Maailm, mis on hea. 2. osa: 1990–1992. Piret Bristol

Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Maailm, mis on hea. 2. osa: 1990–1992 - Piret Bristol страница 5

Maailm, mis on hea. 2. osa: 1990–1992 - Piret Bristol

Скачать книгу

peahoone ees hõljus füüsika eksesmakursuslane Karin. Ta oli hallis kostüümis ja kõpskingadega. Slavorzky seisis kohmetult tema kõrval. Muigasin.

      „Mina ei õpi praegu kusagil,“ ütles Karin. „Suvel proovisin psühholoogiasse astuda, aga ei saanud sisse. Nüüd tulin dokumentide järele. Mida sina siin teed?“ küsis ta minult ja taipas: „Te pidite vist kokku saama…“

      „Võiks minna kuhugi kohvi jooma,“ pakkus ta. Slavorzky oli nii ähmi täis, et ei osanud selle peale midagi kosta.

      „Lähme Kaarsilla uude jäätisemajja, ma ei ole seal veel käinud,“ tegin ettepaneku.

      Otsisime rahakotte, kui Slavorzky ohjad enda kätte haaras:

      „Mida te soovite? Karinile roheline mandel? Aga sulle?“

      „Misasja?“ imestas Karin.

      „Küllap tahab meile välja teha,“ arvasin.

      „Lasku aga käia,“ kihistas Karin ja heitis mulle kavala pilgu.

      Ühiseid tuttavaid jagus õnneks piisavalt. Saabus õige hetk Meritilt saadud info letti laduda.

      „Tamur elab naisega üheksandal korrusel toas number 953. Merit oma parima sõbrannaga on sellest aastast 934-s. Vladimir ja Jooga said vist eksmati. Otil on erakas kusagil ühika lähedal. Merit ise võttis kursusekordamise, sest ta ema jääb veel aastaks Kanadasse. Merit läheb talle arvatavasti järgmisel suvel järele. Säga elab seitsmendal 762-s. Mari sai kolmandale kursusele, vaatamata esimese kursuse võlgadele. Kogu keemikute 724 elab nüüd 924-s. Kats on seal samuti partisan.“

      Slavorzky vaatas tüdinud ilmega kella. Ma ei saanud aru, mida ma olin valesti öelnud, aga igatahes tegin kusagil vea. Võib-olla Katsi mainides. Ehkki tegemist oli legendaarse ühikakujuga, ei teadnud ma Katsi-nimelisest keemikust kuigi palju ja olin teda ainult paar korda eemalt näinud.

      Saatsime Karini bussijaama. Restoranides ei olnud vabu kohti, ühikasse Slavorzky minna ei tahtnud. Kaubamaja trepil logeles Ivo.

      „Mida sa, Karl, edasi tegema hakkad?“ tundis Ivo huvi.

      „Ah, on üks tööots paistmas. Üldiselt selgub see alles kuu aja pärast. Esialgu on kõik veel saladus. Mul on nädala pärast sünnipäev. Oleks tore, kui te läbi astuksite.“

      Jalutasime pargis, mina valuutapoest ostetud rohelist „More’i“ ja Slavorzky „Marlborot“ suitsetades. Slavorzkyl oli eneseväljendusraskusi. Ma ei tahtnud talle asja lihtsamaks teha. Ta oli ära olnud vaevalt kaks kuud, teised jäid veel Moskvasse. Slavorzkyt jälgides mõtlesin, kui hõlpsalt saab mõne ootamatusega segi ajada inimese plaanid, kes lihtsaidki asju nii kaua kaalub.

      Mõistagi sõitsin Slavorzkyga maale kaasa.

      Juba pool päeva hiljem ahistas mind kujutlus, et ma ei pääse sealt enam kunagi minema.

      „Moskvas oli väga hea,“ kiitis Slavorzky. „Kõikvõimalikud uuendused.“ Uuenduste esiritta kuulus kahtlemata Venemaa esimene „McDonald’si“ restoran, mille hõrgutisi Slavorzky ülevoolava vaimustusega kirjeldas.

      „Seda pead sa nägema!“ korrutas ta. „See on midagi täiesti kujuteldamatut! Eriti nende õunapirukas, eriti nende jäätis. Väga kõva! Meil pole siin iial midagi sellist olnud!“

      Mingil määral sai Slavorzky Moskvast ka raha. Küllap andis ta sellest suurema osa ausameelselt vanematele. Endale ostis ta mõne arvuti külge või sisse käiva jublaka.

