ääres hea küll uinuda ja oma kuulsast minevikust und näha. Kes seda siis oleks uskunud, aga nüüd olid inimesed selle usuga harjunud ja kõikide eest oli, nagu oleks see nõnda pidanud olema.
Kirjutaja ja talitaja jäid kaevu äärde jalaka varju seisma. Hale, ilma hiilguseta oli kogu see pilt, mis nende silma ees seisis. Õu oli must, ilma rohuta ja peasuuruste kividega, mis poolest saadik mulla sees olid, nagu üle külvatud. Kevadel ja sügisel võis niisugune õuepealne selge mudameri olla. Ja suur oli see õuepealne. Härra Vaik vaatas mõttes ja ta sai aru, et see kaunis hea maa peaks olema. “Väljamaal on mõne vakamaa suurused kohad ja need annavad imestamisväärt suured summad sisse,” mõtles ta, “aga siin seisab maa tühjalt. Või on talupojal seda tarvis. Ei pooleski.” Ja Vaik tõmbas mõttes läbi õue peenrad ja asutas pahemale poole keeduviljaaia. “Jah, kõik, kõik võiks teha, aga pole teadmist.” See oli kibe tõsi ja Vaik sai aru, et see ainult tõsi on. Avage neil silmad, siis – siis ei leia te enam kuskilt niisugust kurba pilti.
Lauda poolt jooksis toa juurde vingudes pikakarvaline lahja sigudik. Kesk õue jäi ta seisatama, tõstis nina vastu tuult ja vaatas siis küsiva pilguga jalaka all seisvate võõraste peale.
Sellepeale jooksis ta jälle vingudes toa poole. Küllap sigudik ka midagi mõtles, sest ega temagi üsna rumal elajas olegi.
Selle aja sees oli inimesi juba kogunenud. See, kes nüüd talitaja ja kirjutaja juurde astus, oli kohtumees.
Kohtumees, Luige peremees Tõnis Pärt, oli pealtnäha umbes neljakümne viie aastane tubli mees. Ehk mitmed küll Tõnist sellepärast pilkasid, et ta poissmees oli, ja seda narriks toimetamiseks pidasid, kui ta kohtumeheks valiti, sellegipärast polnud neil seks miskit iseäralist õigust. Kes võis seda ütelda, et Luige Tõnis samuti viisakat elu ei elanud kui need naisemehedki. Tõnise õde Tiina toimetas perenaisekohused, ja teenijad ütlesid, et nemad kuidagi aru ei saa, kuidas naisemehest peremehe juures teistmoodi on. Olgu siis – puuduvad kärapillid lapsed, aga need teevad ka südame täis küll, ei tahaks teinekord teisi nähagi.
Tõnis Pärt oli aga kogu ümbruses lugupeetud mees, sest ta teadis palju. Ja palju teadis ta sellepärast, et ta juba üle kümne aasta ajakirjandust oli pidanud.
Küllap see ikka oli mõjunud.
Muidu oli ta paks mees ja keegi pealtvaataja poleks suutnud uskuda, et tema ka oma liikmeid jaksab niisuguse kärmusega liigutada.
“Kas hakkame peale?” küsis Vaik.
“Minugipoolest,” vastas Tõnis.
“Ootame veel,” rääkis talitaja. “Parun saatis mulle sõna, tahab ka tulla. Võib-olla saadab valitseja.”
“Noh, kus ta jääb,” ütles Tõnis, “tema tahtmisel ju võtame Mihklil hinge välja… See Mihkel –”
Meeste jutt keeras majanduslike viletsuste peale ja nad teadsid tõendada, et need endid päev-päevalt rohkem ja rohkem koomale krutivad ja viimaks nagu raudsete küüntega inimese alla auku kisuvad. Kas sa rabeled, mis sa küll ka jõuad ja jaksad, aga sest ei tule välja midagi. Majandusega on lugu, nagu oleks ta mõni katkine lähker: topid siit augu, prao tropiga kinni, juba üheksast teisest kohast voolab kali välja. Peremehed teevad ise küll tööd, tõusevad kesköösel voodist üles ja enne kui päike oma hiilgaval palgel maailma peale vaatab, on neil juba toopide viisi higi välja voolanud. Jõuab söömaaeg, siis ohmib ta hädaliselt kõvaks kuivanud leiba, sööb tulisoolast silku kõrvale ja rüüpab tihti vett peale. Paremat suutäit juhtub ta harva saama, maiuse peale ei maksa mõteldagi.
Ja mis on sest vehklemisest kasu? See – see, et ta ikka vaesemaks jääb ja rohkem ülepeakaela võlgade sisse langeb.
Siin jalad põhja ei puutu.
