mõnd komisjoni, mille liikmed said rikkalikku tasu. Krahvil oli küllalt taipu, et vaikida kuninga austavast poolehoiust, mida ta oskas säilitada: ta lõbustas kuningat, jutustades talle omavahelises sundimatus kõneluses, mida Louis XVIII armastas samal määral nagu meeldivalt koostatud kirjugi, igasuguseid poliitilisi anekdoote ja – kui nii võiks väljenduda – diplomaatilist ning parlamentlikku klatši, mida tollal oli väga palju. On teada, et kuningat lõbustasid väga kõik pisiasjad, mis olid seoses «valitsemisasjandusega», nagu kõrgestisündinud naljahammas armastas väljenduda. Tänu krahv de Fontaine’i arukusele, mõistusele ja osavusele õnnestus tema arvuka perekonna igal liikmel, olgu see nii noor kui tahes, end siidiussina kinni imeda riikliku eelarve lehtede külge, nagu krahv naljatades oma käskijale seletas. Nii sai kõige vanem krahvi poegadest kuninga lahkuse tõttu eluaegse kõrge koha magistratuuris. Teine poeg, enne restauratsiooni lihtne kapten, sai kohe pärast Gentist tagasitulekut leegionikomandöriks; siis, 1815. aasta segaduste tõttu, kui määrustest kinni ei peetud, läks ta üle kuninglikku kaardiväkke, sealt ihukaitseväkke, hiljem tagasi jalaväkke, kust ta pärast Trocadero lahingut kindralleitnandina kaardiväkke üle toodi. Viimane poeg määrati allprefektiks, sai aga varsti riiginõukogu referendiks ja ühe Pariisi linna kogukondliku asutuse direktoriks; nii võis ta igasugustest seadusandlikest tormidest eemale jääda. Neid avalikkusele tundmatuid lahkusi, mis olid niisama salajased nagu kuninga poolehoid krahvile endale, sadas tasapisi edasi. Ehkki isal ja kolmel pojal oli igaühel küllalt sinekuure, mis andsid umbes niisama kõrget sissetulekut nagu riikliku peadirektori koht, ei äratanud nende poliitiline karjäär kelleski kadedust. Neil aegadel, mil konstitutsioonilist korda alles rajati, ei olnud paljudel inimestel õiget ettekujutust riikliku eelarve mõnedest tumedatest kohtadest, kust osavad favoriidid oskasid leida hüvitust kaotatud kiriklike sissetulekute arvel. Kõrgestisündinud krahv de Fontaine, kes alles hiljuti oli uhkustanud, et ta pole lugenud konstitutsioonilist hartat, ja kes oli vihastanud õukondlaste apluse üle, ruttas nüüd oma kuninglikule käskijale näitama, et temagi on hästi tuttav konstitutsioonilise korra vaimu ja ressurssidega. Ent hoolimata oma kolme poja kindlustatud karjäärist, hoolimata suurest rahalisest tulust, mida andis nelja koha pidamine, oli härra de Fontaine siiski liiga arvuka perekonnaga koormatud, et kiiresti ja kerge vaevaga suurt varandust taastada. Ta kolm poega olid kindlustatud heade tuleviku-väljavaadete, kuningliku poolehoiu ja isiklike annetega; ent krahvil oli veel kolm tütart ja ta kartis kuritarvitada kuninga lahkust. Ta kavatses esialgu rääkida ainult ühest neitsist, kes kiirustas oma lambi süütamisega. Kuningas oli liiga hea maitsega inimene, et oma heategevust pooleli jätta. Krahvi vanema tütre abielu ülemmaksunõudja Planat de Baudry’ga teostus paari kuningliku sõna mõjul, mis ei maksnud midagi, kuid väärisid miljoneid. Ühel õhtul, kui kuningas oli halvas tujus, suvatses ta naeratada, kuuldes veel teise preili de Fontaine’i olemasolust, kelle ta pani mehele rikkale ja väga andekale noorele kohtunikule, kes, tõsi küll, oli kodanliku päritoluga, kuid kuningas annetas talle parunitiitli. Kui krahv järgmisel aastal julges mainida oma kolmandat tütart, preili Emilie de Fontaine’i, vastas kuningas oma kõrge terava häälega: «Amicus Plato, sed magis amica Natio.»
Mõni päev hiljem kostitas kuningas oma «sõpra Fontaine’i» neljarealise süütu värsiga, mida ta nimetas epigrammiks ja milles ta heitis nalja sõbra kolme tütre üle, kes kolmikuina nii õnnelikult olid ilmale tulnud. Kui uskuda kroonikat, siis kuningas oli ehitanud oma sõnademängu jumala kolmainsusele.
«Kas kuningas ei suvatseks oma epigrammi muuta epitalaamioniks?» ütles krahv, püüdes monarhi tujust kasu saada.
«Kuigi ma näen siin riimi, ei näe ma ometi mingit mõtet,» vastas kuningas kalgilt, sest talle ei meeldinud too süütu nali tema värsi kohta.
Alates sellest päevast kaotas kuninga suhtumine härra de Fontaine’isse palju oma sõbralikkusest. Kuningad armastavad vasturääkimist vähem kui me arvame.
