sõprust tekkida. Ma ei taha halvasti öelda, kuid seksuaalselt ei ole sa mind kunagi huvitanud.“
„Mulle tuleb meelde meie kevadine jutuajamine siinsamas köögis.“
„Ma vist üritasin sulle midagi tõestada. Ma ei mäleta enam, mida rääkisin. Mõtlesin just eile hommikul, et midagi vist ikka rääkisin. Neiu Karin, temaga oli nii, et mina hulk aega tagajärjetult talle külge püüdsin lüüa…“
Olin teemavahetuse üle tõeliselt rõõmus.
„Vladimir on ühe kirjandusliku tegelase moodi – Walteri, kui sa mäletad. Enamasti ta vaikib ja keegi ei saa temast aru, aga järsku ta kaob ära ja teeb mõne suurejoonelise teo.“
„Millise Walteri?“ küsisin, aga ei saanudki seda teada.
„Teie ka juba ärganud!“ ilmus ukse vahele Karli isa pea. „Ega see hea ole. Öö on ikka magamiseks.“ Ja ta läks sama targalt minema.
„Mida sa kavatsed praegu teha?“ küsisin Tamurilt.
„Ma ei ole kindel, et niipea ärkan, kui magama heidan. Pean homme kindlasti Tartusse jõudma. Lähen mängin arvutiga veel ühe „Rolling Thunderi“.“
Ta kadus magamistuppa. Läksin samuti tuppa, panin magavale Slavorzkyle teki peale ja võtsin tal prillid eest. Kööki naastes põrkasin kokku emaga.
„Kes sa siis õieti oled?“ küsis ema. „Naabrid juba küsivad.“
„Me oleme sõbrad,“ seletasin ebakindlalt, korjates kokku laual vedelevaid musti nõusid. „Nagu Tamur ja Vladimir ja…“
„Mulle hakkavad need Karli sõbrad juba närvidele käima. Nad segavad meie elu. Maal on oma tööd ja tegemised. Nemad on linnainimesed, eks siis suhelgu omavahel. Mis neil Karliga ühist on? Karl ju ei õpi enam. Ega need sõbrad tal kuhugi kao…“
Põgenesin Tamuri juurde.
„Mäletad, kui kevadel tuli isa siia tuppa ja tegi märkuse?“
„Sõimas läbi,“ ütles Tamur pilku ekraanilt pööramata. „Sain tookord üsna pahaseks. Kui on tarvis kedagi heina tegema, oleme vajalikud, aga kui niisama tuleme – tuleme ju Karli, mitte arvuti pärast –, tehakse nägu, et mis neil siia asja on.“
„Karl ütles mulle, et kui kuulen samme, mis ei kuulu talle ega vennale, võtku ma mänguketas välja ja lükaku mõni teine sisse,“ meenutasin omalt poolt. „Pärast seda pole ma enam mängida tahtnud.“
„Lõppkokkuvõttes oli see suur viga, et selline tugev maapoiss nagu Slavorzky sattus Tartu Ülikooli füüsikat õppima ja sai endale arvuti.“
„Kui sul temast nii kahju on, nagu sa räägid, siis minu olemasolu ei tohiks sind eriti häirida. Halvemuse poole ei muuda ma ju midagi. Pigem paremuse. Karli ema, keda ma just köögis trehvasin, ütles, et…“
Olin liiga ärritatud, et juhtunut enda teada jätta.
„Kuule, Tamur, mida sa lobised seal? Äkki teeksid seda mujal?“ pomises Ivo uniselt.
Varsti Ivo tõusis. Väljas koitis juba.
„Filoloog, äkki leiad mulle kiiresti kusagilt piima?“ küsis ta.
