mitme walla ja kihelkonna.
Kõige rikkam! Kui linakaal 30 rubla maksab, ole siis rikas.
Eks teie ole enne selle kõrtsiga raha kokku ajanud küllalt. Teie tallekene ammu kuiwal.
Mis nüüd tüll kõrtsiga wõi… mina ei ole kedagi oma kõrtsi kutsunud. Kes tuli, hää mees, kes ei tulnud, ka hää mees. Mina ei ole kellegile pääle ajanud. Ostis keegi, hää küll, ei ostnud… eks ta ise teadnud, mis ta tegi.
No-noh, Tõistre! Kurjad keeled teadwad ütelda, et teie üleliia hää ja õiglane mees olla olnud, nii et keegi teie läwe eest mööda ei ole saanud. Naabrid ümberringi olla igapäew ainult teie juures istunud ja – kiratsema jäänud, paaril tükil olla koguni pankrott tulnud ja talud äramüüdud. Teatakse ütelda: talud olla teie taskus.
Kiusujutt kõik. Õigemat kõrtsimeest ei wõi olla, kui mina olin. Kas ma olen karmantsikutega sehwti pidanud, wõi mis? Kas wõib keegi seda ütelda?
Ei seda wõi ütelda. Tooma kõrts seisis rahwarikkas kohas, mõne wersta ringi sees oli teisi kõrtsisi weel kuus ja seitse. Kes teab missugusesse kõrtsi pankroti mehed omad talud ära jõiwad. Aga wedelaks tegiwad nad kohad tüll.
Rättseppmeister ikka kõige targem. Temal ka raha. Mis temal wiga, kõik paremad suutäied, lamba küljeluud ja kanakintsud, ikka kõik rättsepa päralt. Säält see tarkus tuleb.
Mis teie, saks, waest rättseppa pilkate. Hää, kui ennast ka ära toita jõuab. Rättsepal raha! Kaupmehe sakstel on raha. Nende kätte ta kokku läheb.
Ja kui nad mõni aeg kaubelnud ja raha kokku ajanud on, siis nad pankrotti teewad ja rahwa üle lööwad. Mis hääga kätte ei saanud, see siis kurjaga nende kätte jääb.
Mis meie, sõbrad, waidleme, (suulustades. näitab lahtist rahapuuga) siin on raha! Ja tuhat rubla olen ma juba täna käsirahadeks wälja andnud.
On ikka pumask küll. Kas need sinised ka rahad on?
Ei, need on näljahädaliste wõiduloosid. (Näitab.)
Oi kui palju! Saks, müüge üks mulle ära!
Hahaha, müüge ära! Missuguse ma pean ära müüma? Kas ma tean, missuguse pääle wõit langeb?
Andke pääle üks ära. Teil on ise rahawara küll. Lass rättsepp saab ta rikkaks. Ehk pime kana leiab tera.
Mari, Mari! Tule siia.Tahtsid ikka neid õnneloosisid näha, – tule nüüd waatama.
Kuues etendus
Tere, kaupmehe saks! Wõi õnneloosid. Mina ikka tahtsin küll ammu teisa näha. Kas on ka ilusad?
Siin nad on, waadake, preili.
Wõi preili. Küll see kaupmehe saks aga oskab. Kui talutüdrukud juba preilid on, mis nimi siis neile preilidele saab? (Loosi waadeldes.) Ilusad sinised ikka küll, just kui wiie rublalised rahad.
Kas teil ei ole loosi?
Ei ole meil kellegil.
Mina ei ostnud. Kas mõni on loosiga midagi wõitnud? Mine tuult taga ajama! Loosiga ei ole keegi rikkaks saanud, kui ise rubla rublale juurde koguda ei oska. Raha raisk kõik niisugune looside ostmine.
Ja-jah! Ikka „rublale rubla juurde!”
Ootke, preili. Mina kingin teile ühe loosi. Ma kirjutan numbri üles. (Kirjutab.) Soo. Seeria 343, nummer 32. Kui wõit tuleb, siis on teie õnn. Teie wõite küllalt kaupmehe prouaks saada. Palun!
Tänan, mina ei wõta. Isa wõib mulle ise osta, kui ma tahan.
Wõtte aga, preili, wõtke!
Tänan wäga, mina ei taha.
Mis sa jonnid. Mari, ära ole rumal. Wõta wastu, mis sulle antakse. Ega saks enam ei kingi, kui ta kinkida ei jõua. Saks on rikas, temal on sajarublalisi kui sõnnikut. See rubla on tal ammugi meie käest teenitud. Ega kaupmees ilmaaegu ei kingi.
Olgu! Ja mina kingin loosi edasi, rättseppmeistrile. Tema tahab loosi. Kingitud loosil öeldakse õnn olewat.
Pea, mina…
Ja mina ka loosi muidu ei taha. Rubla, mis tema maksab, annan ma waesele lesenaesele, Sauna-Liisule.
Tehke igaüks mis te tahate! Mis kingitud, on kingitud. Mina lähen minema. Jumalaga.
Ootke, ma tulen saatma.
Seitsmes etendus
Soo, õnneloos on käes ja kahe käe läbi kingitud. Kui sel õnne ei ole, siis ei ole õigustgi. Ja Sauna-Liisu, kui ta rubla saab, palub ka weel Jumalat. Kuripatt, kui mõni tuhat tuleks, wott siis, Mats puhu sarwe, rubla kuus ja peremehe leib! Ei siis enam Õhk-rättsepal waja pole, talust talusse rännata jakkisid ja kasukaid õmblema! Siis tõukame ka söögipauna ette õieli, nagu wana Toomas seda wäga hästi oskab. Siis tuleme kas wõi Mannit ennast omale küsima, – kus ta jääb!
Südamest armastan,
Neiuke, sind!
Tuhat kord terwitan,
Neiuke, sind!
Olen nii mitu ööd
Uneta õmmelnud,
Sinu pääl mõtelnud,
Oh, kus ma jään!
Teised on pulmad tein’d
Tpru, tpru, tpru, tpruu!
Mind pole keegi näin’d
Nnju, nnju, nnju, nnjuu!
Oh, oi, oi, oi ja ja,
Muud kui lase lennata…
Kaheksas etendus
Kuhu see loos jäi?
Loos on minu taskus.
Ega siis seda wiisi…
Kuidas? Ma ei saa aru…
No-jah, ega siis loos nõnda ei wõi sinu kätte jääda.