Miks meie rahva käsi sedavõrd viletsasti käis ja paraku alati allapoole libises, selle asja kohta oli igaühel oma arvamine. Talitaja oli tulivihane mõisnikkude peale ja teati rääkida, et ta sellepärast talitajaks oli valitudki, et ta neid toredasti mõistis siunata. Luha külas, kus Konnaveski talu oli, oli seitse peret, aga nad olid kõik vaesed. Suured asjad need maad pinna poolest ei olnud, nõnda ei jõudnud nad haljale oksale saada. Kohad olid neil ostu nimel, aga ainult Konnaveski peremehel oli kõige rohkem sisse makstud, ja temalgi kõigest 300 rubla. Teistel veel vähem.
Kuid härra lubas peale maksuaja ümber saamist kapitali tasumisega ka kannatada ja protsentisid kõigest poole kopika võrra kergitada, s. o. viie kopika pealt viie ja poole peale.
Kui hea oli see härra Luha küla meeste vastu, aga selle vastu olid Luha mehed ka härra vastu alandlikud.
Kust see nüüd tuli, et Konnaveski noorperemees äkitselt oma meelt muutis ja muutis nii täiesti, nagu oleks ta emapiimaga viha ja vaenu sakste vastu sisse imenud. Ta ei saanud neist muidu sõna rääkida kui kõige suurema põlgusega. Vanaperemehele tegi niisugune poja meeleolu muutumine hirmu küll, sest ta nägi juba ette ära, kuhu see saadab. Hukatuse sisse. Kolmsada rubla – kolm tuhat – oi, oi, sellele mõteldes tuli ju hirm peale.
Ja aeg oli liiga rahavaene.
“Nad on päris röövlid,” arvas Konnaveski noorperemees. “Nad müüvad meile kohad, paljas pettusekraam kõik. Pole neil midagi, see on kõik kroonu maa, aga nöörivad nõnda meiesuguste inimeste käest raha välja.”
“Ja mis siis teha?”
Selle küsimuse peale ei osanud mees ka mitte vastust anda, kuid sellegipärast meeldisid niisugused siunamisejutud teistele valla liikmetele. Nad tasusid vaevalt ostuprotsendid ära, kapitali või pea maksmisest polnud juttugi. Kui härra peremehi vahel valjusti noomis ja käskis neid katsuda ometi sugu, natukehaavalt ka pea ära maksta, mõtlesid need Konnaveski noorperemehe kõnele, kes nõnda ütles: “Küll te näete, ega see nõnda jää, päris pettus. Tuleb välja, ei saa keegi oma rahast kopikat.” Aga nii targad olid talumehed, et nad neid arvamisi härrale ei avaldanud, selle asemel tegid nad kogunisti haletsemisväärilised näod ja kaebasid hirmus raskete aegade üle.
Ja härra teadis, et neil ka õigus oli.
Valla rahvas valis Konnaveski peremehe talitajaks, sest temast loodeti palju. Mõned olid ka selle vastu vähe olnud, aga neid peeti niisugusteks, kes saksa ees värisevad. Oli tunda, et mingi iseäralik uus tuulehoog vallast läbi käis ja mitmed olid selle uue, siiamaale tundmata vooluga üsna rahul.
Kuid pealtnäha ei suutnud see uus salaline vool mingisugust edu majandusele tuua. Inimesed küll tundsid, et nad millestki imelikust asjast aru said ja mitmed katsusid seda sõnadega üles rääkida: “Noh, meie oleme ka mehed. Katsuge, kas saab meid pimedast peast kotti toppida.”
Kuid niisuguste noorte “tublide meeste” meelest läks kõik vastikuks. Vanad isad, kelledel pikad juuksed ja lühikesed vasknööpidega püksid jalas ja raudkampsunid seljas olid, märkasid küll midagi, nad märkasid südamevaluga. Jah, enne, nende ajal – kes siis küsis: tööle, mis ette juhtus, pandi südidusega käed külge. Kelle kasu, kes jumal seda iga kord suutis ära seletada. Töö on töö ja inimene peab tööd tegema.
Aga nüüd – nüüd küsiti, kelle kasuks. Seda ei või ütelda, et need nooremad tööd ei teinud, ei, kuid nende töö seisis liiga kitsastes piirides: see on, nad panid ainult sinna käe tugevasti külge, millest nad teadsid, et nad kasu sellest ise kätte saavad. Sellepärast see tuli, et aja jooksul põllukraavid kinni kasvasid ja jõgi, mis Aida niidust läbi jooksis, pea üsna mudaga maatasa oli. Ta ei tõmmanud sugugi. Vanematest istutatud õunapuud kasvasid sitke kamara sisse ja nende oksade ümber lipendas tuule käes pikk hall habe, kuna nooremad ühtegi puud juurde ei pannud. Majad vajusid kord-korralt madalamaks,
