lihtsalt ise näljane. Ma lähen keedan.“
Uuesti sammude kaja tühjas korteris. Akna taga õõtsuvad oksad, kriiksub vana aiavärav… Nüüd otsib Liis välja Mäejutluse ja loeb: „Ärge mõistke kohut, et teie peale kohut ei mõistetaks. Sest mis kohtuga teie kohut mõistate, sellega peab teie peale ka kohut mõistetama; ja mis mõõduga teie mõõdate, sellega peab teile jälle mõõdetama.“ Kas tõesti piibel annab vastused kõigele? Varem Liis piiblit ei tsiteerinud. Õpetaja kinkis hiljaaegu talle sinises sametköites uue piibliraamatu, mis tekitas minus assotsiatsioone parteiajaloo õpikuga.
Liis vaatas üle prillide: „See ei ole ju sugugi nii mõeldud, et sa istud siin vaikselt ja marsid kohe minema, kui lõpetanud oled.“
Nihelesin kohmetust tundes.
„Miks sa ikkagi nii õnnelik paistad?“
„Olen armunud, kuigi ilmselt lootuseta vastuarmastusele.“
Liis oli uudishimu ise. Kuigi ka tema uudishimu oli maagiline, hoidsin keele hammaste taga, sest see nimi oleks talle midagi öelnud, pealegi oleks ta võinud sellest Klausile rääkida.
„Nüüd tekib mul iga sinu suust tulnud nime puhul kahtlus.“
Ja tahtmine mind proovile panna, mõtlesin ma, kuid valetamiseks ei küsita ega anta luba, nagu on öelnud kirjanik Karl Ast-Rumor. See luba on mul olemas nagu õigus elada.
„Kõik on lubatud, kui õppimine selle all ei kannata. Tähtis on ettepoole vaadata,“ ütles Liis, ja seda kordasin endale veel mitu päeva järjest. Kuigi ma ei tulnud Tartusse otsima ei lõbusat tudengielu ega haridust.
Elu osutus lihtsaks. Kui minu tegelikud teadmised olidki pärast kooli lõpetamist umbes sama suured nagu mu TsaariVenemaal sündinud nelja klassi haridusega vanaemal, siis ei testinud elu mind üldse ühtesoodu, et kindlaks teha, mida ma koolis õppisin.
„Mulle piisab teadmisest, et maakera on ümmargune,“ ütlesin Klausile.
Kõige paremini jäid meelde raamatud koos väljamõeldud tegelastega, aga mulle oli täiesti ükskõik, kas riigi okupeerisid punased või pruunid. Küüditamine ja muud 20. sajandi hirmuteod ei huvitanud mind.
„Kelleks sa saada tahad?“ küsis Klaus. „Pead arvesse võtma, et ükskõik millisel humanitaaralal tegutsemiseks läheb sul vaja elementaarseid teadmisi poliitikast ja ajaloost.“
„Ajalugu koosneb asjaoludest, mille ma olen nagunii suures ulatuses pähe õppinud ja jälle väga kiiresti unustanud. See on olnud hull ajaraiskamine. Ma ei kavatse oma edaspidises elus teha midagi nii ebaratsionaalset, et õpin asju, millega pole midagi peale hakata,“ leidsin mina.
Küll aga teadsin kindlalt, et ainus, mida tulevikus meeles pidama hakkan, on mu isikliku elu olulised kuupäevad – näiteks päevad, kui mõni mees mind suudleb, helistab või kohtama kutsub. Hakkan meeles pidama kõige mõttetumaid reaalsusi, kui neil on minu elus põhjendus. Ülejäänutel kavatsen lasta kaduda mälu prügikasti.
„Paistab, et Tartu ei ole sulle hästi mõjunud. Oled muutunud jälle liiga passiivseks,“ leidis Klaus, kes ei armastanud Tartut ja sõitis sealt igal võimalusel Tallinna, sest „Tartus ei saa ju õppida“, nagu ütlesid tema ja ta arrogantsed kursusekaaslased. Ega Tallinnaski keegi õppinud, aga nad ilmutasid sügavat ja siirast tahtmatust üldse mitte kokku puutuda selle Tartuga, mis asus väljaspool nende eraka või Pälsoni tänaval asuva ühika seinu.
„See otsus puudutab sinu tulevikku. Ütle midagi, näiteks vaidle vastu!“
„Ei. Ma olen nõus. Sul on õigus.“
Minu elu jäi väljapoole Pälsoni tänava ühika seinu ning seal ei juhtunud minuga midagi sellist, mida Klaus poleks välja naernud. Niisiis ei hinganud ma talle poolt sõnagi, ja ta ei osanud ka midagi kahtlustada.
