pärit “dialektilist loogikat”, mille võttis oma varustuse hulka minu põlvkonnale hästi tuttav dialektiline materialism, mis selkombel sai lugeda end universaalseks kõikeseletavaks teooriaks.
Tegelikult on diamat oma dialoogikaga üsna abitu katse olemasoleva analüüsimisest loobuda, pakkudes korrektse kirjelduse asemel arhailist mütoloogilist kirjeldust, mis ei ole kunagi taotlenud ega vajanud loogilist korrektsust. Diamati tekstid kuuluvad kokku akadi lugudega ürgkoletisest Tiamatist või piibli lugudega veeuputusest ja üks nende ülesandeid on põhjendada usku, usu üks ülesandeid aga on anda inimesele turvatunnet selles ohtlikus, arusaamatus ja paradoksaalses maailmas.
Usku on kõrvutanud loogilisel teel saadud teadmisega (filosoofiaga) islami, juudi ja kristlikud õpetlased. Nende seisukoht oli, et mõlemad, nii usk kui filosoofia annavad meile tõdesid. Mõned õpetlased leidsid, et usu ja filosoofia antud tõed võivad olla vastuolus, kehtivad aga mõlemad korraga – see on meile tuttava dialektilise lähenemise varane eellugu. Enamasti aga leiti, et usutõed ja filosoofia tõed ei saa olla vastuolus ning püüti tekkinud vastuolusid mitmel viisil lahendada. Selline lähenemine näitab Lääne tsivilisatsiooni erakordset logitsistlikku ratsionaalsust – siin on saanud traditsiooniks vaadelda ka müütilisi ja poeetilisi tekste seletavatena, ontoloogilistena, mis tähendab ka usu ümbermõtestamist positiivse suhtumisena ontoloogiasse, mingi maailmakirjelduse tõeks pidamisena. Kontrastina võib meenutada, et Uues Testamendis tähendab usk (kreeka pistis) midagi muud, kõige enam täielikku usaldust teise inimese vastu.
Tegelikult pole usu ülesanne anda meile midagi teada, vaid anda meile turvatunnet, sealhulgas ka lepitada meid nende turvalisust häirivate asjadega, mida teame. Vahel tähendab see ka meie lepitamist sellega, mida me ei tea, meid igalt poolt piirava otsatu teadmatuse ookeaniga. Vahel nõuab meie lepitamine mingi teadmisega selle modifitseerimist, uue teadmise või pseudoteadmise lisamist sellele – nii võime saada hubasema või ilusama terviku.
Usk on üks kolmest inimese reaktsioonist kokkupõrkele tõelusega, üks kolmest ravimeetodist, mida enda ja teiste tõelusšokist toibutamiseks kasutame. Teine on unustus. Kolmas on vabanemine, püüd tõelust teisena nägemata või unustamata vabaneda tema ahistusest ja tema tekitatud valust, leppida tõelusega. Ka seda teed on mindud, kuigi ta ei ole ilmselt jõukohane paljudele.
Enamasti ravime end kõigi kolme vahendiga korraga. Me usume midagi, unustame midagi ja lepime mõne asjaga lihtsalt niisama. Igaüks meist reageerib tõelusele erinevalt ja igaüks püüab end tõelusšokist erineval viisil ravida. Mõni kaldub rohkem usule, mõni unustusele, mõni võtma asju, nagu need on. Kollektiivse, kultuuri poolt välja töötatud ja heaks kiidetud reaktsioonina kokkupõrkele tõelusega on usk ilmselt vanem kui unustus. Unustus, meelelahutus on saanud valitsevaks vähestes ühiskondades, ilmselt seal, kus usk on kõikuma löönud ja on piisavalt vara ning aega selleks, et elada kaunis ja huvitavas tehismaailmas.
Usk ja meelelahutus on üksteisele siiski õige lähedased. Usk püüab talumatut tõelust vältides asendada seda teistsugusega ainult mõttes, kujutluses, meelelahutus loob teistsuguse meeldivama maailma juba lausa materiaalselt, tehniliste vahenditega. Tõeluse ümbertegemisega tegelevad aga mõlemad.
Usul on intellektuaalne ja emotsionaalne komponent. Intellektuaalselt tähendab usk ikka seda, et võetakse omaks üks kahest vastandlikust väitest tõeluse kohta. Näiteks usutakse, et inimene on surematu või surelik (ka surelikkus võib olla lohutus), et Jumal on olemas või ei, et A armastab B-d või ei armasta, et eestlased on individualistid või ei, et Stalin oli vaimuhaige või ei jne, jne.
Meil on vaja, et oleks käepärast hulk niisuguseid otsustusi maailma kohta, vastuseid ankeedile, mis me ise endale esitame. Nagu ma püüdsin eelpool näidata, ei pruugi tegelikult, Aristotelese loogikaseaduste kiuste alati kumbki kahest teineteist välistavast hüpoteesist õige olla. Ühetähenduslikult saavad õiged ja valed olla vaid konkreetsed väited nagu “Uks on lukus”, “Mul on hambad täna õhtul pestud”, “Buss tuli kell kuus” jne.
