Mannil ei ole midagi kinkida. Sa pead loosi eest ikka midagi maksma ka.
Soo? Palju te’ siis nõuate?
Ega alla kahte rublat nüüd neid keegi enam ära ei anna.
Küll teie ka olete. – Ise ju ütlesite, et loosiga ei ole keegi weel midagi wõitnud.
Miks ei wõida. Märjalohu Peetri poeg oli Riiast loosi päält püssi wõitnud. Wiljandi raeherra olla kaks korda 75 tuhat wõitnud! (aeglasemalt.) Muid ma küll ei ole kuulnud. Siin oli ka korra kiriku oreli hääks loosimine, loos maksis 10 kopikat. Kirikuherra ajas wägise pääle, siis ma ostsin ka ühe ära. Mina küll ei wõitnud, aga mõned ikka saiwad midagi. – Wõidab ikka küll loosiga, miks ei wõida.
Meister, ära anna kahte rublat ära. Peremees pilkab ja naerab neid, kes ei oska raha hoida.
Sul on õigus.
Wõe, wäike-rättsepp, kui tark tema weel ei ole, wõi pilkab. Keda ma juba ära olen pilganud?
Olgu, ma annan kümme kopikat päälisraha.
Olgu poolteist rubla.
Siin on rubla ja kaheksateistkümmend kopikat. Enam mul peenikest ei ole ja enam ma ei anna ka.
Kitsipng, sa ikka oled. Wäike-rättsepp hirmutas su ära. No olgu pääle. Kust iga kord seda wiimast kopikat kätte saab! (Raha näpu wahel, ära.)
Wäite-rättsepp, tont! Kui ma kümmetuhat wõidan, siis on kõik sinu, käärid sinu, pressraud sinu, käärikott ta sinu! Amet sinu, wiiul ka sinu. Ilmariga (waimustuses, pool karjudes) hoia eest, ma wiskan! (Wiskab pressraua kolinal läwe poole põrandale.) Raud wii tulle!
Üheksas etendus
Mis kolin, mürin siin oli?
Wabandage, mina olin. Mina wiskasin pressrauaga.
Mispärast?
Niisama, suure kuraasiga…
Mis häämeel teil siis oli?
Mõtlesin, mis ma siis tegema hakkan, kui teie piletiga – ühe suure summa raha wõidan.
Mis teie siis teeksite, meister?
Mina – mina tuleksin teile kosja.
Soo? Wõi küll.
Ilma naljata, mina tulen kosja, mis sest, kui teie mulle koerad pääle ajate. Teist teie sarnast armast ja mõistlikku tütarlast ma ei tea ja…
Mis! Mis sa ütlesid? Kosja? Minu tütrele! Sina! Näljane rättsepp… Wälja! Wälja läwest selle-sama korraga. (Karjudes.) Korista ennast siit, et ma su nägu enam ei näe!
Isa! Mis nüüd?
See oli ju muidu nali!
Wõi nali. Minu tütar ei ole rättsepa naljatada! Käi minekit!
Kuidas, peremees, selle tühja sõna pärast…
Kas sa weel siin oled? Näljane, wigane rättsepp! Hei, poisid! Hei!
Siis sundku ta sind weel! (Karjub ka.) Wäike-rättsepp! Käärid kotti! Masin kasti ja lähme – kus seda ja teist! Mina ennast siin sõimata ei lase! (Toomale.) Minul ei ole sind ega sinu rikkust waja, mõistad seda! Ah sina oled rikas? Sa oled kümme korda oma rikkuse ori! Näe, rättsepp on waba mees, lähed ja tuleb sel ajal ja siis kui tahab! Wäike-rättsepp, hei! Tule!
Teine järk
Tuba Weskimäe talus. Keset tuba rättsepa töölaud masinaga. Pahemat kätt seina ääres woodi, paremat kätt wokk. Keskuks wiib tahakambri, külguks õue.
Esimene etendus
Hans, nokitseb töölaua juures. Perenaene, ketrab. Õhk, woodis pikali. Pärast Henn. Kell lööb 8.
Oeeh! Mis kell on?
No-noh! Meister nüüd ei tea…
Rigu! Palju kell on?
Kaheksa. Tulge üles, meister.
Kaheksa! Tont, nii palju juba! (Jääb uniselt woodi ääre pääle istuma, Wahel pühib käega üle näo, nagu peletaks kärpseid ära.) Mis päew täna on?
Ilus selge päew, meister.
Susi söögu sind! Mis tänase päewa nimi on, küsin ma?
Neljaspäew.
Sina! Sina tee oma nalja mujal ja mitte minuga. Sa oled mul kui rist jalus! Kus sind waja ei ole, sääl sa oled alati, aga kus sind waja on, säält sind ei leia.
Mis see wäike-rättsepp sulle nüüd kurja tegi, et sa nii pahlur oled?
Mina? Pahur? Ära hellitan oma poisi. Sa heldene aeg, kui mina õppisin ja olin, wana meister oli kui selge kuriwaim! Ei olnud sel ajal weel masinaid, kõik torka näpuga. Küll tema mind juukseid pidi sarjas ja kõrwu pidi tuuseldas, ma usun, (katsub käega oma kõrwu) mu kõrwad on sest ajast weel praegugi pääluust natuke kaugemal, kui teistel inimestel (püüab silmadega ümbert pää waadata) – ei saa neid ise näha.
Jah, teil on ikka suured kõrwad küll.
Suured kõrwad? Sinu omad on sinu jaoks liiga suured, aga eesli jaoks ikka weel wäikesed. Küll nad sul weel kaswawad kah…
Sa oled ikka küll, meister, halwasti maganud, wõi halba und näinud, muidu sa nõnda pahane ei ole. Kes käsib ka riietega maha heita.
Ah, Mis! (lööb käega).
Sa ikka midagi nägid. Mõtle järele. Sa muidu nii tige ei ole.
Jah, ma nägin küll. Ja päris weidrat und. Kõik mu ihu oli söödikuid täis, nii et neid käpuga sai päält maha pühkida. Küll mina
