align="center">Hobujalad
Selle loo peategelane on Oshino Hanzaburō. Pean aga kohe ütlema, et tegemist ei ole teab mis erilise inimesega. Hanzaburō oli lihtsalt üks kolmekümnendates aastates mees, kes töötas Mitsubishi Bĕijīngi harukontoris. Kaks kuud pärast Tōkyō majandusülikooli lõpetamist oli ta Bĕijīngi suunatud, kus tema reputatsioon kolleegide ja ülemuste seas ei olnud just hea, samas halb ka mitte. Hanzaburō oli sama tavaline kui tema välimus, või kui veel lisada, siis nagu tema kodune elu.
Kaks aastat tagasi abiellus Hanzaburō ühe heast perest neiuga, kelle nimi oli Tsuneko. Taas kord tuleb kohe ära märkida, et tegemist ei olnud armastusabieluga, vaid lihtsalt korraldati ühe Hanzaburōga sugulassidemetes olnud vanapaari poolt. Tsuneko ei olnud teab mis iludus. Samas, inetu ta ka ei olnud. Tema prisketel põskedel olid naerulohud – alati, välja arvatud tookord, kui lutikas teda Shěnyángist Bĕijīngi sõites magamisvagunis hammustas. Enam aga polnud vaja muretseda, et lutikas teda hammustada võiks, sest nende XX-alleel asuvas firma majas hoiti kaht nahkhiirepildiga varustatud putukamürgi purki alati käepärast.
Mainisin äsja, et Hanzaburō pereelu oli äärmiselt tavaline. Nii see tõepoolest oligi. Ta sõi koos oma naisega, nad kuulasid grammofoni, käisid kinos – ühesõnaga, nad elasid nagu kõik teisedki tema Bĕijīngis töötavad kolleegid. See aga ei tähendanud, et nende elul oleks saatuse keerdkäikudest pääsu olnud. Nii lõigi toosama saatus ühel pärastlõunal nende täiesti tavapärase perekonnaelu ühe hoobiga segi – Mitsubishi tööline Oshino Hanzaburō suri ootamatult ajuverejooksu tõttu.
Tol pärastlõunal oli Hanzaburō oma Dōngdāni võlvkäigu äärses kontoris hoolega laual olevaid pabereid uurinud. Teispool lauda istuv kolleeg ei olnud midagi ebatavalist tähele pannud. Korraga aga näinud kolleeg, kuidas Hanzaburō, suits suus, tikku tõmbama hakates ootamatult näoli lauale langes. Milline kahetsusväärne surm! Õnneks ei kritiseeri maailm inimese surmaviisi, vaid ikka ainult tema eluviise. Hanzaburōle ei olnud selles suhtes suurt midagi ette heita. Tõepoolest. Kõik kolleegid ja ülemus tundsid leseks jäänud Tsunekole kaasa.
Tóngréni haigla juhi professor Yamai diagnoosi kohaselt oli Hanzaburō surma põhjuseks hemorraagiline insult. Hanzaburō ise aga ei arvanud sugugi, et tegemist oleks olnud insuldiga, ega sedagi, et ta ülepea surnud on. Ta oli lihtsalt üllatunud, kui leidis end kabinetist, kus ta kunagi varem viibinud ei olnud. -
–Päikesesäras kabinetiakna kardinate vahelt puhus sisse õrn tuuleiil. Teispool aknaklaasi ei paistnud midagi. Kabineti suure laua taga uurisid kaks tseremoniaalselt riietatud hiinlast firma pearaamatut. Üks neist näis alles kahekümnendates olevat, teisel aga olid vuntsid juba kergelt kollakaks tõmbunud.
Noor hiinlane libistas pliiatsiga üle firma pearaamatu ning pilku tõstmata küsis Hanzaburōlt: „Are you Mr. Henry Barrett, are you not?”34
Hanzaburō oli šokeeritud, ent vastas siiski võimalikult malbes mandariini keeles: „Mina olen Oshino Hanzaburō Jaapani Mitsubishi firmast.”
„Mis? Sa oled jaapanlane?”
Viimaks pilgu raamatult tõstnud hiinlane näis silmanähtavalt üllatunud. Ka vanem hiinlane, kes parajasti midagi pearaamatusse kirjutas, vaatas hajameelselt Hanzaburōd.
„Mis nüüd saab? See pole õige inimene…”
„Võimatu! Midagi sellist pole Esimesest revolutsioonist35 alates juhtunud.”
Vanem hiinlane näis olevat ilmselgelt ärritunud ning tema pliiatsit hoidev käsi värises.