„Külmkapis ei ole. Lauda juurde ma parema meelega ei läheks. Ei ole erilist isu Slavorzky vanematega kohtuda.“
„Ära mine siis jah,“ heitis Ivo hajameelselt käega ja mühatas: „Kas nad ei salli sind või?“
Anu näole oli siginenud uus, laisk ilme. Ta oli juurde võtnud. Tema hele paks mantel rippus kapiukse küljes. Mulle meenus Ivo repliik, kui Slavorzky temalt raha tahtis laenata:
„Ah, on igasuguseid väljaminekuid olnud. Naisele tuli mantel osta ja…“
„Las ootab,“ ütles Slavorzky nüüd, kui kuulis, et Ivo piima tahab. „Ma nimme ei vii talle.“
„Palju õnne poja puhul!“ ütles Slavorzky ema Tamurile ja surus tal kätt.
„Aasta tagasi olin Karli pärast täitsa mures: ta nuttis iga asja peale. Tahtsin temaga arsti juurde minna,“ rääkis ema. „Käisin kaardipanija juures. Too ennustas, et perekonnas on varsti matused. Minu kohta ütles, et elan kõrge eani. Vanem poeg pidi üle vee minema. Tore, kui ta Soome tööle saaks! Ameerikast ei julge unistada, aga äkki juhtub seegi! Ma kardan nii väga Karli pärast. Ära ainult talle endale räägi.“
„Kauaks sa kavatsed maale jääda?“
küsisin Slavorzkylt, kui viimane külaline oli lahkunud.
„Kõige rohkem paariks kuuks. Siis, kui raha otsa saab, hakkan vaatama. 39 rubla on veel järel.“
„Kui suur su kuupalk õieti oligi?“
„Oh, natuke üle tuhande rubla, ja ma polnud seal ju kokku kahte kuudki.“
Mis ülejäänud rahast sai? Ma ei küsinud.
„Millest sa elad?“
„Ah, ei kuluta ju kusagil. Kas panen sauna kütte? Sa joonista seni.“
„Sa panid kindlasti tähele, et kui üleeile kaasa tulid, ei ilmutanud ma erilist rõõmu,“ ütles Karl saunas. „Olin ju vaoshoitud? Lausa ükskõikne? Olin juba ennast harjutanud mõttega, et meie suhted on lõppenud.“
„Ma ei saanud tegelikult midagi aru,“ tunnistasin.
„Räägi oma viimase aja kõige positiivsemast elamusest,“ nõudis Karl. Kehitasin õlgu.
„Pole asjadele niimoodi vaadanud… Võib-olla mõni kunstinäitus,“ oletasin, tahtmata jutustada suvistest rannaskäikudest. Püüdsin juttu mujale juhtida. „Aga sinu viimase aja kõige negatiivsem elamus?“
„Millise viimase aja?“
„Sellise, millest sa veel vaba ei ole.“
„Hästi, ma annan kõigepealt mõned vihjed. James Bond.“
„Ei saa aru.“
„15. juuni 1990.“
„Mis siis toimus?“
„Sa ei mäletagi! Ma ei saa aru, miks sa üldse küsisid,“ kibestus Karl. „Olin kõik juba unustanud, aga nüüd meenus detailselt. Olla osaline lõbusa grupieksperimentaatori lõbusas grupieksperimendis! Jah, võis ju ka nii! Mäletan seda ööd. Teatavasti ma lindistasin. Siispool, kellega me pole iial eriti suhelnud, astub öösel kusagil nelja paiku tuppa ja küsib mu käest sõbralikult, mis lahti on!“
„Ma ei saanud aru,“ ütlesin, sest olin kõik päriselt ka unustanud.
„Ja kõigil oli naljakas! Ma ei suuda sellest päevast saadik enam Bondi-filme vaadata!“
„Minul ei olnud,“ valetasin. Oleksin tahtnud kohe püsti tõusta ja ära minna. „Anna andeks, olen lihtsalt loll.“
„Ei, ma ei arva nii. Sa oled vägagi tark. Hea küll. Võib-olla kuulub see eksperimendi juurde. See meid eristabki: mina olen
