läksid elavalt juttu ajades tuppa ja teised tungisid järele.
Õpetaja andis koguduse ja vöörmündrihärra kirikuvalitsuse nimel köstrile ameti aupäevaks sündsaid kingitusi.
Vaimustava kõne pidas vana auväärne õpetaja. Ta sai aru, et see tõesti haruldane asi oli – ühte teenistust terve eluaja pidada. Jah, õpetaja ise oli ju ta kõrval vanaks ja halliks jäänud ja arvate, et õpetaja ise ei teadnud, et ta pea ilma tahtmata inetult värises.
Ta ei rääkinud küll mitte sõnagi särjemoelistest lantidest või rebaseraudadest, mis ta targu küll oleks võinud ju oma kõne sekka võtta. Ei sõnagi. Ta rääkis kergesti ja lihtsasti sedasama, mis nad olid seltsis läbi elanud ja lisas viimaks juurde:
“Issand on sind, kallis juubilar, õigel teel hoidnud. Sa oled ennast sest leerist kõrvale hoidnud, kus karjutakse: kas oled rahvamees – kas teed rahva kasuks tööd, kas ripud isamaa küljes kõige südamega kinni, kas on sul südames põlev armastus oma rahva ja isamaa vastu ja muud. Pealtnäha on niisugused inimesed õige kenad näha, aga kui sa ligemalt järele vaatad, siis pead sa end jälestusega sealt eemale pöörama. Mis see tähendab, et sul põlev armastus isamaa ja rahva vastu on? Kui see nõnda on, kuhu mahub siis see jumala armastus? Paraku niisugustel polegi seda südames, sellepärast nad hõiskavad veel seda valjemini selle mädanenud seene, isamaa-armastuse ümber ja kiidavad seda tubliks toiduks.
Vaesed õnnetud, nad ei tea, et säärane toit viimaks nende kõhu ära rikub. Rahutud vaimud, kõik põlgavad nad ära. Valjud on nad pilkama. Julgeb keegi saksa keelt, seda keelt, mida miljonid haritud inimesed pruugivad ja milles mitu tuhat toatäit kõiksugu teaduslikke raamatuid on kirjutatud, ma ütlen – pruugib keegi seda keelt, siis nad lähevad irvitades seda inimest nokkima ja sõimavad kadakasaksaks. Aga sõimaku, sõimaku, nuhtlusemõõk on nende tarvis valmis ihutud.
Aga kallis juubilar, seltsimees ja sõõbeer,” ütles hingekarjane, viimast sõna hästi venitades. Ta juba kaunis käredaks muutunud toon läks jälle sõbralikuks, lahkeks ja silmanähtavasti katsus ta “sõpra” seks välja venitada, et teised ka usuksid, et ta sõber on. Kae nalja, see on ju teada, et esimene mees, kes tormijooksus vallile ronib, kindraliks saab, olgu või liht soldat, samasugune on ka siin lugu. Ole viiskümmend aastat köster, siis saad sa “sõbraks”, aga ärgem parem niisugustest asjadest rääkigem, sest need juhtuvad liiga harva. Löö parem käega! “Sina oled niisugustest halbadest vooludest enese meele ja südame puhta hoidnud. Sa oled eeskujulikult alati sinna jäänud, mis inimese südamele kõige ülemat õnne toob. Ma ütlen – just sellepärast on sulle säärast armu antud, et sa niikaua oled võinud tähtsat ametit pidada.”
Kui hingekarjane oma kõne oli lõpetanud ja köstrile veel pühalikul kombel õnne soovinud, tunnistasid kõik, et ta väga hästi oli rääkinud.
Nüüd astus kirikuvöörmündri-härra üles.
“Mina annan sulle kirikuvalitsuse nimel üks kallis kink. Sina pead teadma, et kirikuvalitsus sinust lugu peab ja siis võid sa tänuliku meelega see kink vastu võtta. Kui sina kui üks uue, paha meelega inimene oleksid olnud, siis poleks kõrgeauline kirikuvalitsus sind mitte meeles pidanud. Meie kõrvadesse on tulnud, et sina oled alati rumalat rahvast hoiatanud, et nad neid uusi mehi ei kuuleks, kellel nüüd kahjuks niisuguseid segavaid kõnesid luba on siin ja seal avaldada. Ma usun, et sa ka edaspidi niisuguseks jääd, sellepärast annan sulle see kink…”
Sellepeale sai köster oma aupäeval veel mõne telegrammi. Ühte peame nendest iseäranis tähtsaks, mis nõnda käis:
Auväärt härra Waldtile.
Ka meie toome Sulle tundes suurt tänu, et Sa pika aja jooksul meie lehe väljalaotamiseks oled südisti tööd teinud. Toimetus soovib Teile pikka iga, et võiksite kaua, kaua veel kasulikku tööd teha.
