asjad ja inimesed. Seaduslik kuningas, kes oli ehk niisama tark kui ta võistleja, toimis aga vastupidiselt. Bourbonide viimane esindaja oli niisama usin kolmandale seisusele ja impeeriumi tegelastele meelehead tegema ning vaimulikku seisust tagaplaanile suruma, kui esimene Napoleonidest oli agar olnud aristokraatiat enda poole meelitama ja kirikule rikkaid annetusi tegema. Olles kuninga mõtete ja kavatsuste usaldusmeheks, sai riiginõunikust märkamatult üks mõjukamaid ja targemaid parajusmeelsete juhte, kes rahva huvides palavalt soovis arvamiste ühtumist. Ta kiitis konstitutsioonilise valitsuse kulukaid printsiipe ja aitas kõige oma võimuga poliitilisi vaekausse tasakaalus hoida, nii et kuningas võis Prantsusmaa laevukest julgelt läbi tuulte ja tormide tüürida. Võib-olla hellitas krahv lootust saada kord peeriks, kui juhtub mõni seadusandlik pööre, mille kummalised tagajärjed tollal üllatasid isegi vanu ja kogenud riigimehi. Härra de Fontaine’il oli kindel põhimõte: ta ei tunnistanud Prantsusmaal ühtegi ülemkihti peale peeride, kelle perekonnad olid ainsad, kes kasutasid eesõigusi.
«Aadel ilma eesõigusteta,» ütles ta, «on sama mis vars ilma kirveta.»
Krahv de Fontaine hoidus kõrvale nii Lafayette’i kui La Bourdonnaye parteist, püüdes innukalt saavutada üldist kokkulepet, millest Prantsusmaale pidi võrsuma uus ajastu ja hiilgav tulevik. Ta püüdis veenda perekondi, kes tema salongi külastasid, ja neid, keda ta ise külastas, et tulevikus ei paku sõjaväeline ja administratiivne karjäär enam suuri võimalusi. Ta soovitas emadele suunata oma lapsi iseseisvatele elukutsetele ja tööstuse alale, andes neile mõista, et sõjaväelised auastmed ja kõrged administratiivsed kohad lähevad lõppude lõpuks konstitutsioonilises korras nimekate peeride nooremate võsude kätte. Nagu krahv arvas, oli rahvas endale riigivalitsemises küllalt tähtsa osa kätte võitnud, sest tal oli oma valitav koda, tal olid esindajad kohtu- ja rahandusasutustes, mis, nagu teada, on olnud ja jäävad edaspidigi kolmanda seisuse väljapaistvate isikute pärisosaks. De Fontaine’ide perekonnapea uued ideed ja neist tingitud kasulikud abielud, mis ta korraldas oma kahele vanemale tütrele, leidsid ta koduste poolt tugevat vastuseisu. Krahvinna de Fontaine jäi truuks oma vanadele traditsioonidele, mida ei võinudki reeta naine, kes ema poolt põlvnes Rohanidest. Ehkki ta algul protesteeris selle õnne ja rikkuse vastu, mis ta kaht vanemat tütart ootas, andis ta lõpuks siiski järele ja just neil salajastel nõupidamistel, mis toimuvad abikaasade vahel õhtuti, kui nende pead puhkavad ühisel padjal. Härra de Fontaine tõendas oma naisele täpsete arvutuste najal, et elu Pariisis, esinduskohustused, hiilgav eluviis, mis oli kahjutasuks kõikide Vendée kolkas kannatatud raskuste eest, ja kulutused poegadele – see kõik neelavat suurema osa nende eelarvelisest sissetulekust. Tuli taevase õnnistusena võtta juhust, mis neil võimaldas oma tütreid nii rikkalt mehele panna. Eks oota neid lapsi tulevikus oma kuuskümmend, kaheksakümmend või isegi sada tuhat franki rendist. Sellised kasulikud abiellumisvõimalused ei oodanud kaasavaratuid mitte iga päev. Lõpuks oli aeg hakata koguma kapitali, et suurendada de Fontaine’ide maaomandeid ja taastada perekonna endine varandus. Krahvinna alistus nii veenvatele argumentidele, nagu seda iga ema oleks teinud tema asemel ja vahest ehk veelgi suurema lahkusega; kuid ta nõudis, et vähemalt tema tütar Emilie saaks mehe, kes rahuldaks seda uhkust, mida ta ise oli õnnetuseks kasvatanud oma tütre noores südames.
