õigel ajal. Sügis on ehitusel kõige hullem aeg. Alatasa sajab, aga just sajuga on välitööd. Ilusa ilmaga tehakse siseviimistlust. Temal hakkas tervis jantima. Võib täitsa kindlalt öelda, et tegelikult tegi ta seda ise. Mängis meelega tervisega, sest tahtis ära sõita. Käis paljajalu läbi lompide ja külmetas.“
Madis istus vanematekodu pehmes tugitoolis ja rüüpas viskit. Taustaks mängisid biitlid.
„Mis Eestis vahepeal on juhtunud?“ küsis ta.
„Suurt midagi. „Edasi“ vahetas nime ja on esimesest jaanuarist „Postimees“. Asjad lähevad kallimaks, raha väärtus langeb.“
„Nii ja naa,“ arvas pealinna poiss Madis, kui kirjeldasin Slavorzky muljeid „McDonald’sist“. „Proovisin ühte hamburgerit ja see oli küll erakordselt maitsetu. Mitte õige sai, vaid nätske plönn, millel pole mingit toiteväärtust.“
„Tamur astus Kaitseliitu,“ ütlesin. „Mina taastasin end kaugõppesse.“
„Peaksin ka Tartusse minema, aga puhkan paar kuud,“ leidis Madis. „Sain vahepealt kelleltki kirja. Näh, loe.“
Uurisin aadressi: „See ei ole Tartust!“
„Ei olegi. Psühholoog on saarel kooliõpetaja – täpselt nagu Magnuse naine, kes lõpetas ülikooli ja kolis Magnuse juurest ära, nüüd on mingis maakoolis õpetaja.“
Võtsin ümbrikust kirja ja hakkasin lugema:
„Tere.
Mõtisklesin hulk aega tühja lehe ees. Igasugused mõtted kihutasid läbi pea, jättes järele vonkleva, kergelt suitseva, äärtest hõõguva jälje. Võta kinni, mis mõtted need täpselt olid. See oli kuidagi kõigega seoses: sarnasuste ja erinevuste, olemasolu ja selle mõtte ning ikkagi praktilise, reaalselt eksisteeriva kapsasaba, turvalisusevajaduse, vanuse, töökohtade, üksluisuse, mittetahtmise, jätkamise, eesmärgipäratuse, mineku, abielusõrmuse, absoluudieituse ja – ihaluse, tagasipöördumiste, ringtunnelite, vanade mälestuste, uute mälestuste ja ilmselt millegagi veel.
Õigupoolest ei tea ma täpselt, kas Sina oledki olemas, ja Jooga, Aarne ja Ronald ja Filoloog, tuba number 644 ja Tartu linngi. Ja kui te siiski olete (isegi Vladimir!), kas eksisteerite praegu või ainult minu unenäos, või mina teie omas? Teid on aga liiga palju, kes näevad mind unes, nii et küllap on pigem vastupidi.
Kui siia kooli tulin, ei suutnud ma kuidagi õpetajarolli omaks võtta. Käisin pahategelikult itsitades mööda koolimaja ega saanud kuidagi tunde antud. Tüdinesin juba 15 minutit pärast tunni algust ja saatsin seltskonna minema. Olin tõsiselt hämmeldunud, avastades, et nii teiste õpetajate kui ka õpilaste jaoks olin täiesti loogiline nähtus omal kohal. Ainult ma ise ei saanud sellest kuidagi aru. Mul oli tunne nagu asudes kusagil ebareaalses maailmas, kus kõik peale minu mängureegleid teavad. Tean küll reegleid, aga ei saa aru nende mõttest.
Tajun seda kõike hulleminigi, aga Sina ära pane tähele. Kirjuta mulle, kas minust ka räägitakse. Mida võisin küll ise rääkida? On kindel, et päris kõike ei mäleta. Aga samas ei pruugigi see olla oluline. Ah, küllap on see päris ükskõik!
Kõik asjad on mitmetised. Püüdsin end siis tagasi Tartusse mõelda. Seegi pole reaalsus, võib-olla hoopis mõni neljas maailm, aga mitte reaalsus.
Hakkasin juba asjade käiguga leppima: et „vana maailm“ on kaotsi läinud, ja tühja kah, aga täna tunnen, et olen midagi segi ajanud. Tean, et ei taha olla õpetaja ja ei taha veel paljut muudki. Aga ma ei tea, mida tahaksin, või kuidas seda saada, mida ma ei tea ennast tahtvat – ega isegi seda, kuidas üldse midagi muuta!
