„teed ometi nii palju juhuslikke tegusid ja killustad ennast. Küsid minu käest, kas ma olen seda või teist lugenud või uurinud – mina muidugi ei ole…“
„Ma võtan kõik vastu, mis tuleb,“ pareeris kunstnik.
„Kõik, mis tuleb… Millest oleneb, mis tuleb ja mis mitte? Millele sa loodad, mis on sinu eesmärk? Hetke nautida? Aga naudinguga kaasneb uusi kannatusi ja tarbetuid kogemusi. Sa võid ennast rohkem kahjustada kui kasu saada.“
„Ma olen otsustanud päris konkreetseid ja teostatavaid asju, aga pole suutnud oma otsustest kinni pidada. Näiteks otsustasin…“
„…mitte enam naisterahvastega suhelda,“ lõpetasin tema eest lause.
„Just. Kust sa teadsid?“
„Niisuguseid otsuseid pole mõtet vastu võtta.“
„Sa siis võtad mind tõsiselt?“ küsis Pent hommikul. „Ega sa minu peale liiga palju mõtle?“
„Kui sa ei taha, siis ei mõtle.“
„Sa oled kõige parem modell, kes mul on olnud.“
Seda rääkisid nad kõik. Mul ei olnud usku, et Pent mulle poseeritud kordade eest maksta kavatseb, aga mõtlesin isegi temaga seksides, kas mu poos on ikka piisavalt loomulik.
Mõnikord maalis Pent mind oma kodus, mõnikord kunstnike liidu ühisateljees. Sealt saatis ta mind koju, sest meil oli ühine tee. Läksime pikkadel pimedatel talveõhtutel jala Lasnamäe poole.
Sain tema käest siiski raha ja ostsin, mida hing himustas – ehteid, riideid ja süüa. Kujutlesin, mida ütleks Slavorzky mu priiskamist nähes, ja ostsin veel suurema rõõmuga täiesti mittevajalikke asju.
Veetsin vahetevahel päevi mõnes ateljees, lasksin endale head-paremat pakkuda ja kuulasin kunstisõprade vestlusi. Jõin ehtsat kohvi, mida poes liikus harva. Mul polnud midagi valmis varutud, ehkki inflatsioon süvenes. Kui varem maksti päevase poseerimise eest 25 rubla, siis nüüd 30. Tundsin ennast rikkana. Sõin kooke ja šokolaadi, maitsesin haruldasi napse, kuigi hinnad tõusid ja poes ei olnud midagi. Poes ma eriti ei käinudki – polnud aega.
Elu oli liigagi rahulik.
Veidi enne aastavahetust
pidas Tamur sünnipäeva. Ostsin alpikannipoti ja sõitsin bussiga Lasnamäelt Tallinn-Väiksesse. Oli erakordselt jube ilm, tuiskas ja puhus jäine tuul.
Tamuri vanaisa juhatas mind ühekorruselisse hoovimajja: „Nad läksid sinna. Vaadake, see teine uks paremat kätt.“
Koputuse peale karjus mitu häält: „Sisse!“ Kamina ääres tugitoolides istusid Vladimir ja Tamur, diivanil Aarne. Slavorzky tõmbas toa kõige pimedamas nurgas suitsu.
Vladimir näis ennast kõige kodusemalt tundvat. Küsisin tema käest ettevaatlikult: „Ega te ainult poisteõhtut mõelnud teha? Äkki segan?“
„Ole rahulik. Varsti tulevad Ivo ja Anu. Ja veel mõni.“
Aarnet nähes olin veidi pettunud.
„Palun vabandust, et ma ei helistanud,“ ütlesin talle.
„Võlgned mulle vist tõesti seletuse. Tead, ootasin väga, et sa tuleksid,“ ütles ta süüdistavalt ja nihkus lähemale.
