kõneldavas keeles, mis erineb Gröönimaast Point Barrow’ni vähe. «Sina?»
Ja kiirelt näole tekkinud väljendusrikas ilme nõudis vastust kõigele, mida ta sõnaga «sina» teada tahtis – põhjust, miks mees üldse olemas oli, põhjust, miks mees seal oli, mehe suhteid tema abikaasaga… kõike.
«Vend,» vastas Van Brunt samas keeles, tehes laia viipe lõuna suunas. «Vennad oleme meie, sinu mees ja mina.»
Naine raputas pead. «Ei ole hea, kui sa siin oled.»
«Magan ühe une ja siis ma lahkun.»
«Aga minu mees?» nõudis naine närvilise innukusega.
Van Brunt kehitas õlgu. Ta oli teadlik sellest teatavast salajasest häbist, umbisikulist laadi häbist ja vihast Fairfaxi vastu. Ja noort metslast niimoodi vaadates tundis ta, kuidas veri sooja palanguna näkku tõusis. See oli ju kõigest naine. Ei midagi enamat… üks naine. Jälle see sama tülgastav lugu, ikka ja jälle, sama vana kui Eeva ja sama noor kui viimati puhkenud armutuli.
«Minu mees! Minu mees! Minu mees!» korrutas naine ägedalt, nägu kirglikult sünge ja Põlisnaise, Ürgkaasa halastamatu hellus silmist mehele vastu vahtimas.
«Thom,» alustas Van Brant inglise keeles tõsiselt, «sina sündisid Põhjamaa metsades, sa oled söönud kala ja liha ning võidelnud külma ja näljaga, sa oled veetnud kõik oma päevad lihtsat elu elades. Maailmas on palju asju, mitte just lihtsaid asju, millest sa midagi ei tea ja mida sa ei õpigi mõistma. Sa ei mõista, mida tähendab igatseda hõlbuelu, sa ei suudaks mõista, mida tähendab igatseda kauni naise nägu. Ja see naine on kaunis, Thom, see naine on suursuguselt kaunis. Sa oled olnud sellele mehele naine ja sa oled andnud endast kõik, aga sinu kõik on olnud tegelikult väga vähe ja see on olnud väga lihtne. Liiga vähe ja liiga lihtne, sest tema on võõramaine mees. Teda pole sa kunagi tundnud ega saagi tundma. See on niimoodi määratud. Sa hoidsid teda oma käte vahel, kuid tema süda ei kuulunud kunagi sulle, see mees, kelle jaoks aastaajad mööduvad hägus ja kes unistab barbaarsest lõpust, tema ei kuulunud kunagi sulle. Unenägu ja unistuste tolm, see on ta sulle olnud. Sa haarasid ilmutise järele ja klammerdusid varju, andsid end mehele, kuid heitsid ühte tema viirastusega. Nii tegid ammustel aegadel inimtütred, keda jumalad kauniks pidasid. Ja Thom, Thom, ma ei tahaks olla John Fairfax, pidamas aastatel, mis ees, jumalast hüljatud Põhjala metsades öist vahti, kus tema silmad ei näe oma kõrval naise päikesekullatud juukseid, vaid tumedaid palmikuid.»
Kuigi naine teda ei mõistnud, kuulas ta pingsa tähelepanuga, nagu oleks mehe kõnest sõltunud tema elu. Ta tabas oma mehe nime ja hüüdis eskimo keeles:
«Jah! Jah! Fairfax! Minu mees!»
«Sa vaene väike tobu, kuidas saab ta olla sinu mees?»
Ent naine ei taibanud Van Brunti ingliskeelset juttu ning arvas, et temaga tehakse nalja. Naise näos lõõmas Ürgnaise sõnatu ja arutu raev ning mehele näis, justkui oleks naine hüppeks valmistudes end pantri kombel küüru tõmmanud.
Van Brunt vandus vaikselt omaette ja nägi, kuidas lõõm naise näos kustus ning asemele kerkis veetleva naise mahe valendav kuma, veetleva naise, kes loobub jõust ja relvastab end targalt nõrkustega.
«Ta on minu mees,» lausus naine malbelt. «Mina ei ole tundnud teisi. Ei saa olla nii, et ma saan tundma teisi. Ei saa ka olla, et ta mu juurest läheb.»