Sellised laused kirjeldavad meie vahetut ümbrust, nende tähendus on meile täiesti selge, selles ei ole hinnangulist momenti ja nende tõesust on kerge kontrollida, selles kokku leppida. Abstraktsemate lausetega, nagu eelpool toodud väited Jumalast, armastusest ja surmast, see nii ei ole. Nendes kirjeldatu jääb väljapoole meile ühise vahetu kogemuse sfääri, on kas täiesti privaatne (armastus) või puudub üldse paljude inimeste kogemuses (Jumal). Enamasti on igaühel nendest mõistetest oma arusaam.
Ometi me tahame käituda abstraktsete ja subjektiivsete asjadega, surma, armastuse ja Jumalaga, nagu lihtsate konkreetsete asjadega, võtmega ja hambaharjaga. Me usume, et filosoofilistel väidetel saab olla sama selge ja ühetähenduslik sisu kui väidetel koduste asjade kohta. Nii laiendame tegelikult oma koduümbrust, kodukeelt ja kodumõtlemist suurde ja laia maailma. Sedagi soosib levinud usk, mida võiks nimetada usuks tõeluse kodususse, tõeluse haaratavusse, mõistetavusse, meie inimlikkude mõõdupuude kehtivusse igal pool, olgu kodus või võõrsil, makro- või mikromaailmas.
Tegelikult ei saa meie kodumõisteid ja koduloogikat tihti rakendada juba veidi kodust eemal. Nii tuli välja, et küsimusele, kas valgus on osakeste voog või lainetus (ja seega mitte osakeste voog) ei saa vastata ei ega jaa. Valguse kirjeldamiseks sobivad mõlemad mudelid. Mõnelgi puhul aga on osutunud, et tegelik olukord ei vasta kummalegi etteantud vastandlikule võimalusele. Nii oli näiteks hulgateoreetilise probleemiga, kas saab olla loenduva hulga ja kontiinuumi võimsusega hulga vahepealse võimsusega hulka. Selgus, et sellise hulga võimalikkust ei saa senise hulgateooria baasilt tõestada ega ümber lükata. Kui eeldame, et vahepealse võimsusega hulk on olemas, saame ühtmoodi, kui eeldame, et teda ei ole, siis teistmoodi hulgateooria.
Avastusi, mis sellisel kombel ei mahu meie tavakujutelmadesse ja laiendavad meie arusaama maailma keerukusest, on matemaatikas teisigi. Neid on ka füüsikas, kosmoloogias ja loogikas endas. Nad kõik kokku on viinud tõdemusele, et ilmselt ei saa ükski teooria, ükski seletusviis kehtida piiramatult, väljaspool oma kehtivuspiire osutub ta poolikuks ja lihtsalt valeks. Mul on tahtmine tuua kasutusse mõisted “maailma keerulisus” ja “mõtlemise keerulisus”: maailma keerulisus on vähemalt suurusjärgu võrra mõtlemise keerulisusest suurem, nii peame mõtlemist ikka ja jälle radikaalselt ümber korraldama, maailma pikem “jälitamine”, tema kirjeldamine temaga paralleelselt kulgeva mõtlemisega ei ole ilmselt põhimõtteliselt võimalik.
Ei ole mingit põhjust arvata, et ka meie koduloogikal, sealhulgas Aristotelese kolmel seadusel – identsuse, vasturääkivuse ja välistatud kolmanda seadusel – ei oleks piire, millest edasi nad ei kehti. Välistatud kolmanda seadus ongi seatud kahtluse alla selle sajandi intuitsionistlikus matemaatikas ning osutub, et teatava pingutusega saab ilma temata läbi. Kvantmehhaanikas on jõutud arusaamadeni, mille kokkusobitamine identsuse ja vasturääkivuse seadusega on üsna problemaatiline. Kas ei olegi meie koduloogika siin jõudnud oma kehtivuspiirideni? Seda loogikat võib muidugi täiendada ja avardada, nagu ongi tehtud viimasel ajal – nii on näiteks Georg Henrik von Wright esitanud loogikasüsteeme, mis lubavad teatud määral vasturääkivusi, muutumata sealjuures kõiketõestavalt tühjaks nagu klassikalised loogikasüsteemid. Küllap on aga piirid ka niisugusel ja üldse igasugusel loogikal, piirid, millest mingi mõeldav keel üle ei ulatu.
Oluline küsimus on, kas meile nii olulised asjad, mida püüavad haarata mõisted nagu elu, surm, “mina”, Jumal, vabadus ja teised, on üldse haaratavad ja kirjeldatavad keelega, milles püüame seda teha. Kiriklikud traditsioonid eitavad võimalust kirjeldada loogiliselt ja selkombel mõista Kristuse inimliku ja jumaliku loomuse vahekorda. Ometi fikseeriti see, kuigi paradoksaalses keelepruugis, täpselt. Kristuses peavad jumalik ja inimlik loomus olema ühekorraga täielikult koos, ometi lahutamatult ja segunematult – Kristus on üks isik, mitte kaks. Umbes samalaadi keelekasutust kohtame Jumala kolmainuse probleemi käsitlemisel: on ju Jumalal kristlikus traditsioonis kolm “hüpostaasi”, ta on üks, ent samal ajal kolm – Isa, Poeg ja Püha Vaim. Ka siin ei ole kirik saanud läbi ilma paradoksaalse väljendusviisita,