„Saada ta kohe minema!”
„Sina olid… Oshino, eks ole? Üks hetk, palun.”
Kahekümnendates hiinlane avas uuesti paksu pearaamatu ning hakkas midagi pomisedes lugema. Kui ta raamatu kinni pani, ütles ta vanale hiinlasele veelgi šokeeritumalt kui enne: „See pole võimalik! Oshino Hanzaburō suri kolm päeva tagasi.”
„Kolm päeva tagasi?!”
„Ta jalad juba mädanevad. Mõlemad jalad. Reitest alates.”
Hanzaburō oli taas nagu puuga pähe saanud. Esiteks tuli nende kahe mehe vestlusest välja, et ta on surnud. Teiseks, et surmast on juba kolm päeva möödunud. Ning kolmandaks – tema jalad mädanevad! Selline loll jutt ei olnud ju ometi võimalik, sest tema jalad olid võimelised kiirelt… Kuid siis karjatas Hanzaburō tahtmatult. Polnud ka ime. Tema korralikult viigitud valgetes pükstes ja valgetes kingades jalad loperdasid aknast puhuva tuule käes! Seda nähes ei suutnud ta oma silmi uskuda. Ta üritas mõlema käega jalgu katsuda, kuid reitest allapoole jäävat osa puudutada oli sama hea kui tuult püüda. Lõpuks kukkus Hanzaburō tagumikule ning tema jalad, või oleks õigem öelda püksid, vajusid põrandale lössi nagu tühjenev õhupall.
„Rahu, rahu. Küll me midagi välja mõtleme,” ütles vanem hiinlane ning pöördus siis noore abilise poole, ise endiselt püha viha täis. „Sina vastutad! On selge? Sina vastutad. Sa pead kohe aruande esitama. Aga kuhu läks siis Henry Barrett?”
„Niipalju kui uurida jõudsin, on ta ootamatult Hànkǒusse sõitnud.”
„Saada siis Hànkǒusse telegramm ja nõua Henry Barrett’i jalgu!”
„Ei, seda ei saa. Selle aja jooksul, kui Hànkǒust jalad saabuvad, võib Oshino kereni ära mädaneda.”
„No ei ole võimalik. See lihtsalt ei ole võimalik!”
Vana hiinlane ohkas sügavalt. Näis, nagu oleksid isegi tema vuntsid äkitselt veelgi enam sorgu vajunud.
„Sina vastutad. Sa pead kohe selle kohta aruande esitama! Nojah. Ja ega ühtegi reisijat ei ole enam siin, ega ju?”
„Ei. Kõik lahkusid juba tund aega tagasi. Aga on üks hobune…”
„Mis kandi hobune?”
„Déshèngméni hobuseturult. Suri teine just äsja.”
„Mis siis ikka. Paneme talle hobuse jalad. See on ikka parem kui mitte midagi. Too need siia!”
Noor hiinlane eemaldus suurest lauast ja läks kuhugi. Nüüd sai Hanzaburō juba kolmanda šoki. Nad kavatsevad talle hobuse jalad alla panna! Hobujalad – kui kohutav! Toetades end taguotsale, palus ta vana hiinlast:
„Halastage mu peale! Ärge pange mulle hobuse jalgu alla! Ma vihkan hobuseid. Võtke mu palvet kuulda ja andke mulle inimese jalad. Ükskõik kelle. Ka selle Henry kes-iganes jalad sobivad. Olgu kas või karvased, peaasi, et need oleksid inimese omad.”
Vanamees vaatas kahjutundega Hanzaburōle otsa ja noogutas mitu korda.
„Kui neid oleks, siis muidugi paneksin inimese jalad. Aga neid ei ole. Võite seda totaalseks ebaõnneks nimetada, kuid teil tuleb sellega leppida. Ja ega hobuse jalgadel ju midagi häda pole. Kui raudu aeg-ajalt vahetada, siis pole ükski mägitee läbimatu. …”
Noor abiline hiilis vaikselt sisse, kaks hobuse jalga käe otsas tilpnemas, just nagu hotelli toapoiss, kes saapaid kohale toimetab. Hanzaburō tahtis põgeneda, ent paraku ei olnud ilma jalgadeta võimalik püsti tõusta. Samal ajal tuli abiline tema juurde ning hakkas tal valgeid kingi ja valgeid sokke jalast võtma.
„Ei, ei! Ainult mitte hobuse jalgu! Ja üldse. Teil ei ole mingit õigust
„Kas te olete härra Barrett või ei ole?”
Mõeldud on
