pidi ta uskuma täiskasvanute vandenõusse laste vastu. See on küllalt levinud usu ja uskmatuse mudel, mida meilegi veel mõnda aega tagasi serveeris ateistide sekt. Et seletada usklike olemasolu, tuli formuleerida kaks hüpoteesi – esiteks, et papid on petised, ja teiseks, et klassiühiskonnas on inimesed rumalad ja nõrgad ning lasevad pappidel end petta. Sellesse hüpoteesi püüdsid ateistid ise uskuda ja sundisid jõudumööda uskuma ka teisi.
Ma arvan, et filosoofia põhiküsimus või põhiküsimus enne igasugust filosoofiat ongi see, kui palju me peame uskuma. Kui palju on neid tõdesid, mida me ei saa ise kontrollida, kuid peame uskuma, et normaalselt elada. Või teisiti, missugune on optimaalne maailmapilt, mis kultuur meile kaasa annab, meile õpetab ja mille me ka omaks võtame.
Igaühele, kes vähegi teab teistest kultuuridest ja religioonidest, on selge, et selliseid uskuda antud maailmapilte on inimsugu tunnud otsatu palju. Nende uurimise ja võrdlemisega tegelevad vähemalt kaks teadust – kultuuriantropoloogia ja võrdlev religioonilugu. Mida saab siis üldistatult öelda kõigest, mida inimesed on uskunud ja usuvad?
Esiteks: usutud on väga erinevaid asju. Isegi naaberrahvaste ja naaberpiirkondade uskumused on vahel oluliselt erinenud. Kui näiteks enamus Siberi rahvaid ja Ameerika päriselanikke uskus, et naise menstruatsiooniveri on roojane ja teistele inimestele väga ohtlik, mistõttu naine sel ajal läks külast ära omaette ontlikesse, siis ainud, Jaapani põhjaosa ja Kuriilide põliselanikud, arvasid, et kokkupuude menstruatsiooniverega annab inimesele väge juurde, ning määrisid seda oma kehale. Kuna naaberrahvad olid sageli omavahel konfliktis, siis ühe rahva jumalad võisid naabritele olla ebajumalad, sitajumalad nagu vanas piiblitõlkes või lausa kurjad vaimud nagu antiikjumalused varakristlaste meelest.
Inimeste maailmapiltides on kaks põhikomponenti. Esiteks kõigile kättesaadav argikogemus, teadmised ümbrusest, iseendast ja mitmesugused tehnilised oskused nagu oskus püüda kalu, siduda haava, hoolitseda vastsündinu eest – kõik see, mis on minimaalselt tarvilik selleks, et mingis keskkonnas rahuldavalt ära elada. See osa eri rahvaste maailmapildist on omavahel kõige sarnasem ja meile küllalt hästi mõistetav – on ju tema aluseks lihtsate loodusseaduste arvestamine ja tehnilised oskused. Polüneeslaste meresöidutarkus, obiugrilaste kalapüügitehnikad või Kalahari bušmanite jahitarkus võib meis äratada lugupidamist – nad on omas laadis jõudnud täiusele ja on ka meie arusaamise järgi ratsionaalsed.
Teine on lugu eri rahvaste religioossete uskumustega. Siin on tegemist usuga asjadesse, mis jäävad väljapoole igamehe argikogemusi ja argiarusaamu. Religioon toetub ikka haruldasele, ebatavalisele, imelikule kogemusele, imele. Tuleks rõhutada, et siiski kogemusele, mitte teooriatele ja väljamõeldistele, nagu on meile püüdnud selgeks teha ateistid. Kolme suure maailmareligiooni – islami, kristluse ja buddhismi lähtekohaks on kogemus. Ürgsemate religioonide aluseks on tihti nõia – samaani kogemus. See ei ole aga igaühele kättesaadav. See on kogemus, mida tuleb seletada, interpreteerida ja enamasti uskuda kontrollimata. Religioon ei saaks kesta ilma autoriteedita, ilma samaanideta, preestriteta, paavstideta, imaamideta, kirikukogudeta, pühade raamatuteta. Kõigi nende instantside ülesanne on edasi anda olulist kogemust, näiteks Jeesuse ülestõusmisest, Allahi prohvetile tulnud ilmutusest või Buddha valgustusest ning selgitada selle kogemuse õiget sisu ja tähendust meile, kaitsta tema tõesust skeptikute ja vastaste eest, sobitada ühe religiooni piiri jäävaid pärimusi ja uskumusi omavahel. Algkristluses näiteks oli põhiprobleeme kristliku ülestõusmiskogemuse lepitamine judaistliku traditsiooniga – judaismist loobumine oli Paulusele ja teistele mõeldamatu: nad uskusid Moosest sama kindlalt kui Kristust ja mõlema usu kokkuviimine ei olnud alati kerge. Küsimus sellest, kui palju me peame uskuma, tuli vist esmalt täies selguses esile selliste uute religioossete liikumiste sees, mis pidid leidma oma koha olemasolevate hulgas.