Nagu kõik viimased lapsed perekonnas, nii oli ka Emilie de Fontaine selleks Benjaminiks, keda kõik hellitasid. Kuninga jahenemine põhjustas krahvile seda rohkem muret, et ta armsaima tütre mehelepanek kujunes väga raskeks ülesandeks. Selleks, et taibata kõiki esilekerkinud takistusi, peame tungima uhkesse üksikelamusse, kus kuninga administraator elas kroonu kulul. Emilie lapsepõlv oli möödunud de Fontaine’ide mõisas, kus ta nautis seda jõukust, millest piisab nooruse esimesteks rõõmudeks; ta vähimadki soovid olid seaduseks ta õdedele, vendadele, emale ja isegi isale. Kõik sugulased armastasid teda hullupööra. Jõudnud teadlikku ikka just sel ajajärgul, kus ta perekond ujus õnnes ja külluses, näis talle elu üha kestva naudinguna. Pariisi luksus tundus talle niisama loomulikuna nagu lillede ja puuvilja ohtrus maal, nagu nurmede lopsakus, mis oli loonud ta esimeste eluaastate õnne. Nagu talle lapsepõlveski ei tehtud takistusi ta tujukate soovide läbiviimisel, nii ei leidnud ta vastuseismist ka oma viieteistkümnendal eluaastal, kui ta sööstis seltskondliku elu keerisesse. Harjudes üha rohkem rikkuse mõnudega, said talle rafineeritud tualetid, elegantsed kullatud salongid ja uhked sõidukid niisama vajalikuks nagu siirad ja võltsid meelitused, nagu õukonna pidustused ja tühised sekeldused. Nagu enamik hellitatud lapsi, nii türanniseeris temagi neid, kes teda armastasid, ja hoidis oma võlud ükskõiksete jaoks. Ta pahed kasvasid ühes temaga, ja vanemad said peagi maitsta oma hukatusliku kasvatuse kibedat vilja. Üheksateistkümne aastasena ei olnud Emilie de Fontaine veel suvatsenud teha valikut nende arvukate noormeeste hulgast, keda härra de Fontaine kavala tagamõttega oma pidustustelke kokku kuhjas. Ehkki Emilie oli alles noor, lubas ta endale seltskonnas nii vabalt mõtteid väljendada, nagu see naisel üldse on võimalik. Tal ei olnud sõpru, nagu pole neid kuningatel, ja kõikjal oli ta austamise objektiks – asjaolu, millele parimadki iseloomud pole suutnud vastu panna, rääkimata Emilie de Fontaine’ist. Ükski mees, isegi rauk, ei suutnud vastu rääkida neiule, kelle ainus pilk oli võimeline süütama armastust kõige külmemas südames. Saanud hoolikama kasvatuse kui ta õed, oskas Emilie de Fontaine üsna hästi maalida, rääkis itaalia ja inglise keelt, mängis hoogsalt klaverit; ta hääl, mida olid koolitanud parimad lauluõpetajad, omas meeldivat kõla, mis andis ta laulule vastupandamatu veetluse. Kuna Emilie oli vaimukas ja ohtralt lugenud igasugust kirjandust, siis tema kohta oleks võinud öelda Mascarille’ sõnadega, et suursugused inimesed teavad juba kõik, kui nad ilmale tulevad. Emilie de Fontaine vestles ühesuguse kergusega nii itaalia kui flaami maalikunstist, nii keskajast kui renessansist; ta kritiseeris ilma valikuta uusi ja vanu raamatuid, ta oskas halastamatult, kuid võluva vaimukusega iga teose puudused esile tuua. Jumaldavad austajad püüdsid ahnelt iga ta lauset, nagu türklased püüavad sultani fetvasid. Nii pimestas ilus neiu pealiskaudseid inimesi; sügavamaid natuure oskas ta oma loomuliku vaistuga ära tunda ja nende juures pani ta mängu nii palju koketsust, nii palju ahvatlevat võlu, et teda ei hakatud eksamineerima. Emilie de Fontaine’i veetleva välimuse all peitus muretu süda, piiritu uhkus oma kõrge päritolu ja ilu üle ning paljudele noortele neidudele omane arvamine, et keegi pole veel tõusnud sellesse kõrgusse, kust ainuüksi võib näha ja hinnata nende hingesuurust. Elades selle tugeva tunde ootel, mis varem või hiljem rüüstab iga naise südame, andus ta kogu oma nooruse tuhinaga ülemäärasele armastusele aristokraatia vastu ja väljendas sügavat põlgust mitteaadlike suhtes. Emilie de Fontaine oli jäme ja kõrk värskete aadlike vastu, ta tegi kõik, mis võis, et ta vanemad püsiksid samal tasemel kui kõige hiilgavamad perekonnad Saint-Germaini eeslinnas.
Sellised tunded ei võinud jääda varju härra de Fontaine’i silme eest; pärast vanemate tütarde abiellumist oli ta juba korduvalt äganud Emilie sarkasmi ja pilgete all. Loogiliselt mõtlevad inimesed arvatavasti imestasid, nähes krahvi vanemat tütart abielluvat ülemmaksunõudjaga, kellel, tõsi küll, oli mitu vana rüütlimõisa, kuid kelle nime ees puudus väike aadlipartikkel «de», mis troonile oli andnud nii palju kaitsjaid; niisama suur oli imestus, kui krahvi teine tütar abiellus kohtunikuga, kes alles äsja oli saanud parunitiitli ja kelle suhtes kõrgem seltskond ei suutnud unustada, et ta isa oli kaubelnud puudega. See silmapaistev muutus vana aadliku vaadetes, ja just hetkel, mil ta oli saanud kuuekümne aastaseks, kus inimesed harva loobuvad oma tõekspidamistest, ei olnud tingitud ainuüksi hukutavast elust selles moodsas Paabelis, kus kõik provintslased lõpuks kaotavad oma kareduse, ei – krahv de Fontaine’i uued poliitilised vaated olid kujunenud
