Šamaan, kui nad talle sellest räägiksid, näeks selles märke ja imet.
Siis jõudsid nad sinna, kus põder oli püüdnud kõrgele kaldale ronida, et sealt metsa pääseda. Kuid ta vaenlased olid tal tagant kinni haaranud, kuni ta end tagajalgadele ajas ja huntidele tagurpidi kaela kukkus, kaht neist sügavas lumes puruks litsudes. oli selge, et saak oli niisama hästi kui käes, sest nende vennad olid nad puutumata jätnud. Veel kahest peatuskohast kiirustati mööda, üsna lähestikustest, kus oli keenud lühike võitlus. Rada oli nüüd punane ja suure looma samm oli muutunud lühikeseks ja korratuks. Siis kuulsid nad esimesi võitlushääli – mitte täiest kõrist tulevat jahikisa, vaid lühikesi haugatusi, mis rääkisid heitlevaist kehadest ja lihasse surutud hammastest. Hoidudes allatuule, roomas Zing-ha kõhuli läbi lume, ja koos temaga ka Koskoosh, kes pidi kunagi saama suguharu pealikuks. Koos nihutasid nad eemale noore männi alumised oksad ja piilusid sealt. Nad nägid lõppu.
See pilt, nagu kõik noorusmuljed, oli ikka veel selgena tema ees, ja ta kustunud silmad nägid seda lõppvaatust sama elavalt nagu ammusel ajal. Koskoosh imestas selle üle, sest järgnevatel päevadel, kui ta oli meeste juht ja nõuandjate pealik, oli ta teinud suuri tegusid, ta nimi oli needuseks pellyde suus, rääkimata võõrast valgest mehest, kelle ta oli tapnud, nuga noa vastu, ausas võitluses.
Kaua mõtiskles ta oma nooruspäevade üle, kuni tuli kustuma ja külm näpistama hakkas. Seekord pani ta tulle kaks oksa korraga ja mõõtis oma käestlibisevat elu sellega, mis järele jäi. Kui Sit-cum-to-ha oleks ainult oma vanaisa meeles pidanud ja suurema sületäie korjanud, oleks ta elu kauem kestnud. See oleks olnud kerge. Kuid ta oli alati olnud hoolimatu laps ega austanud oma esivanemaid sellest ajast kui Kobras, Zing-ha poeg, talle esmakordselt silma heitis. Noh, mis tähtsust sel oli? Kas ta ise polnud samamoodi talitanud oma kergemeelses nooruses? Mõnda aega kuulatas ta vaikust. Ehk pehmeneb ta poja süda ja ta tuleb koertega tagasi, et viia oma vana isa suguharuga sinna, kus põhjapõtru on palju ja rasv nende turjal on raske.
Ta pingutas kõrvu, ta rahutud mõtted peatusid hetkeks. Miski ei liikunud, mitte midagi. Tema üksi hingas keset suurt vaikust. oli väga üksildane. Ah! Mis see oli? Judin jooksis ta kehast läbi. Tuttav, pikk, veniv ulgumine lõikus läbi vaikuse ja see oli lähedal. Siis kerkis ta tuhmunud pilgu ette nägemus põdrast – vanast põdrapullist – rebitud nimmete ja veriste külgedega, sassis laka ja suurte haruliste sarvedega, kõhuli ja viimseni võitlemas. Ta nägi kärmeid halle kogusid, helkivaid silmi, ripnevaid keeli, tilkuvaid kihvu. Ja ta nägi halastamatut sõõri kokku tõmbumas, kuni see muutus tumedaks punktiks keset tallatud lund.
Külm koon müksas vastu ta põske ja selle puudutusest hüppas ta hing tagasi olevikku. Ta käsi haaras tule poole ja tõmbas sealt välja põleva tuki. Hetkeks haaras kiskjat päritud hirm inimese ees, ta taganes, saates oma vendadele pika kutse; ja nad vastasid ahnelt, kuni ta ümber tekkis hall, ilaste lõugadega, küürutav ring. Ta keerutas metsikult tukki ja nohisemine muutus urinaks, kuid lõõtsutavad kiskjad keeldusid laiali minemast. Nüüd roomas üks kõhuli lähemale, koibi järele vedades, nüüd teine, nüüd kolmas, kuid ükski ei taganenud. Miks peaks ma elu külge klammerduma? küsis mees ja pillas lõõmava oksa lumme. See susises ja kustus. Sõõr urises rahutult, kuid jäi paigale. Veel kord nägi ta vana põdrapulli viimast võitlust, ja Koskoosh laskis väsinult oma pea põlvedele vajuda. Mis tähtsust sel siiski oli? Kas see polnud elu seadus?
