kaugel, et mitte karta külapolitseiniku ilmumist ning toorutsemist, andsin käega märku ja kolm koera kogunesid kohe ringi minu ümber, Capi liikumatult nende keskel, vaadates mulle teraselt silma.
Oli saabunud silmapilk anda seletust, mida nad ootasid. „Kuna meil pole esinemiseks luba, siis aeti meid minema,” ütlesin ma.
„Ja nüüd?” küsis Capi pealiigutusega.
„Nüüd peame magama lageda taeva all ja jääma ilma õhtusöögita.”
Sõna „õhtusöögita” juures kuuldus üldine nurin.
Ma näitasin neile oma kolme soud.
„Te teate, et see on kogu meie varandus. Kui me kulutame need kolm soud ära täna õhtul, siis jääme söömata homme hommikul. Aga et me täna oleme juba korra söönud, siis on minu arvates arukas mõelda ka homsele.”
Ja ma pistsin kolm soud tagasi taskusse.
Capi ja Dolce langetasid kuulekalt pea, kuid Zerbino, kellel polnud alati hea iseloom ja kes pealegi oli suur maiasmokk, jätkas urisemist.
Vaatasin talle karmilt otsa, kuid suutmata teda vaikima sundida, pöördusin ma Capi poole:
„Selgita Zerbinole seda, millest ta ei taha aru saada,” ütlesin ma. „Peame täna loobuma kahest söömaajast, kui meie tahame homme kordki süüa.”
Otsekohe virutas Capi käpaga Zerbinole ja nende vahel näis puhkevat vaidlus.
Ärgu arvatagu, et kahe looma puhul on ebasobiv kasutada sõna „vaidlus”. On ju päris kindel, et kõigil loomadel on oma keel. Kui te olete elanud majas, mille karniiside või akende külge on pääsukesed oma pesad ehitanud, siis te olete kindlasti veendumusele jõudnud, et need linnud ei vilista lihtsalt mõnd väikest muusikalist viisi, kui nad päikesetõusul omavahel väga elavalt vadistavad: need on ehtsad jutuajamised tõsiste asjade üle, mis neid erutavad, või siis õrnad sõnad, mida nad üksteisele ütlevad. Ehk siis ühe ja sama pesakonna sipelgad, kui nad teerajal kohtudes hõõruvad oma katsesarvi teineteise vastu – mida nad teie arvates siis teevad, kui te ei nõustu sellega, et nad kõnelevad asjadest, mis neid huvitavad? Ja koerad ei oska mitte üksnes rääkida, vaid nad oskavad ka lugeda: vaadake vaid, kuidas nad sörgivad, nina õhus või pea maas, nuusutades kive ja põõsaid, kuidas nad korraga peatuvad mõne rohupuhma või müüri juures ning jäävad sinna mõneks hetkeks; meie ei näe müüril midagi, aga koer loeb sealt igasuguseid huvitavaid asju, mis sinna on kirjutatud salapäraste tähtedega, mida meie ei tunne.
Mida Capi ütles Zerbinole, sellest ma muidugi aru ei saanud, sest koerad mõistavad inimeste keelt, kuid inimesed koerte keelt ei mõista. Nägin vaid, et Zerbino keeldus mõistust pähe võtmast ja nõudis kolme sou kohest ärakulutamist. Capi vihastas ja alles selle järel, kui Capi näitas oma kihvu, alistus Zerbino vaikselt, sest ta polnud just eriti julge.
Õhtusöögi küsimus oli sellega korraldatud ja järele jäi veel ainult sobiva ööbimiskoha leidmine.
Kuna ilm oli ilus ja päev palav, polnud sel aastaajal lageda taeva all magamine kuigi ebamugav. Tuli ennast ainult sisse seada nii, et hundid ligi ei pääseks, kui neid siinses ümbruskonnas peaks leiduma. Aga veelgi ohtlikumad paistsid mulle külapolitseinikud, sest inimesi tuli meiesugustel karta rohkem kui metsloomi.
Meil polnud muud teha, kui matkata edasi piki helendavat maanteed, kuni leiame sobiva koha ööbimiseks.
Ja nii me toimisimegi.
Ent teel ei tulnud lõppu, kilomeetrid järgnesid kilomeetritele, loojuva päikese viimased roosad kiired olid juba taevast kustunud, kuid meie polnud ikka veel ööbimiskohta leidnud.
Kuid nii või teisiti tuli see küsimus lahendada.
