esseid Ibsenist, Strindbergist või Maeterlinckist, vaid ka selliseid entusiaste, kes kavatsesid kaasaegsete dramaturgide jälgedes käia ja oma elu dramaturgiaga siduda.
Iga kord, kui professor lõpetas mõne mõttetiheda peatüki lugemise, pani ta kollaste kaantega raamatu põlvedele ja heitis tühja pilgu veranda laes rippuvale Gifu paberlaternale. Kummaline, kuid nii kui ta tegi seda, eemaldusid tema mõtted Strindbergist. Strindbergilt liikusid mõtted aga tema oma naisele, kellega koos ta Gifu laternat ostmas oli käinud. Professor Hasegawa oli abiellunud Ameerikas õppimise ajal, mis loomulikult tähendab, et tema naine oli ameeriklanna, kuid too armastas Jaapanit ja jaapanlasi sama palju kui tema abikaasa. Eriti võlus naist jaapanlaste peen käsitööoskus. Seega oleks paslikum öelda, et verandal rippuv Gifu lamp ei olnud mitte professori valik, vaid väljendas pigem abikaasa huvi Jaapani vastu.
Alati, kui Hasegawa raamatu kõrvale pani, mõtles ta naisele, Gifu laternale ja Jaapani tsivilisatsioonile. Professori meelest oli Jaapani tsivilisatsioon materiaalses mõttes teinud viimase viiesaja aasta jooksul läbi üsna kiire arengu, kuid vaimses suunas oli areng olnud praktiliselt olematu. Või õigem oleks öelda, et see oli mandunud. Tänapäeva mõtlejate kõige pakilisemaks ülesandeks oligi leida vastus küsimusele, kuidas seda mandumist pidurdada. Professor Hasegawa ise oli jõudnud järeldusele, et lahendus sai olla vaid Jaapanile ainuomases bushidō’s. Bushidō’d ei tohtinud kindlasti vaadelda saareriigi kitsarinnalise moraaliõpetusena. Vastupidi, professori nägemuses sisaldas see endas isegi Ameerika ja Euroopa riikide kristlikku vaimsust, ning kui bushidō’st saaks jaapani kaasaegse mõttevoolu trend, ei oleks see mitte ainult panus Jaapani spirituaalsele tsivilisatsioonile, vaid sellest oleks kasu ka ameeriklaste ja eurooplaste ning jaapanlaste vastastikusel mõistmisel. Võimalik, et see aitaks kaasa ka rahvastevahelise rahu edendamisele. Professor oli juba pikemat aega leidnud, et temast võiks saada Ida ja Läänt ühendav sild. Seesuguse arusaamaga õpetlasel ei olnud muidugi midagi selle vastu, kui mõtted naisest, Gifu paberlaternast ja selle kaudu ka Jaapani tsivilisatsioonist tema teadvuses teatava harmoonia tekitasid.
Ühel hetkel märkas ikka ja jälle seda rahulolu nautiv professor, et tema mõtted eemaldusid Strindbergist isegi lugedes. Ta raputas veidi häiritult pead ja üritas tähelepanelikumalt peenesse trükikirja süveneda. Ta oli just jõudnud lõiguni, kus oli kirjas:
Kui näitleja leiab mõne täiesti tavalise tunde väljendamiseks ühe kindla kuju ja kui ta saavutab selle esitusviisiga edu, siis, mõtlemata kas see on teataval hetkel sobilik või mitte, tekib näitlejal kalduvus – esmalt seepärast, et see on tema jaoks lihtne ning teisalt, et ta on selles edukas olnud – pidevalt sama esitusviisi kasutada. Seda nimetatakse manerismiks.
Professor ei olnud kunagi kunsti, eriti aga teatri vastu mingit tõmmet tundnud. Isegi Jaapani lavadel toimuvat oli ta oma elus vaid mõned korrad vaatamas käinud. – Kord oli üks õpilane oma novellis maininud Baikō31 nime. Oma laialdaste teadmiste ja märkimisväärse mälu üle uhkele professorile oli see nimi tundmatu. Lõpuks kutsunud ta õpilase enda juurde ja küsinud:
„Kes on see Baikō, keda sa mainisid?”
„Baikō…?! Baikō on Maro-no-uchis oleva Keiserliku Teatri näitleja, kes sel kuul etendab Taikōki jūdanme etenduses32 Misao rolli,” vastanud Kokura hakama’t33 kandev õpilane viisakalt. –
Seega ei olnud professoril mingit arvamust lakoonilise kriitika osas, mida Strindberg erinevate etendamismeetodite kohta avaldas. Ta tundis kriitika vastu huvi vaid sedavõrd, kuivõrd see tõi talle meelde välismaal õppimise ajal nähtud etendusi. Nii ei erinenud ta just palju põhikooli inglise keele õpetajast, kes luges Bernard Shaw’ draamatekste vaid idioomide otsimise eesmärgil. Aga eks huvi ole huvi.