Nii juhtuski, et sündmused, mis perekonnas tavaliselt levitavad rõõmu, tõid sinna lahkhelide haputaignat. Ülemmaksunõuandja ja noor kohtunik langesid varsti külma ning viisaka eemaletõrjumise ohvriks ja kannatasid selle range etiketi all, mille krahvinna ja ta tütar Emilie olid majas maksma pannud. Varsti avanes neil kahel kodusel türannil veelgi laiem võimalus oma etiketti harrastada: kindralleitnant abiellus preili Mongenod’ga, rikka pankuri tütrega; kohtueesistuja naitus arukalt ühe preiliga, kelle isa, kahe- või kolmekordne miljonär, oli kaubelnud soolaga; ka kolmas vend jäi ustavaks materiaalsetete kaalutlustele ja abiellus preili Grossetête’iga, Bourges’i linna ülemmaksunõudja ainsa tütrega. Kolm vennanaist ja kaks õemeest leidsid kõrgemates poliitilistes ringkondades viibimisest ja Saint-Germaini eeslinna salongide külastamisest nii palju võlu ja isiklikku kasu, et nad omavahel kokku leppisid ja uhke Emilie ümber väikese õukonna moodustasid. See kasuahnusel ja uhkusel põhinev pakt ei olnud siiski küllalt tugev ja noor valitsejanna tekitas oma riigikeses sageli revolutsioone. Toimusid stseenid, mis küll ei rikkunud head tooni, kuid mis hoidsid selle vägeva perekonna liikmeid omavahel teravas vahekorras; see ei seganud küll tunduvalt välist sõbralikkust, kuid arenes mõnikord sisemiselt väga halastamatuks tundeks. Näiteks kindralleitnandi naine, saanud paruniprouaks, uskus end olevat niisama suursuguse nagu mõni Kergarouët, ja leidis, et sada tuhat franki rendist annavad talle õiguse olla niisama ninakas nagu ta meheõde Emilie, kellele ta vahel irooniliselt soovis head abiellumist, mainides seejuures, et selle ja selle Prantsusmaa peeri tütar on läinud mehele sellele ja sellele härrale, kel pole ühtegi tiitlit. Vikont de Fontaine’i naisele tegi suurt lõbu, kui tal õnnestus oma maitsekate ja kallite tualettide, oma korterisisustuse ja oma sõidukitega Emilie’d üle trumbata. Pilkav muie, millega vennanaised ja õemehed mõnikord Emilie uhket kelkimist kuulasid, kutsus viimases esile raevu, mida ta vaevalt suutis vaigistada pilkerahega. Kui perekonnapea märkas, et kuninga salajane ning kõikuv sõprus tema vastu hakkab jahenema, oli ta seda rohkem mures, sest ta lemmiktütar, keda õdede pilkamine oli marru ajanud, ei olnud veel kunagi nii kõrgele püüdnud.
Keset neid asjaolusid ja just hetkel, mil eelmainitud väike kodune võitlus oli muutunud väga teravaks, tabas kuningat, kes jälle oli hakanud härra de Fontaine’i soosima, see raske haigus, millesse ta hiljem suri. Suur poliitikamees, kes nii hästi oma laevukest läbi tormide oli juhtinud, väsis lõpuks siiski. Kuna krahv de Fontaine’il polnud mingit kindlust oma tulevase soosingu suhtes, tegi ta suuri jõupingutusi, et oma viimase tütre ümber koguda abiellumisealiste kavaleride paremik. Need, kes on püüdnud lahendada seda rasket probleemi, mida esitab uhke ja isemeelse tütre mehelepanek, saavad ehk vaese krahvi piinadest aru. Kui ta viimane üritus oleks lõppenud ta lemmiktütre kasuks, oleks see väärikalt krooninud toda karjääri; mida krahv oli alustanud Pariisis juba kümme aastat tagasi. See viis, kuidas härra de Fontaine’i perekond tungis igasse ministeeriumi ja kõikjalt palka võttis, meenutas Austria keisrikoda, kes oma abieludega ähvardab vallutada kogu Euroopa. Vana vandeelane ei kaotanud julgust ja otsis oma Emilie’le üha uusi kosilasi, sest tütre õnn oli tal väga südamel; ent polnud midagi naljakamat sellest, kuidas ninakas neiu langetas oma otsuseid ja hindas oma austajate teeneid. Oleks võinud mõelda, et Emilie on üks printsesse muinasjutust «Tuhat üks päeva», küllalt rikas ja küllalt ilus, et endale valida ilusaima printsi kogu maailmas; ta vastuväited olid veidrad ja naljakad: ühel olid sääred liiga paksud või põlved kõverad, teine oli lühinägelik, kolmas kandis labast nime Durand, neljas lonkas, peaaegu kõik olid liiga paksud. Pärast paari-kolme kosilase tagasilükkamist oli Emilie veel elavam, veel võluvam, veel lõbusam kui enne; ta sööstis talvistele pidustustele ning tantsis ballidel, kus ta teravalt uuris moodiläinud kuulsusi, laskis endale lõbu pärast ettepanekuid teha ja lükkas need kõik tagasi.
Loodus oli teda rikkalikult varustanud iluga, mida ta vajas oma Célimène’i osas. Emilie de Fontaine oli kasvult pikk ja sihvakas, ta kõnnak oli aukartust äratav või ülemeelik, nii kuidas ta ise soovis. Ta pisut pikk kael võimaldas tal võtta põlastavaid ja kõrke poose. Tal oli varuks rikkalik repertuaar igasuguseid peahoide ja naiselikke liigutusi, mis ta märkustele või naeratustele kas julma või meeldiva iseloomu andsid. Kaunid mustad juuksed, tihedad ja tugevasti kaares kulmud andsid ta näole uhke ilme; edevus ja peegel olid teda õpetanud oma näoilmet kas süngestama või pehmendama, muutma pilku kas liikumatuks või õrnaks, sulgema huuli või kõverdama neid kergelt, olema jäine või naeratama võluvalt. Kui Emilie’l tekkis soov mõnd südant vallutada, ei puudunud ta selgel häälel meloodilisus; ent ta võis sellele anda metalset teravust, kui soovis mõnel pealetükkival kavaleril suud sulgeda. Ta piimvalge nägu ja alabasterlik otsaesine meenutasid järve selget veepinda, mida iga tuuleõhk paneb virvendama ja mis vaikuse saabudes uuesti säravaks muutub. Noormehed, kes olid saanud ta põlguse osaliseks, süüdistasid teda mõnigi kord teesklemises, kuid Emilie oskas end puhtaks pesta, äratades laimajates soovi temale meeldida ja alistades nad kõik oma tujukale koketeriile. Moes olevate noorte neidude hulgast ei osanud keegi mõne kuulsuse tervitusele nõnda upsakalt vastata või tarvitada seda solvavat