«Kes ütles, et ta su juurest läheb?» nõudis Van Brunt teraval toonil, pooleldi ägestudes, pooleldi jõuetult.
«See, et ta minu juurde jääb, on sinu öelda,» vastas naine vaikselt, nuukse kurgus.
Van Brunt lõi lõkkeasemel hõõguvaid süsi raevukalt jalaga ja istus maha.
«See on sinu öelda. Ta on minu mees. Kõikide naiste ees on ta minu mees. Sina oled suur, sina oled tugev, ja pane tähele, mina olen nõrk. Näed, ma olen su jalge ees. Sina pead minu häda lahendama. See on sinu teha.»
«Tõuse püsti!» Van Brunt tõmbas naise jõhkralt jalule ja tõusis ka ise. «Sina oled naine. Seepärast pole sinu koht põrmus ega ühegi mehe jalge ees.»
«Ta on minu mees.»
«olgu Jeesus kõikidele meestele armuline!» hüüatas Van Brunt tulihingeliselt.
«Ta on minu mees,» kordas naine monotoonselt ja anuvalt.
«Ta on minu vend,» vastas mees.
«Minu isa on pealik Tantlatch. Tal on võim viie küla üle. Ma teen nii, et kõigist viiest külast otsitakse sinu maitsele vastavat neiut, et sa saaksid jääda siia oma venna juurde ja elada rahus.»
«Magan ühe une ja lahkun.»
«Aga minu mees?»
«Näe, su mees tuleb!»
Süngete kuuskede vahelt hakkas kostma kerget rõõmuviit laulva Fairfaxi hääl.
Nii nagu udumeri kustutab päeva, nii tõrjus Fairfaxi laul naise näolt kogu helguse. «See on tema rahva keel,» ütles ta, «tema rahva keel.»
Naine pöördus noorele nõtkele loomale omase kerge liigutusega ringi ja kadus metsa.
«Asi on kokku räägitud,» hüüdis Fairfax lähenedes. «Tema kuninglik kõrgus võtab su vastu pärast hommikusööki.»
«Kas sa ütlesid talle?» päris Van Brunt.
«Ei. Ega ütlegi enne, kui me oleme valmis teele asuma.»
Van Brunt vaatas tusase ärevusega magavate meeste kogusid.
«Ma oleksin rõõmus, kui oleksime siit juba tuhande miili kaugusel,» tähendas ta.
Thom kergitas oma isa telgi nahast ukselapatsit. Telgis istusid koos isaga kaks meest ja kõik kolm vaatasid teda põgusa huviga. Ent kui ta sisenes ja sõnagi lausumata vaikselt istet võttis, ei reetnud tema nägu midagi. Tantlatch trummeldas sõrmenukkudega põlvedel lebava oda vart ja silmitses laisalt nööriaugust läbi tungivat päikesekiirt, mis heitis telgi süngesse sisemusse kiiskava jälje. Temast paremal kükitas õlg õla kõrval Chugungatte, šamaan. Mõlemad olid vanad mehed ja aastate väsimus paistis neil silmist. Nende vastas istus Keen, hõimupealiku soosingus olev noormees. Tema liigutused olid kiired ja ärksad ning mehe mustad silmad ekslesid lakkamatult uurides ja vastuseid otsides näolt näole.
Telgis valitses vaikus. Aeg-ajalt tungisid sinna laagrihääled ning eemalt kostis, nõrga ja vaiksena nagu varjude hääled, poiste kõrge- ja kiledahäälne sõnelus.
Koer pistis pea ukseavast sisse ning pilgutas seesolijate suunas hundilikke silmi, ila vandelvalgetelt kihvadelt tilkumas. Veidi aja pärast uratas ta kõhklevalt, kuid langetas siis inimkogude liikumatuse ees aukartust tundes pea ja roomas tagurpidi tagasi. Tantlatch heitis tütrele loiu pilgu.
«Ja sinu mees, kuidas sul temaga läheb?»
«Ta laulab kummalisi laule,» vastas Thom, «ja tema näol on uus ilme.»
«Nii? on ta rääkinud?»
«Ei, aga tema näol on uus ilme ja uus tuli on ta silmades ja ta istub Uustulnukaga tule ääres ja nad räägivad ja räägivad ja jutul pole lõppu.»
Chugungatte sosistas midagi isandale kõrva ja Keen
