talvel! Nüüd on mul midagi ilusat selga panna.” Heidi üllatus pisut, sest vanaema paistis tundvat suuremat rõõmu sallist kui kookidest. Vahepeal seisis Brigitte peaaegu aukartlikult vorsti vaadates. Ta polnud kogu oma elu jooksul näinud nii hiigelsuurt vorsti, veel vähem niisugust omanud, ja suutis vaevalt oma silmi uskuda. Ta raputas pead ja ütles kahtlevalt: “Pean küsima onult, milleks see on mõeldud.”
Kuid Heidi vastas kõhklemata: „See on mõeldud söömiseks ja mitte millekski muuks.”
Sel hetkel tormas Peter kolinal sisse. „Onu tuleb just minu järel,” alustas ta ja siis jäi vait, sest ta oli märganud vorsti ja oli liiga rabatud, et midagi lisada. Kuid Heidi mõistis, et vanaisa oli lähedal, ja jättis vanaemaga hüvasti. Vanaisa ei möödunud nüüd kunagi sellest majast vanale naisele tervist soovimata ja vanaemale meeldis kuulda, kuidas ta sammud lähenesid, sest mees ütles alati midagi rõõmustavat. Kuid täna oli juba liiga hilja Heidi jaoks, kes ärkas koos lõokestega, ja vanaisa pani ta alati õigel ajal magama, nii et sel õhtul hüüdis vana mees vaid aknast sisse „head ööd” ja alustas lapsega otsekohe koduteed. Kahekesi ronisid nad tähtedest särava taeva all oma rahuliku elupaiga poole.
3. Tasu
Järgmisel hommikul asus arst koos Peteri ja kitsedega Dörflist teele. Lahke härra tegi paar korda katset poisiga vestlust alustada, kuid ta katsed luhtusid, sest ta suutis vaevalt Peterilt mõne sõna vastuseks saada. Nii rändasid nad vaikides hütini, kust leidsid Heidi ootamas neid koos kahe kitsega, kõik kolm värsked ja rõõmsad nagu hommikupäike mägede keskel.
“Kas tuled kaasa?” küsis Peter, korrates sõnu, millega ta iga päev tüdrukut tervitas.
„Muidugi tulen, kui doktor ka tuleb,” vastas Heidi.
Peter heitis kõrvalpilgu arsti poole. Vanaisa tuli nüüd välja oma lõunakotiga, ning olles arsti tervitanud, läks Peteri juurde ja pani selle talle vööle. See oli raskem kui tavaliselt, sest Alpionu oli lisanud täna pisut liha, arvates, et arstile meeldiks süüa oma einet väljas nagu lapsedki.
Siis algas ülesronimine. Kitsed tõuklesid Heidi ümber nagu ikka, kõik püüdes talle kõige lähemale pääseda, kuni viimaks tüdruk seisma jäi ja ütles: „Nüüd peate ees minema ja korralikult käituma ja mitte tagasi tulema, et mind tõugata ja puselda, sest ma tahan arstiga rääkida,” ja ta patsutas Lumehelbekesele kergelt seljale ja käskis tal olla hea ning kuulekas. Pikkamööda õnnestus tal endale teed teha ja arsti juurde jõuda, kellel ta käest kinni haaras. Nüüd polnud arstil enam vestlemisega raskusi, sest Heidil oli palju rääkida kitsedest ja nende omadustest ja lilledest ja kaljudest ja lindudest, ja nii kulus aeg märkamatult ning nad jõudsid puhkamispaika enne, kui nad arugi said. Kuid Peter oli mäkketõusul arsti vaadanud väga ebasõbralikult, mis oleks arsti ehmatanud, kui ta oleks seda näinud.
Heidi juhtis nüüd oma sõbra oma lemmikpaika, kus tal oli tavaks istuda ja vaadet nautida; arst järgnes ta eeskujule ja istus tüdruku kõrvale soojale rohule. Kuldne sügispäike kiirgas üle mägede ja kaugema rohelise oru. Suur lumeväli helkis eredas päikesesäras ja kaks halli kaljutippu kerkisid iidses majesteetlikkuses tumesinise taeva taustal. Hommikutuul puhus tasa ning leebelt üle mägede ja kiigutas kergelt viimaseid siniseid kellukesi, mis olid veel järel suve õiterikkusest, nende õrnad õied noogutasid lõbusalt päikesepaistel. Kõrgel ülal lendas suur röövlind laias kaares, kuid täna oli ta hääletu. Laialisirutatud tiibadega liugles ta rahulikult üle sinitaeva. Heidi vaatas alguses ühele, siis teisele poole. Kõikuvad lilled, sinitaevas, rõõmus päikesepaiste, õnnelik lind – kõik oli nii ilus, nii ilus! Heidi silmad särasid rõõmust. Ja ta pöördus oma sõbra poole, et näha, kas too ka vaatepilti naudib. Arst oli mõtlikult ringi vaadanud. Kui ta nüüd lapse säravaid silmi märkas, ütles ta: „Jah, Heidi, ma näen, kui ilus kõik on, aga ütle mulle, et kui siia satuks üks kurb süda, kuidas võiks seda ravida, et see sellest ilust rõõmu tunneks?”