… toimetus.
Pidulised olid rõõmsad. Stein, Smeterling, Feder jm. olid rõõmsad ja ajasid saksa keeli magusasti juttu. Neiudel olid ilusad peenikesed valged kübarad peas, kusjuures neil veel pikad siidpaelad ja valged suled lehvisid. Niisugused oleksid võinud parem oma rumala suu kinni hoida, kes arvasid, et needsamad hanesuled on. Nii see ikka ju pole, et suurispea kulli omad. Igal vähemal tuule liigutusel napsas neiukene oma ilusa valge käega kena kübara äärest kinni ja nagu kiljataski.
Nad olid ju nii peenikesed ja taevale võis õigusega tänu ütelda, et see juubelipidu nii kenal ajal juhtus.
Härra Arnold Vaik oli peenikeste preilide juures, kellel saksa keel nagu vesi jooksis, küll muidu soovitud külaline, aga hoidku teiste eest. Ta ütles “neiud” ja siis pidi ju ometi iga õige preili juustejuurteni punastuma, sest jumal teab, mis oli õieti selle sõna “neiu” tähenduski. Aga hurda nina oli sel noorel mehel. Nüüd ta tegi seal aianurgas oma küla lauljatega nalja. Oo, mis sa neid lähed rääkima! Kübaraid neil küll ei olnud, sest siis oleksid pidanud nad ju ka ilmtingimata saksa keelt mõistma, aga midagi olid nad ometi ära näpanud. Vaadake, kuidas nad olid endid keskelt kinni pigistanud, nii et hingki ei mahtunud enam läbi käima ja nad panid ka rätiku, mille üks ots ripnes ja kust kaks punast tähte paistsid, suu ette ja itsitasid sinna sisse. Kes neid käskis nii teha? Mine aja taga, aga küsi ka, miks need preilid seal näpuga ikka ja ikka kübara äärest kinni napsasid. Küllap igaühel oma põhjus on.
Härra Arnold Vaigul oli raske. Ilus ilm ja armsad õied, vaimustavad kõned ja rõõmsad pidulised ei suutnud sedavõrd temasse mõjuda, et ta meel oleks pidulikuks muutunud. Ta tundis väga hästi, mis teised tema peale vaadates mõtlesid ja sosistasid, kui ta selja nende poole keeras ja hargilise häälerauaga külatüdrukuile ja – poistele takti ette lõi. Jah, need öeldi edevad tüdrukud olevat, aga mine võta kinni, võib-olla ka mitte.
“Talupojad laulavad, võiks parem kurikat küna otsa juures pruukida,” ütles endine Metsküla mõisa peremamsel, kes praegu sadulsepa lesena oma ainsa tütrega kiriku lähedal elas, saksa keeli.
Lesk arvas, et ta väga hästi on ütelnud, sest teised haritud inimesed naeratasid ja kinnitasid kiites peaga ta ütlust.
Arnold Vaigule nagu oleks jääkülma vett mööda auravat nahka maha valatud. Tal oli terav vastus valmis, aga kui ta nägi, kui väljakutsuvalt uhkesti, punnis silmadega ja oma päratu suuri rindasid ette välja sirutades, mamsel istus, suri terav vastus ta huultel.
“Aga nad laulavad ju ometi väga ilusasti,” ütles keegi kaunis tõsise näoga meesterahvas.
“Jaa, jaa, härra Rath,” tähendas lesk, “mul on kodus väike valge kutsikas, kes ka väga ilusasti oskab leiba küsida. Aga see maksis mulle vaeva. Küsige selle härra,” (lesk peatus, sest nähtavasti ei mäletanud ta Vaigu nime) “käest, kui palju tal neid õpetades vaeva oli. Võib olla, et ta oma tervise selle juures otse rikkus.”
Viimastele sõnadele püüdis endine peremamsel õige ahastavat, kaastundlikku kõla anda ja ühtlasi näidata, et ta härra Vaiku juba pea endisarnaseks seab. See noormees oli ju endise peremamsli tütre Amandaga nii ühte verd. Noh, juhtumise asi, aga kaudu minnes võib ka väikestegi juhtumiste peale tähelepanu pöörata.
Arnold Vaik tundis, kuidas paljude pilgud tema peal viibisid. Niisugusel korral, kui paljude pilgud ta peal viibivad, tunneb inimene, et ta nagu vahatükiks muutub, mis pikkamööda ära sulab. Vaata ainult, et kaela ei tilgu.
Aga täna oli see teisiti. Noorele mehele nagu oleks keegi kõrva sisse sosistanud: “Vend, siin on molupead, pole nende seas ühteainust kolupead.”
Polnud seal küll kedagi ütlejat, vaid see oli ta enese noor tuline loomus, mis juba ammugi oli temaga tapelnud, et ta