SALADUSTE ISAND
Külas oli häda käes. Naised vadistasid kiledal lõikaval häälel läbisegi. Meeste ilmed olid mornid ja ebakindlad ning isegi koerad uitasid kõhklevalt ringi, olles inimeste rahutusest ebamääraselt häiritud ja valmis esimese ohumärgi peale metsa pagema. õhk oli kahtlustusest paks. Keegi ei olnud kindel oma naabris ja igaüks tajus, et samavõrra kahtlesid kaaslased ka temas. Isegi lapsed olid rusutud ja tõsised ning väike di Ya, kõige selle põhjustaja, keda esmalt oli põhjalikult nüpeldanud tema ema Hooniah ja siis isa Bawn, ulgus rannas kummuli lebava suure kaitsva kanuu all ja vaatas maailmale üsna pessimistliku pilguga.
olukorra tegi veelgi hullemaks asjaolu, et Scundoo, šamaan, oli põlu all ja nii ei saanud kurjategija leidmisel tema läbiproovitud loitsudele loota. Sellest oli nüüd kuu aega möödas, kui ta oli lubanud mõõdukat lõunatuult, et hõim saaks reisida Tonkinisse potlatšile, kus Taku Jim pidi laiali jagama kahekümne aasta jooksul kogutud vara. Aga kui see päev saabus, puhus kibe põhjatuul ja kolmest kanuust, mis riskisid teele asuda, uppus üks avamerel ja kaks ülejäänut peksti vastu kaljusid puruks ja üks laps uppus. Scundoo ise seletas, et olevat tõmmanud vale koti nöörist, et see oli äpardus, kuid inimesed ei võtnud teda kuulda. Tema uksele toodavad annetused liha, kala ja nahkade näol lakkasid ja nüüd mossitas ta oma hütis, kibedas kahetsuses paastudes – vähemalt nii arvas rahvas. Tegelikult aga sõi ta hoolikalt varutud tagavaradest rikkalikult ja mõtiskles pööbli heitliku meele üle.
Hooniah’ tekid olid kadunud. Need olid olnud head tekid, imepäraselt paksud ja soojad, ning naise uhkus nende üle oli seda suurem, et ta oli saanud need nii odavalt. Ty-Kwan ülejärgmisest külast oli olnud rumal, kui neist nii lihtsalt loobus. Hooniah ei teadnud muidugi, et need olid mõrvatud inglase tekid, kelle kadumise järel Ühendriikide kutter mõnda aega piki rannikut luuras, samal ajal kui sealt vette lastud paadid salajastes abajates puhkisid ja turtsusid. Kuna Hooniah ei teadnud, et Ty-Kwan oli tahtnud tekkidest kiiruga lahti saada, et tema enda rahvas ei peaks valitsusele aru andma, oli naise uhkus kõigutamatu. Ja kuna teised naised Hooniah’t kadestasid, ei olnud tema uhkusel otsa ega äärt, kuni see täitis kogu küla ja valgus sealt piki Alaska rannikut dutch Harborist St Mary’ni. Hooniah’ tootemit oli hakatud õiglaselt ülistama ja tema nimi oli kõikide huulil, kus iganes inimesed kalastasid või pidutsesid, ja seda kõike tänu tekkidele ja nende imepärasele paksusele ja soojusele. See, kuidas tekid kadusid, oli kõige mõistatuslikum sündmus üldse.
«Ma ainult riputasin need maja külgseina äärde päikese kätte,» seletas Hooniah juba tuhandendat korda oma tlingiti hõimu õdedele. «Ma ainult riputasin need üles ja keerasin selja, sest di Ya, taignavaras ja palja jahu söödik, just see ta on, oli pea suurde raudpotti toppinud ja sinna kummuli kinni jäänud, jalad vehklemas nagu puuoksad tuule käes. Ja ma ei teinudki muud, kui kiskusin ta sealt välja ja toksasin paar korda peaga vastu ust, et tema arunatukest värskendada, ja, oh häda, tekke polnud enam!»
«Tekke polnud enam!» kordasid naised aukartlikul sosinal.
«Suur kahju,» ütles üks. «Pole enne selliseid tekke nähtud,» lisas teine. «Meil on su kaotuse pärast kahju, Hooniah,» lausus kolmas.
Tegelikult olid kõik naised südames rõõmsad, et need talumatud, lahkarvamusi põhjustanud tekid läinud olid. «Ma ainult riputasin need päikese kätte,» alustas Hooniah tuhande esimest korda.
«Jaa-jah,» tegi Bawn suu tüdinult lahti. «Külas ei olnud teistest küladest ühtegi keelepeksjat. Mistõttu on selge, et tekkidele pani ebaõiglaselt käpa peale keegi meie enda hõimust.»
«Kes see võiks olla, oo Bawn?» pärisid naised nördinult kooris. «Kes võis seda teha?»
«Või on siin nõidus mängus,» jätkas Bawn üsna rahulikult, kuigi heitis enne naiste nägudele vargsi pilgu.
«Nõidus!» Juba ainuüksi pelutava sõna mainimisel vaibusid naiste hääled ja nad vaatasid üksteisele kartlikult otsa.
«Jah,» kinnitas Hooniah ja tema loomuse varjatud õelus välgatas hetkelises võidurõõmus. «Klok-No-Tonile saadeti sõna ja tugevad mõlad. Pealelõunase tõusuga on ta siin.»
Väike salk pudenes laiali ja küla üle laskus hirm. Kõikidest õnnetustest oli nõidus see kõige kohutavam. Raskesti mõistetavate ja silmale nähtamatute asjadega suutsid toime tulla vaid šamaanid ja ükski mees, naine ega laps ei võinud kuni katsumuse hetkeni teada, kas tema hing oli kurivaimude küüsis või
