapidajat, kes silmitses mind kaua.
Kui ma tahtsin temast mööduda, et minna vaatama oma koeri, peatas ta mind sõnadega:
„Noh, kuidas läks su peremehega?”
„Ta mõisteti vangi.”
„Kui kauaks?”
„Kaheks kuuks.”
„Ja kui palju trahvi?”
„Sada franki.”
„Kaks kuud ja sada franki,” sõnas ta kolm või neli korda.
Tahtsin edasi minna, kuid ta peatas mind uuesti:
„Ja mida sa kavatsed nende kahe kuu jooksul teha?”
„Ma ei tea, härra.”
„Ah nii! Sa ei tea. Tähendab, sul pole raha elamiseks ega oma koerte toitmiseks, kas pole nii?”
„Jah, härra.”
„Tähendab, loodad, et mina teile korteri annaksin?”
„Oh ei, härra, ma ei looda mitte kellelegi.”
Miski polnud rohkem tõsi: ma ei lootnud tõepoolest mitte kellelegi.
„Väga õige, mu poiss,” jätkas võõrastemajapidaja. „Su peremees võlgneb mulle juba liiga palju ja ma ei saa sind hoida siin kaks kuud võlgu, ilma et ma teaksin, kas mulle seda üldse ära makstakse. Sellepärast pead siit lahkuma.”
„Lahkuma! Aga kuhu ma pean teie arvates minema, härra?”
„See pole enam minu asi. Mina pole sinu isa ega ka sinu peremees. Miks peaksin ma sind siis enese juurde jätma?”
Jäin silmapilguks täiesti keeletuks. Mida talle vastata? Lõpuks oli sel mehel ju õigus. Miks pidi ta mu enese juurde jätma? Ma oleksin olnud talle ainult tüliks ja koormaks.
„Läki, mu poiss, võta oma koerad ja ahv ning kao siit minema. Jätad siia ainult oma peremehe seljakoti. Niipea kui ta vabaneb vanglast, tuleb ta seda otsima ja siis klaarime oma arved.”
See sõna sisendas mulle ühe mõtte ja ma arvasin, et leidsin abinõu, kuidas sellesse võõrastemajja edasi jääda.
„Kuna te olete kindel, et arve tasutakse teile hiljem, siis lubage mul elada senikaua siin ja lisage minu kulud peremehe arvele juurde.”