“Oh, aga,” hüüatas Heidi, “keegi pole mägedes kurb, ainult Frankfurdis.”
Arst naeratas, siis jätkas tõsinedes: „Aga kui keegi ei suudaks oma kurbust Frankfurti maha jätta, kas sa tead siis midagi, mis võiks teda aidata?”
„Kui sa ei tea, mida teha, siis pead kõik jumalale ära rääkima,” vastas Heidi otsustavalt.
“Ah, see on sul hea mõte, Heidi,” ütles arst, „aga kui see on jumal ise, kes on selle häda saatnud, mida siis talle ütelda?”
Heidi mõtiskles veidi; ta oli kindel, et jumal suudab igas hädas aidata. Ta mõtles oma kogemustele ja leidis siis vastuse.
„Siis pead ootama,” ütles ta, „ja endale ütlema, et jumal kindlasti teab, kuidas meid hädast välja aidata, ainult et me peame olema kannatlikud ja mitte lootust kaotama. Ja siis äkki juhtub midagi ja me näeme selgesti, et jumal on meie jaoks algusest peale plaanitsenud midagi head. Kuid meile tundub, et me jäämegi õnnetuiks, sest me ei näe seda kohe.”
“See on ilus usk, laps, ja loodame, et see jääb püsima,” vastas arst. Siis istus ta mõnda aega vaikides, vaadates võimsaid mägesid ja rohelist päikesepaistelist orgu allpool, enne kui uuesti rääkima hakkas:
“Suudad sa mõista, Heidi, et siin võib istuda üks mees, kelle silmade ees on selline vari, et ta ei suuda näha ega nautida seda ilu tema ümber, et ta süda muutub kahekordselt kurvaks, teades, kui ilus siin on? Suudad sa seda mõista?”
Lapse noor rõõmus süda tundis äkki valu. Mehe kurbus meenutas talle vanaema, kes ei näinud enam kunagi päikesepaistet ja siinset looduse ilu. See oli üks Heidi suurimaid muresid, mis aeg-ajalt ärkas, kui ta mõtles pimedusele. Ta ei rääkinud mõnda aega, sest ta rõõm oli äkki kadunud. Siis ütles ta tõsiselt:
“Jah, ma mõistan seda. Ja ma tean seda, et siis peab lugema vanaema kirikulaule, mis toovad valguse veidi tagasi, ja sageli muutub nii valgeks, et ta on jälle õnnelik. Vanaema ise ütles mulle seda.”
„Mis laulud need on, Heidi?” küsis doktor.
“Ma tean ainult laulu päikesest ja ilusast aiast ja mõningaid värsse ühest pikemast laulust, mis on vanaema lemmikud, ja ta palub mul alati neid kaks või kolm korda ette lugeda,” vastas Heidi.
“Siis loe mulle neid ette, sest ka mina tahaksin neid kuulda,” ütles arst ja seadis end paremini kuulama.
Heidi pani käed kokku ja istus hetke või kaks mõtteid kogudes. „Kas peaksin alustama salmiga, mille kohta vanaema ütleb, et see annab talle lootust ja enesekindlust?”
Arst noogutas nõustuvalt ja Heidi alustas:
Ärgu tundku su süda muret
Ega hing pettumust,
Sul on üks tark kaitsja
Kes sinu juurde jääb.
Kui miski viltu läheb,
Siis temalt abi saad
Ja kõik su katsumused
Siis rõõmuks muutuvad.
Kui vahel tundub sulle,
Et oled üksi jäänd,
Et ei ta sinust hooli,
Sellest lapsest õnnetust,
Siis ära ikka kahtle,
Ta armastus on jääv,
Sest kannatlikke ootab
Kõik, mis nad soovinud.
Heidi peatus äkki; ta polnud kindel, kas arst teda veel kuulab. Too oli käe silmade ette pannud ja istus liikumatult. Heidi arvas, et