Eksime tõsiselt, kui vaatleme selliseid vanu nähtusi nagu religioon ajaloo taustal ja usume, et saame piisavalt täieliku pildi. Ajalugu, see aeg, mil inimene on pidanud päevikut, on väga lühike, kõige vanemate päevikupidajate juureski vaid paar tuhat aastat. Et saada õigem pilt inimesest ja tema juurde kuuluvast, tuleb vaadata kaugemale ajas ja ruumis, märgata ka neid rahvaid, kes päevikut ei pea. Siis hakkab paremini paistma ka see, mis on ajaloos, päevikupidamise ajal teisiti, kui oli enne ja väljaspool ajalugu.
Religiooni vallas on viimased paar aastatuhandet toonud meile üht-teist uut. On tekkinud monoteistlikud religioonid, mille sünd on mõnel puhul isegi dokumenteeritud – nii on kristlusega ja eriti islamiga. Monoteismi teket ei maksa seletada nii, nagu oleksid inimesed hakanud Jumalat paremini mõistma või saanud temalt selgemaid ilmutusi, nagu armastavad väita kristlikud ja islami teoloogid. Monoteism on pigem religioonide pretsedenditult tiheda kokkupuutumise tulemus, üks loogiline viis lahendada eri uskude konflikte, mis tekkisid paljurahvuselistes ja paljukultuurilistes ühiskondades nagu Muinas-Egiptus, Mesopotaamia ja Lähis-Ida. Monoteism on kindlasti seotud ka linnakultuuriga, uue inimkoosluse tekkega, kus peavad kõrvuti eksisteerima ka jumalad, kes varasemal ajal nii lähedalt kokku ei puutunud. See erinevate jumalate ja inimeste kooseksisteerimine tekitas kindlasti palju tülisid ja arusaamatusi – kujutleme vaid, kuidas elavad koos inimesed, kes leiavad, et jumalatele tuleb pidevalt ohverdada lehmi, sigu ja vahel isegi lapsi, ja inimesed, kelle meelest loomade ohverdamine on patt.
Selline olukord nõuab vanade uskumuste ümbertõlgendamist või muutmist. Selleks on mitmeid teid. Jumalad võivad omavahel leppida, leida endale sobivad ökonišid, jaotada oma funktsioonid ja võimuvahekorrad, nagu on juhtunud pluralistlikus Indias, kus kõik seal muistsest ajast elanud jumalad jäid alles, tehes vaid ruumi uutele tulnukatele ning vahel tunnistades end nende vasallideks. Mütoloogia ja teoloogia kohandatakse vastavalt uute jumalate tulekule ning nende vahekordade muutusele ümber.
Teine võimalus on see, et üks jumal või ühe religiooni jumalad võidavad teised ning hävitavad nad, nagu juhtus omal ajal Juudamaal, kus Jahve sõdis kohalike jumalate – baalide (see sõna tähendab isandat, peremeest) vastu ja nendest viimaks ka jagu sai. Samamoodi hävitas Allah senised jumalad Araabias ja mujal.
Kolmas võimalus on see, kui vanade religioonide kõrvale tekib uus religioon oma jumalaga (see jumal võib olla juba tuntud), kes kuulutatakse ainsaks tõeliseks jumalaks, kõik ülejäänud on vaid tema avaldumisvormid või teenijad, inglid. Niisugune hoiak oli üsna levinud antiikmaailmas; seda kohtame ka Indias, eriti pärast islami mõjude jõudmist sinna.
Neljas võimalus jumalate konflikti vältimiseks on nende tähtsuse vähendamine, jumalasalgamine ehk ateism või üldine ärapöördumine religioonist maisemate asjade poole, nagu on toimunud nüüdismaailmas. Religioonita inimesele ei eksisteeri küsimust sellest, kas Jehoova on õigem jumal kui Astarte või vastupidi.
Viies võimalus on religioonide ühendamine, mida on püütud teha mitmel pool, lähtudes enamasti ikka teooriast, et kõik head religioonid on oma tuumas sarnased, on variandid ühest invariandist, mis tuleb leida ja inimestele lähedale tuua. Umbes nii kuulutas suur India müstik Kabir, mitmed sufid islami maailmas, kellele oli oluline vahetu religioosne kogemus. Ratsionalistlikumalt tegid sama valgustajad ja nende eelkäijad Euroopas, viimati aga näiteks teosoofid.
Kuues võimalus on valgustatud skepsis, loobumine kindlast usust ja selle tunnistamine, et inimene ei suudagi päriselt mõista jumalikke asju, kõige vähem võrrelda omavahel erinevaid jumalaid ja religioone. Erinevalt senisest tavast püütakse siin leida see, mis meid ühendab, teadmatusest, mitte teadmisest. Arvatakse, et selle pisku kõrval, mis me teame, on seda, mida me ei tea, nii tohutu palju, et meil ei ole üldse põhjust ega õigust teha kindlaid otsusi religiooni asjus. Religioon põhineb haruldasel, imelikul kogemusel, mis ei allu kontrollile, võib igal inimesel olla erinev ja seetõttu erineb meile ühisest ja korduvast argikogemusest. Valgustatud skepsis ei ole religioonide vastu, küll aga mõne religiooni pretensioonide vastu olla teistest parem, arenenum või täiuslikum.
Minule on kõigist nimetatud suhtumistest kõige lähedasem seesama valgustatud skepsis, mis kuulub eespool kirjeldatud uskliku uskmatuse juurde. Ma ei saa leppida ühe religiooni