Veranda laes rippus veel sisse lülitamata Gifu latern. Hasegawa Kinzō luges korvtoolis Strindbergi „Dramaturgiat”. Usun selle kirjelduse piisav olevat, et lugeja suudaks vaevata ette kujutada, kui pikaldane oli see varasuvine pärastlõuna. Mis aga ei tähenda, et professorit igavus või tülpimus oleks vaevanud. Kui keegi püüabki seda nii interpreteerida, siis annab ta meelega mu sõnadele küünilise tähenduse. – Hetkel aga pidi professor Strindbergi lugemise katkestama, sest ühtäkki ilmus teenijanna, kes külalisest teatades tema meelerahu häiris. Ükskõik kui pikk päev ka ei olnud, ei väsinud maailm professorit kohustustega koormamast…
Professor Hasegawa pani raamatu kõrvale ja heitis pilgu äsja teenijannalt saadud väikesele visiitkaardile. Elevandiluuvärvi paberile oli väikselt kirjutatud Nishiyama Atsuko. Talle ei meenunud, et ta oleks kunagi sellenimelise inimesega kohtunud. Rahvusvaheliselt tuntud professor lasi korvtoolilt püsti tõustes igaks juhuks peast läbi kõik oma tuttavad. Sellegipoolest ei seostunud selle nimega keegi. Ta pistis visiitkaardi raamatulehtede vahele järjehoidjaks, asetas raamatu korvtoolile, kohendas rahutult oma siidist kimonot ja vaatas veel kord nina ees rippuvat Gifu paberlaternat. Sellistes olukordades on vist kõikidega nii, et võõrustaja, kes laseb külalisel oodata, on kärsitum kui ootama pandud külaline. Loomulikult ei ole vaja eraldi mainida, et tegemist oli igati ontliku professoriga, kes käitus alati väljapeetult, mitte ainult siis, kui ilmub tundmatu naisterahvas nagu täna.
Lõpuks, paariminutilise viivituse järel, avas professor vastuvõturuumi ukse. Toolil istunud neljakümnendates naine tõusis praktiliselt samal hetkel, kui professor oli ruumi sisenenud ja ukselingist lahti lasknud. Külaline kandis professori jaoks liigagi elegantset sinakashallide triipudega kimonot, mille üle oleva musta siid-haori hõlmad olid eest lahti, paljastades niiviisi nefriitrohelise vesipähklimustrilise obi-vöö. Juuksed olid tal kinnitatud nagu abielunaisel – isegi tavaliselt sellistele asjadele mitte tähelepanu pöörav professor märkas seda kohe. Naine oli jaapanlannale iseloomulikult ümara näo ja merevaiguvärvi nahaga ning näis olevat nn. „intelligentne ema”. Pilk naisele viis professori mõttele, et ta on seda nägu kusagil näinud.
„Hasegawa,” esitles professor end armastusväärselt ja kummardas kergelt, mõeldes ise samal ajal, et kui nad on kohtunud, siis küllap külaline mainib seda.
„Mina olen Nishiyama Kenichirō ema,” tutvustas naine end selgel häälel ja kummardas samuti.
Nishiyama Kenichirō’d professor mäletas. Too oli üks nendest õpilastest, kes oli Ibsenist ja Strindbergist esseid kirjutanud. Professorile teadaolevalt õppis noormees Saksa õigussüsteemi ning oli ka pärast ülikooli astumist erinevate filosoofiliste probleemidega professori jutul käinud. Sel kevadel oli Nishiyama kõhukelmepõletikuga ülikooli haiglasse viidud, kus professor teda paaril korral vaatamas käis. Seega polnud juhuslik professori tundmus, et ta oli selle naise nägu kusagil näinud. Rõõmsameelne paksude kulmudega noormees ja see naine, nagu jaapani vanasõna ütleb, olid sarnased kui kaks melonit.
„Aa, Nishiyama… Või nii?”
Hasegawa noogutas omaette ja osutas siis väikse laua ääres olevale toolile.
„Palun, võtke istet.”
Naine, vabandanud veel kord oma ootamatu visiidi pärast, kummardas taas ja istus siis osutatud toolile. Seejärel võttis ta varrukast välja midagi valget – arvatavasti taskurätiku. Seda märganud professor pakkus kohe laual olevat Korea lehvikut ning võttis ise teispool lauda oleval toolil istet.
„Teil on suurepärane kodu,” ütles naine kuidagi ebalevalt toas ringi vaadates.
„See on lihtsalt avar, muud ei midagi.”
Selliste sissejuhatavate sõnadega harjunud võõrustaja asetas teenijanna toodud tee külalise ette ja vahetas kiiresti teemat.
„Kuidas temaga on? Kas on muutusi?”
Onoe Baikō (1870–1934) – Shōwa aja üks kuulsamaid
Kokura