Muutumine on raske ka ning mulle ei meeldi teha raskeid asju.
Kogu see kaos pole ometi meeldiv, on hirmutav.
Kogu aeg oleks nagu midagi puudu.
On veebruari algus. Ehk läheb järgmiseks korraks üle?
Kirjuta mulle, kirjuta kõigest ja palju, ja eeldades, et risti oli trump ja Sina praegu võitsid: küsi minult ja küllap ma juba vastan.“
Nii lõppes Psühholoogi kiri. Oleme kusagilt pärit, kuulume kuhugi formaalselt ja meil on mingi ettekujutus tulevikust. Kuid kõigi meie teede ristumispunktis, reaalse ja võimatu piiril asub Tartu, meie ainus tõeline maailm, Eesti vanim ja kõige suurema asustustihedusega linn, mis 1990. aastal on suletud tsoon, kust tasapisi asutab lahkuma Vene sõjavägi.
Panin kirja käest.
„Vladimir läkski Tartusse tagasi,“ ütles Madis, „Tal õnnestus ennast ülikooli taastada. Tamur kolis koos Vladimiriga ühikasse. Peaks ikka kah vist Tartusse minema ja ennast taastama. Täiskasvanuks saama.“
Ma ei teinud Vladimiri nime kuuldes enda meelest teist nägugi. Ainult klaasi hoidev käsi hakkas nii tugevasti värisema, et olin sunnitud selle lauale panema.
„Mulle tundub vahel, et ma ei saagi täiskasvanuks.“
„Kas sa Slavorzkyga abielluda ei kavatse?“ küsis Madis.
„Mine ikka! Me ei ole tükk aega kohtunud. Minu teada on ta endiselt maal ja sinna ei taha ma minna.“
„Kas Crandersonist oled midagi kuulnud? Elab ta ikka seitsmendal?“
„Mõni Ronaldi sõber? Ma ei tunne teda.“
„Cranderson on seesama, kellega me talvel Tallinnas „Tähesõdasid“ käisime vaatamas, mina ja Säga ja…“
Madise jutt uinutas. Kuulasin teda vaevalt.
„Kui kaua sa kavatsed modellina töötada?“ küsis Madis äkki.
„Suveni. Praegu ei ole eriti lihtne tööd saada.“
„Mis tööd sa üldse tahaksid?“
„Ma ei tea. Riided lähevad seljas äärmiselt ebamugavaks ja raskeks, kui saata suurem osa päevast mööda alasti.“
Viimati jaanuaris Slavorzky juures käies olin külmetanud ja söömata. Slavorzky rõõmustas, kui kohale jõudsin.
„Muuseas, ega sul juhuslikult sigarette pole?“
Panin paki „Tallinnat“ lauale. „Uut „Ekspressi“ oled lugenud?“
„Sul on tänane „Ekspress“ kaasas?“ Ta haaras lehe ja hakkas seda õhinal lappama. „Ma tahan endale osta, näed, seda… seda… ja seda…“ loetles ta reklaame vaadates.
Soojendasin pliidi kohal käsi ning Slavorzky lõikas lõhnavast maasingist pakse viilakaid värskele leivale. Istusin ja must kass ronis mulle sülle. Needsin juba oma muretust.
Teisel päeval läks jutt koosviibimisele Tamuri juures. „Kas panid tähele – nii Tamur kui Vladimir suhtusid sinu kohalolekusse väga hästi. Tamur küsis muide kohe minu käest, kas mina kutsusin sind, kas ma teadsin, et sa tuled. Ütlesin, et muidugi mitte. Pärast küsis Vladimir sama. Vladimir istus juba kommuunas, kui sinna jõudsin. Oleksid sa näinud, kuidas ta mind nähes rõõmust endast välja läks, mu sülle haaras ja mööda tuba keerutas! Alati on ta kippunud mulle nõu andma ja õpetama, aga seekord tuli teda peaaegu et lohutada. Tamur ei öelnudki sulle midagi? Kui vahepeal poes käisime, siis rääkisime paljustki. Imestan, kuidas ta suhtumine sinusse on muutunud…“ Ühtäkki muutus Slavorzky sapiseks.
