style="font-size:15px;"> Juunis enne jaanipäeva käisin Tartus,
et teha viimased üleminekueksamid ülikooli päevasesse õppesse. Päeval, kui kogu linn oli suure luuletaja Betti Alveri matustel, oli minul soome kirjanduse eksam. Minust ligi kolmkümmend aastat vanem õppejõud, tulevane filoloogiateaduskonna dekaan, kirjutas matriklisse „väga hea“, vaatas mu eksamilehte ja küsis: „Need kõik on teil veel teha? Vaene laps!“, ja silitas mul millegipärast pead. Mõtlesin selle žesti põhjusetusele mööda tühja kuuma linna lonkides, aga luuletaja ja tema endisaegne maailm olid mulle kauged – teatava imestusega mõtlesin, kui kauged on need siinsamas Tartus, kus ma ometi juba kolmandat aastat eesti keelt ja kirjandust õpin.
B. A. salongiõhtuid, nende külalisi ja pakutud sööke-jooke on talletanud rikkalikud kirjeldused, mälestused, väljamõeldised ja folkloor, aga luuletaja matustest ei kirjutatud midagi. Mis tal seljas oli, kes seisid kirstu kõrval, ja eelkõige – mis sai hiljem Koidula tänava korterist, kus ta elas? Nagu ka asjadest, mis temast maha jäid ja jumal teab kelle kätte sattusid. Tolmuses Tartu suves oli kõik võimalik. Kolmetoalisest pimedast korterist vooris läbi inimesi lähedalt ja kaugelt, häirivalt segunesid omad ja võõrad, reliikviad leidsid uued omanikud või kaotasid need.
Kaugõppesessid olid võrdlemisi ühte nägu, sellel suvel oli aga vabaduse maitse. Varem näis, et kauaoodatud vabadust ei saabugi, päevad kursusekaaslastega veeresid tuimalt, alates varahommikul loengutega, mis lõppesid hilisõhtul, kusagilt linna pealt tuli otsida süüa või osta seda oma ajutisse peavarju. Kursuseõed käisid teatris, kasutasid perevaba aega kultuurseks enesetäiendamiseks, võib-olla oli mõnel ka armuke, kuid mina istusin Leningradi maantee ühiselamus, oskamata teha midagi peale päevikukirjutamise.
Toaelanikud ja nende külalised mängisid kaarte, laual veinipudelid; mulle pakuti ja ma ei keeldunud; ööd olid valged. Ööraadio mängis, seltskond läks taksoviina järele ja tagasi ei tulnud. Ühel õhtul lonkisin peaaegu üheteistkümneni Staadioni ja 1. Mai tänava kandis, ja tutvusin teisel pool jõge Supilinna väikeste tänavatega. Ühiselamust juba üsna kaugel sain aru, et olen ennast põhjalikult ära väsitanud. Jõudes kuidagimoodi ühikatuppa nr. 754, vajusin voodisse.
Kui külm hakkas, võtsin kõrvalvoodilt teise teki ja magasin edasi.
Kolasin sihitult Tartu tühjadel tänavatel ja sattusin ikka uuesti samadesse kohtadesse. Üks koht, kuhu ma muudkui jõudsin, oli telegraaf 21. Juuni ja Mitšurini tänava nurgal. Inimesed seisid sabas; kaugekõnede ja kohalike kõnede jaoks olid eraldi kabiinid, kaugekõnesid tuli tellida.
Filosoof vaatas ukse poole,
millest ma sisse ei julgenud astuda. „Jah, palun.“ Ta kõndis tühjas auditooriumis poodiumi ees edasi-tagasi.
„Tuleb teid rohkem ka?“
Kehitasin õlgu.
„Ei, mina võin loengut pidada küll.“
Nägin vaeva, et mitte välja näidata, et mul poleks selle vastu kõigevähimatki.