      „Oli mõte korraldada nädalavahetusel väike pidu,“ ütles ta mulle nädal hiljem telefonis. „Kõik tulevad. Tamur on endiselt ühikas, aga ei ela enam 644-s. Jooga on tõepoolest ühikast kadunud. Vladimirist pole midagi kuulda. Säga ja Tamuri naised sünnitasid, üks tütre, teine poja.“

      Madis oli endiselt Moskvas.

      „Ma tean ainult ühte –

      täna kavatsen ennast umbalt täis juua,“ ütles Slavorzky, kes sai kakskümmend üks aastat vanaks. Ema muigas ja tõmbas peoga hellalt üle poja karmide juuste. Slavorzky oli juuksuris käinud. Ta kandis endiselt helehalle pükse ja sinist särki. Samasuguseid pükse ja särke oli tal mitu paari varutud.

      „Katame elutuppa laua kuuele,“ ütles ema mulle. Isa võttis viinad külmast. Serviis toodi kapist lagedale. Pühkisin tolmused nõud üle. Lauale ilmusid salatikausid ja praevaagnad.

      Slavorzky istus minu vastas teisel pool lauda. Tema kõrval oli ta lapsepõlvesõber Oskar, tähelepanuväärselt ilus noormees. „Tal on mulle suur mõju olnud,“ sosistas Slavorzky. Oskar elas pealinnas ning käis kodukandis harva. Slavorzky vanemad pakkusid talle teineteise võidu sünnipäevaroogi.

      Isa alustas endise kolhoosipartorgina varsti meestejuttu. „Kas sa piiblit oled lugenud?“ küsis ta Oskarilt, kes noogutas mõtlikult. Süütasin suitsu. Slavorzky isa sirutas käe, et mul sigaretti suust tõmmata. Pöörasin pea ära ja tegin suitsu rahulikult lõpuni. Ema sõi hea isuga ja poisid pahvisid oma paberosse. Vanemad läksid magama ja Slavorzky hakkas Oskariga täiesti legaalselt viina viskama. „Poisid tulevad homme,“ ütles ta minu üllatuseks. Poole öö ajal ronis ta voodisse ja küsis: „Kas ka sinule tundub, et ma olen skisofreenik?“

      „Ei tundu,“ arvasin, omamata mingit ettekujutust skisofreeniku käitumisest või mõttemaailmast.

      Vanemad tulid kööki, kui oodatavatele külalistele võileibu tegin, ega öelnud midagi. Oli hämar: köögiaken paistis väikese helendava ruuduna, seinad olid tumedad. Esimestena saabusid Ivo ja Anu, ulatades Slavorzkyle roosikimbu ja kringli. Kutsikas kilas esikus.

      „Su koer pissis mulle jala peale ja tal on kirbud!“ teatas Anu rõõmsalt.

      „Maaelu on tore,“ nentis Ivo. Tamur tammus uksel, justkui häbenedes edasi astuda. Keegi ei jõudnud veel juttu alustada, kui koputamata sisenesid kaks nahktagis meest. Slavorzky läks nendega õue ja oli veerand tundi ära, tormas seejärel tuppa, otsis midagi, pöörates kõik riiulid pahupidi, ja kadus. Ema istus apaatselt köögis. Slavorzky naasis närvilisena ja kõndis mitu tiiru mööda tuba.

      „Rahustasin nad maha, aga see ei olnud kerge,“ ütles ta, nagu sõltuks sellest midagi meie kõigi elus. Keegi ei mõistnud midagi kosta.

      „Kus Vladimir on?“ küsis Slavorzky ühtäkki.

      „Läks Tallinna õppima,“ ütles Tamur, „käib nüüd Tallinna Polütehnikumis. Mingi side, raadio või televisiooniga seotud ala.“

      „ „Side. Raadio. Televisioon“ on ajakiri,“ täpsustas Ivo.

      „Ükskõik… Vladimir sai elu esimese stipi. 50 rubla kuus. Veel pole kätte saanud. Aga ta ütles, et kui raha käes, tuleb ta kohe Tartusse seda maha jooma. Lennukiga.“

      „Nii et Vladimirit võib Tallinnas kohata?“ küsisin.

      „See pidi olema täielik algkool. Vladimir ütles, et kui kusagil suitsu tegemas tabatakse, tuleb skandaal,“ kostis Tamur. „Muide, Jooga ei tee enam sigadusi. Ta on nüüd käsist-jalust seotud usuühinguga „Elu Sõna“. Laskis end Anne kanalis ristida ja lõpetas joomise.“

      „Kuidas teil endil läheb?“

      „Mina olen värske lapsevanem,“ ütles Tamur.

      „Meie

Скачать книгу