teinepool küljes. Mõisa kuuendik,” ütlesid paar meest korraga, sest nad kartsid, et isand sellele ka heast heinamaast tüki kätte mõõdab.
“Kas teie lähedal seal soovitavat head maatükki ei ole?”
“Muidugi on. Mõisa väike Haua heinamaa on veel parem kui Alt-aru.”
“Noh, väga hea,” ütles isand, tõmbas uuesti raamatu taskust välja ja ütles, ise kirjutades: “Ma tulen ise teile mõõtma ja teen nõnda, et see – see Haua heinamaa sinule saab, sa va nuriseja vanamees. Oled nüüd rahul?”
Tule jumal appi, miks ta nüüd ei pidanud rahul olema, isegi teised olid ta õnne peale kadedad. Haua heinamaa, päris heina pesa. Ja missugune hein, pane koorem peale, vii linna ja too taskutäis raha koju. Tubli, tubli.
“Muretsege siis paari tunni pärast raha siia, sest Konnaveski peremees viib mind hobusega täna veel Muru postijaama.”
Muidugi toodi raha, ja mõni pistis veel peale selle midagi isandale pihku. Andes nimetas andja oma nime ja isand kirjutas selle naeratades oma raamatusse.
Arusaaja saab ju isegi ilma pikema seletuseta asjast aru, pealegi niisugune tark isand.
Külamehed ootasid nüüd juba mõned aastad isanda käigu tagajärgesid. Kuid visalt ei tulnud midagi iseäralist vaatepiirisse, mis selle asja kohta oleks tähendanud. Küla põdes ikka rohkem ja rohkem oma tõbe, sest mis sa vaeva näed, teab, kelle kätte see läheb.
Mida igavam oli oodata, seda rohkem siunati mõisnikke, sest need püüdvat kõik kroonu kasud ära peita ja meelitavat ametnikud rahaga ära. Muud ei võidud teha kui saksu siunata ja selles kunstis oli Konnaveski noorperemees esimene meister. Temast pidas vald lugu ja valis selletõttu ta talitajaks.
Sellest siis selgub, et selle mehe peas miskit lootust paremusele polnud, olgu siis, kui mõisnikud nagu vabadikud väikeste kruntide omanikkudeks olid tehtud ja paremad paigad rahva kätte antud.
Ta uskus seda, ja mis ta uskus, seda ta ka ootas.
Suur, suur hulk inimesi oli vallas sellemeelelisi.
Teistsugune oli kohtumees Tõnise mõte nende asjade kohta. Tema ei oodanud mitte sealtpoolt abi ja kui tema Luha küla isandast omal ajal kuulis, vangutas ta pead ja lausus:
“Petisele toppisite ta taskud raha täis. Miks ta siis siiapoole ei tule.”
“Ega ta ise tulnud, Konnaveski peremees ju tõi,” arvasid teised ja et nad rohkem ei teadnud, ütlesid siis: “Küll te näete.”
See viimane lause pidi kõik tasuma: ootajaid kinnitama ja head, magusat lootust õhutama, mis nad lubatud heade maatükkide kohta rinnus kandsid.
Tõnis Pärdil ja ta naabritel polnud nii suurte raskustega majapidamises võidelda kui vahest mõnedel teistel. Viis peret, nagu neid üksteise lähedal oli, olid juba mõne kümmekonna aasta eest ära ostetud, neil olid kohad kõigil pea kinni makstud. Niisiis, sellest küljest suur samm edasi. Pealegi oli maapõhi seal ka veidi parem, nii et ta ka korratul ajal sugugi saaki suutis anda. Olgu küll, et nemad samuti teenijate poolest puudust tundsid, aga see puudus oli sedavõrd üleüldine, et ta iseäralist üksikpoolist tähelepanemist ja kurtmist peremeeste seas ei leidnud.
Ja nagu imelikult oli midagi uut Kureveresse tunginud.