Ta vaatas mulle otsa täpselt sellise näoga, nagu peaksin midagi ütlema. Niisiis ütlesin: „Oleks üsna kummaline, kui te ainult ühele inimesele loeksite.“
„Herakleitos on öelnud,“ kõndis tema tahvli ees ringi, „et parem üks, aga parim… Filosoofia õpetamisel ei ole arv määrav. Mida vähem, seda parem. Nii et mina olen täiesti valmis loengut pidama. Kui teil just midagi muud teoksil ei ole. On teil äkki tekkinud mingisuguseid küsimusi?“
Noogutasin: „Millal ja kust teid leida võib, kui eksamit tegema tulla?“
„Kolmapäeval olen ma… ma mõtlen… veerand kolm…“
Kaks nägu meie kursuselt ilmusid uksele.
„Jah, tulge sisse. Nüüd tuleb loeng ära pidada, kolm üliõpilast on kohal… Kolmapäeval veerand kolm kateedris.“
Kell oli kolmveerand neli. Päike riivas auditooriumi õuepoolseid aknaid.
„Ma ei tea, kas teile on veel üldse rohkem loenguid pandud enne suvist eksamit. Mina soovitan teile igal juhul, kui vähegi võimalik, kusagil mujal eksamid teha. Mul pole tõepoolest sellest midagi. Mulle te pole kohustatud tegema,“ ütles Filosoof pärast loengut irooniliselt. „Nägemiseni!“
Järgmisel korral läksin saama oma kirjaliku töö arvestust.
„Mis teie nimi on? Teil oli ikka Descartes?“
Tõusin ja võtsin pastaka.
„Millegipärast on mul tunne, et te pole seda kõike ise kirjutanud.“
„Miks?“
„Mulle lihtsalt tundub nii.“
„Olen selle tõepoolest ise kirjutanud,“ ütlesin pahaselt.
Filosoof lappas pabereid: „See on teie töö?“
„Jah.“
„Te olete väga üleolev. See eeldab, et te teate. Et teadmised annaksid alust üle olla. Ja muide – mis on tõde?“
„Ma ei oska sellele küsimusele vastata.“
„Võtke nädala pärast Descartes'i-konspekt kaasa, kui eksamile tulete. Seda, mis on tõde, te ka ei teadnud…“
„Ükskõik, mis sul eksamil ka juhtus, pead sa suutma seda siiski kirjeldada,“ arvas Klaus, kes leidis mind sõnakehvalt sööklas pooltühja taldriku ees konutamas. „Andekuse kriteerium on edukus,“ postuleeris ta.
„Olete te millalgi veel Tartus?“
Lugesin küsimusest välja mõistaandmise, et kui kedagi teist ei tule, siis Filosoof eksamit vastu võtta ei kavatse, ja pomisesin, et olen siin võib-olla ka järgmisel hommikul.
„Vaatame. Äkki tuleb veel keegi.“
Mõned vanemad tudengid astusidki kohe uksest sisse.
„On teil piletid kaasas?“
Ta lappas need läbi. Tänasin õnne, et olin neile, mida kõige vähem oskasin, raamatutest leheküljenumbrid juurde kirjutanud, aga teda ei huvitanudki need. Selgus, et ta polnud midagi unustanud, sest ta ütles: „Võtke see: mis on tõde? Teise punkti võite ise valida. Muide, millele te eelmisel korral pidite vastama?“
„Ei mäleta. Valik on piiramatu?“
„Jah. Pärast ütlete mulle.“
Märkmeid tehes kuulasin, kuidas ta teisi eksamineeris. Keegi oli lugenud Platonit, mille peale Filosoof meenutas, et teda pole programmis, lisades: „Kust teda ülepea lugeda, kui teda pole eesti keelde tõlgitudki?“ Kui ise rääkima hakkasin, oli Filosoof sellise näoga, nagu ei saaks mu jutust aru.
„Mille te teiseks teemaks valisite?“
„Filosoofia parteilisuse.“
„Tere hommikust!“
Ta uuris mu ülestähendusi ja ütles lõpuks: „Te teate vist ise paremini, mis hinde teile panema peab. Mina ei tea. Kirjutage õpinguraamatusse sisse, mina annan allkirja.“ Ja oma asju võttes: „Homseks mõelge