Ja kui ma lõpuks otsustasin ööbimiseks peatuda, olime jõudnud metsa, kus siin-seal leidus lagedamaid kohti, mille keskel seisid graniidirahnud. Paik oli väga kurb ja üksildane, kuid polnud valida midagi paremat ja ma arvasin, et need graniidirahnud võivad pakkuda meile kaitset ööjaheduse eest. Kui ma ütlen „meie”, siis ma kõnelen Joli-Coeurist ja endast, sest koerte pärast ei tarvitsenud ma muret tunda: polnud karta, et nad võiksid lageda taeva all magades külmetuda ja palavikku jääda. Kuid enese suhtes pidin olema hoolikas, sest olin teadlik oma vastutusest. Mis saab mu trupist, kui ma haigestun? Mis saab minust endast, kui pean hakkama ravima Joli-Coeuri?
Pöördudes teelt kõrvale, kõndisime kivide vahel edasi ja varsti silmasin ma üht hiiglasuurt längus graniidirahnu, mille alumine osa moodustas mingi õõnsuse ja tipp võis täita katuse aset. Tuuled olid sellesse õõnsusse kokku kuhjanud tiheda kuivanud männiokastest voodi. Midagi paremat me ei võinud leidagi: meil oli madrats pikaliheitmiseks ja katus pea kohal. Meil puudus ainult tükike leiba õhtusöögiks, kuid tuli katsuda sellele mitte mõelda. Ja muide, kas ei ütle vanasõnagi:
„Kes magab – see sööb.”
Enne magamaheitmist ütlesin Capile, et valvamise osas panen kõik lootused temale. Ja hea loom, selle asemel et tulla meiega männiokastele magama, jäi tunnimehena välja valvama. Võisin olla täiesti rahulik, sest teadsin, et keegi ei saa meile läheneda, ilma et mulle sellest kohe märku ei antaks.
Ehkki ma selles suhtes võisin olla täiesti muretu, ei uinunud ma männiokastele heites ometi kohe, sest mu mure oli veelgi suurem kui mu väsimus. Joli-Coeur magas mu kuue sisse mässitult minu kõrval, kuna Zerbino ja Dolce lamasid mu jalgade juures.
Päev, meie esimene matkapäev oli olnud halb, aga missuguseks kujuneb homne päev?
Mul oli nälg, mul oli janu, aga taskus polnud mul rohkem kui kolm soud. Võisin neid oma taskus kobamisi üle lugeda niipalju kui tahes, kuid nende hulk ei kasvanud: üks, kaks, kolm – ja sellest arvust ma kaugemale ei jõudnud.
Millega toita oma truppi ja iseennast, kui ma homme ja järgmistel päevadel ei saa kuskil etendusi anda? Suukorvid ja luba laulmiseks – kust pidin ma need endale hankima? Kas me olime määratud nälga surema kuskil puu või põõsa all?
Mõlgutades neid kurbi mõtteid, silmitsesin ma tähti, mis särasid tumedas taevas. Ei ainustki tuulehoogu. Täielik vaikus ümberringi, ei lehtede kahisemist, ei linnuhäälitsusi, vankrite veeremist maanteel. Nii kaugele kui mu pilk suutis tungida selles sinises sügavuses – aina tühjus. Kui üksi, kui mahajäetud me olime!
Tundsin oma silmi valguvat pisaraid ja järsku puhkesin ma nutma:
„Vaene ema Barberin! Vaene Vitalis!”
Lamasin kõhuli ja nutsin, nägu peidetud kätesse, suutmata peatada oma pisaraid, kui korraga tundsin oma juustel sooja hingust. Pöörasin enese kiiresti ümber ja pikk pehme soe keel lakkus mu nägu. See oli Capi, kes kuulis mind nutvat ja tuli nüüd lohutama, nagu ta oli seda teinud kord varem, mu esimesel matkapäeval.
Võtsin tal kahe käega kaela ümbert kinni ja suudlesin ta niisket koonu, mispeale ta kaks või kolm korda lämmatatud häälel niuksus, ja mulle näis, et ta nuttis koos minuga.
Kui ma järgmisel päeval ärkasin, oli päike juba kõrgel, Capi istus minu ees ja vaatas mulle otsa. Linnud vidistasid puude lehestikus ja kaugel, üsna kaugel kutsus kirikukell palvele. Kõrgele tõusnud päike saatis sooje ja kosutavaid kiiri, mis olid head nii südamele kui kehale.
Meie hommikune tualett ei võtnud kuigi palju aega ning me asusime teele selles suunas, kust oli kostnud kellahelin: seal asus küla ja kahtlemata ka pagar. Kui heidetakse magama ilma lõunaja õhtusöögita, annab nälg ennast varakult tunda.