Tõnis oli ennegi ajalehest kunstsõnnikust ja muudest põllumajandusse puutuvatest asjadest lugenud, aga need olid ikka ajalehesõnumid. Millega igal nädalal seda ruumi siis täita, arvasid vanemad, targemad külamehed ja õnnetuseks seisis kirjeldusel alati juures: Rootsi-, Soome- või Taanimaal tehakse nii ja nii, saadakse seda ja seda. Lähemal järeleuurimisel selgus peagi, et need uuendused meie Kurevere kohta ei sünni.
Nõnda jäid sõnumid ajalehes sõnumeiks ja kirjeldused kirjeldusteks, olgu küll, et Tõnis nad pühapäeviti läbi luges.
Mis sa siis ka aega olles teedki.
Mõne aasta eest oli Tõnis viimse tee ajal linnas. Tuttav ja asjatundja kaupmees, kelle juurest ta alati muretses, mis majapidamises tarvis läks, näitas talle näpuga kotivirna peale ja ütles:
“Näed, mees!”
“Mis see on?” küsis Tõnis ja katsus kotti. “Sool vist?”
“No pole, sõber,” ütles kaupmees, “see on kunstsõnnik.”
“Tühja ka,” pomises talupoeg ja kõngutas pead. Kogu ta olek ütles: “Võivad need raha raisata, kellel teda küll on.”
“Kuule, sõber, sa kõngutad pead. Niisugused need taluinimesed on, nad ei saa asjast aru, tahavad päris põllumeestest targemad olla.”
“Kes need päris põllumehed on siis?” küsis Tõnis, sest ta tundis kaupmehe ütluses haavamist.
“Noh, mina aga ütlen – suurpõllumehed mõisnikud,” pehmendas tark kaupmees sõbralikult, “seda sa pead ise tunnistama, ega teil, talupoegadel, ilmaski niisugust vilja põldudel ei kasva. Pole ma nüüd näinud, kisute kätega teist üles.”
Talumehe nukker nägu tunnistas, et see selge tõsi on, aga kergituseks lisas ta juurde:
“Noh, neil on paremad maad.”
“Ka mina tean seda,” ütles kaupmees kärsitult, “aga ka halba maad on neil. Sa oled arusaaja mees, aga nende käes hakkab päris halb maa ka vilja kandma. Eks?”
Tõnise mõte libises koduse Aru mõisa uue välja juurde. See oli tühine viletsa põhjaga metsamaa. Härra laskis maa üles juurida, ilma selle peale vaatamata, et mõistlikud külamehed niisuguse toimetuse kohta pead raputasid. Ja nüüd? Nüüd kasvas vili seal rindu.
“Nii ta küll on,” ütles Tõnis.
“Aga teie ei saa aru. Põld tahab rammu saada. Ja kui ta tublisti rammu ja korralikult harida saab, siis kasvatab iga maa. Tead, sõber, mõisnikkudele olen ma tänavu üle kümne tuhande puuda kunstsõnnikut ära müünud. Aa – mis sa ütled? Palju talupojad on ostnud – ah-ah-ah! ja nad tahavad oma põldudelt vilja saada. Või olen ma üksi müüja…”
Üle kümne tuhande puuda ja teiste käest ka veel. Kole.
“Jaa, jaa,” tähendas kaupmees, “asi nii enam edasi ei lähe. See on vähe veel, mis siin seda kunstsõnnikut pruugitakse. Vaata väljamaal. Seal pannakse teda isegi põldudele hullupööra.”
Tõnisele tulid ajalehtede kirjeldused Rootsist, Soomest ja Taanist meelde.
“Noh, kes teab, missugune maa seal võib olla…”
“Kuule – ma olen ju Taanis küll käinud. Kuule – seal on tükati selge liiv, pool vaesem pind kui meie maal, aga vilja kannab. Oled ju isegi ehk kuulnud, et Soomes kaljune maa on.”
Jah, Tõnis oli neist asjadest aega olles isegi lugenud, aga ka muud midagi kui paljalt lugenud.
“Kuule, võta üks kott katseks,” ütles viimaks kaupmees. “Küll näed, kahju sa ei saa.”
Tõnis kahkles.
“No mis seal mõtelda. Ma annan sulle ühe koti ja raha tood mulle sügisel. Ütle siis, et kasu ei saanud.”
“Ei – ma jõuan