Pälsoni tänava filoloogide neljakorruseline ühiselamu, mida kutsuti hellitavalt Päntriks, näis olevat Tartu kõige vanem ja koledam. Kuuekümnendatel aastatel ehitatud maja oli kõigest veerand sajandiga niivõrd amortiseerunud, et kõige mõistlikum olnuks ta maha lõhkuda. Kõik lagunes. Vannitoas ei olnud kunagi valgust, sest arvatavasti olid kõik kuulnud rokkstaarist, kes vannis lambipirni pessa keerates surma sai. Koridorid olid räpased ja haisesid ühtesoodu, ja nii harva, kui ma Pälsonis käisingi, võisin alati näha kraanikausis pesu pesevat imelikes riietes naisfiloloogi, kogu maailma vihkav nägu ees. Ma polnud tõesti valmis selleks, et kohtuda süüdistavate fuuriatega, kes ootavad ainult ajendit, et esimest vastutulijat näägutada.
„Su suust tuleb halba lõhna,“ tähendas Klaus. „Näib, et sul polnud seal, kus ööbisid, jälle hambaharja kaasas. Mina näiteks pesin täna öösel hambaid. Tartu buss läks peale kuut hommikul ja magama läksin kolm läbi, enne seda pesingi.“
Ebaõnnestunud päev, mõtlesin, lonkides Klausiga mööda Tallinna, söömata ja magamata, võimetu täislauseteks. Ma ei hakanud nutma. Vaikisin alati. Ükskõik, mida oleksin võinud teha: nutta, karjuda – ma tegin seda pärast. Kui kõik oli juba möödas.
Oli halb reaktsioone välja näidata. Siis mängiti see sinu vastu välja. Et näe, nüüd sa veel nutad ka. Nuta siis veel rohkem, sest nüüd ma tean, mis sulle korda läheb. Sellepärast ma ei reageerinudki. Polnud ju mõtet anda ise vaenlasele relvi kätte.
Vaikides olin igal juhul tugevam, sest ema ei teadnud täpselt, mida ma mõtlen. Ta võis mõelda, et ma tahan nutta, aga ta ei saanud selles kunagi kindel olla. Samahästi võis ta arvata, et tahan hoopis tema üle naerda.
Ema ärritas minu vaikimine hirmsasti. Rahul oli ta siis, kui hakkasin nutma või vastu karjuma, aga lõpuks avastasin, et kui ma midagi ei teinud, läks ta endast välja, hakkas ise nutma ning temal oli tõeliselt paha olla, mitte minul, sest mina olin tugevam.
Hakkasin vaikima, et olla tugev.
Aga alguses oli teisipidi. Alguses olin mina nõrgem.
Alguses küsitakse sinult: „Mida sa teha oskad?“
Miks on mõte enesetapust pidev ja lakkamatu?
Sama palju kui võileiba teha oskasin ma ennast ära tappa.
Mis oli palju keerulisem. Ometi olin ma proovinud.
Olin proovinud kodust lahkuda aastaid.
Õnnestumine näis õhus olevat just 1989. aasta suvel.
Armumine ei tunne paika, aega ega kohustusi. Elasin nagu teises maailmas. Senise maailma suhtlemiskatsed minuga olid määratud nurjuma. Kuigi vaevalt senine maailm midagi märkas – emaga olin ka varem tülis, ja kui enne oli juttu ainult sellest, et olen peast segane, siis nüüd oli kogunenud hullematki süüdistusmaterjali, ja see kõik jättis mind täiesti külmaks. Klausiga suheldes oligi paistnud päris selge, et tuleb lahkuda. Paradoksaalsel moel oleks provints suhte Klausiga alla neelanud, aga uutel asjaoludel polnud sellesse väikelinna enam kuidagi võimalik jääda.
Väikeses kohas sekkutakse sinu ellu ja kõigil on sinuga asja. Vanemad ja sugulased püüavad sind integreerida sellesse paika, lootuses, et sa seal hakkama saad, ja kui sa kuidagi ei integreeru, siis pingutatakse veel rohkem, kaasatakse veel rohkem rahvast. Sinu elu on kõigi asi. Peaksid ise tahtma, et kõik oleks „okei“.Katus pea kohal, söök laual ja riie seljas on kindlasti „okei“. Aga katus pea kohal, toit laual ja riie seljas ei ole ometi ideaal, põhjus ega elueesmärk omaette. Pigem võiks neist loobuda, kui elu on ohus.
Minu