„Filoloog, salatit tahad?“ pakkus Tamur. „Slavorzky ulatab sulle taldriku. Ja ärge andke Aarne kätte kitarri!“
„Rääkige siis, kuidas te elanud olete.“
„Aga sina ise?“
„Igasuguseid asju on juhtunud.“ Järgmisel hommikul pidin minema väikelinna vanaema matusele.
Slavorzky ei rääkinud midagi, aga teiste lõõpimine tekitas koduse tunde. Hakkasin viinereid vardasse ajama, et neid kaminas küpsetada. Kui Tamur seda märkas, oigas ta: „Ma arvasin, et viinereid aetakse vardasse ikka teistpidi!“, ja pani need ise nagu kord ja kohus küpsema.
„Millega sa meid järgmisena lõbustad?“ turtsus Vladimir naerda ja istus mu vastu teisele poole lauda. Kehitasin õlgu.
„Õnnestus tuba üürida. Käin tööl. Sulle on sellest muidugi juba räägitud?“
„Jaa, mulle on sellest nii mõndagi räägitud,“ muigas ta.
„Kuulsin, et oled Tallinnas, ja muide, enda arvates ükskord isegi nägin sind tänaval. See oli samal päeval, kui vihma sadas…“
„Ja see, kel laul ei meeldi, las läheb alla hauda, ja talle ei pea kaasa andma ühtki kirstulauda!“ laulis Tamur.
Aarne võttis demonstratiivselt küünla pealt suitsule tuld: „Mulle on ennustatud, et ma suren 31. detsembril 1990 kell 12.20. Ah, keegi ei tea, kuidas ma kannatan!“
„Loll,“ ütles Vladimir ja muigas minu poole.
Tamur ja Slavorzky olid märkamatult kadunud alkoholi juurde tooma. Kui nad tagasi jõudsid, täheldas Tamur, et nende äraolekul pole ruumis tilkagi joodud. Vladimir kallas klaasid täis.
„Fill?“ vaatas ta mulle üle teiste peade otsa.
Aarne müksas mind: „Millele sa mõtled?“
„Sinu ilusatele silmadele.“
Ta solvus silmnähtavalt.
„Sul on veel palju õppida…“
„Ma ei mõelnud seda pahasti. Kindlasti on mul veel palju õppida.“
„Veini tahad?“
Vaevasin pead, kuidas Aarnest vabaneda, kui ta tõusis, pilk ringi ekslemas. Keegi ei pööranud talle tähelepanu. Samal ajal pani Slavorzky häiriva omanikutundega mulle käe ümber. Sedagi ei paistnud keegi märkavat. Tamur ja Vladimir ajasid vaikselt juttu. Olin lootnud Vladimiriga nelja silma all rääkida, aga näis, et sellest ei saa asja. Vahepeal käis Vladimir Slavorzkyga väljas. Nad tulid tagasi läbimärjalt – oli hakanud sadama lörtsi, mille varsti vahetas välja vihm.
„Tuletasime vanu aegu meelde,“ ühmas Slavorzky.
„Miks keegi minuga ei joo?“ küsis Vladimir. „Joome, et barjäärid kaoksid ja saaksime omavahel rääkida!“
„Purjus olles sa just kurdad, et pole kellegagi rääkida,“ ütlesin.
„Aga midagi rohkemat pole ju tarvis öelda,“ kostis Vladimir. „Inimese olemus jääb purjus peast täpselt samaks, mis kainena.“
Ta heitis diivanile ja vaatas lage, asudes nagu mingis piiripealses olekus.
Järsku kostis Aarne poolt:
„Tegelikult ei hooli keegi minu saatusest, kuigi just mina tean… jah, nii mõndagi! Enamikul on küll kõrvad, aga nad ei kuule; on silmad, aga nad ei näe. Võiksin teile kõigile tulevikku ennustada – näiteks sind, Slavorzkyt, tabab nelja kuu pärast ränk õnnetus…“
Slavorzky tõusis ja sosistas Aarnele midagi kõrva. Seepeale marssis Aarne sõna lausumata uksest välja ja naasis varsti lubikahvatuna.
