mida ta nii ammu enam ei olnud kuulnud. Nüüd kuulis ta jälle oma ema häält ja nägi endal tema lahkeid silmi nii armastavalt puhkamas; ja kui laul oli vaikinud, kuulis ta lahket häält lausuvat veel teisigi sõnu; ja need sõnad kandsid teda mõtteis nii kaugele, kaugele, et võttis kaua, enne kui ta end liigutas või käe silmade eest ära võttis. Kui ta end viimaks sirgu ajas, nägi ta, et Heidi vaatas teda imestades.
“Heidi,” ütles ta lapse kätt enda pihku võttes, „see oli üks ilus laul,” ning ta hääl helises rõõmsamalt. „Me tuleme jälle siia ja siis loed seda mulle jälle.”
Peter oli vahepeal küllalt tegutsenud, et oma viha lahutada. Heidi polnud temaga siin palju päevi käinud, ja kui ta viimaks tuli, istus ta kogu aeg selle vanahärra kõrval ja Peter ei saanud temaga sõnagi vahetada. Poiss oli kohutavas tujus ja viimaks ta läks ning seisis arsti selja taha, kus viimane ei saanud teda näha, ning käsi rusikasse surudes tabas ta oma vaenlast kujuteldavate löökidega. Viimaks tegi ta seda mõlema rusikaga, ja mida kauemaks Heidi selle härra kõrvale jäi, seda raevukamalt ta oma rusikatega ähvardas.
Vahepeal oli päike tõusnud kõrgusele, mis Peteri teada näitas lõunatundi. Äkki hüüdis ta nii valjusti, kui suutis: „On lõunaaeg.”
Heidi oli tõusmas, et tuua lõunakotti, nii et arst võiks süüa seal, kus istus. Kuid too peatas teda, öeldes, et ta pole üldse näljane, ja soovis vaid klaasitäit piima, sest tahtis ronida pisut kõrgemale. Siis leidis ka Heidi, et ta pole üldse näljane ja tahab vaid piima, ning hiljem võiks ta juhatada tohtrit suurele samblaga kaetud kaljule, kust Rohevint oleks peaaegu alla hüpanud ja surma saanud. Seepärast jooksis ta Peteri juurde ja palus tal tuua piima kahele. Peter ei paistnud asja mõistvat. „Kes sööb siis ära selle, mis kotis on?” küsis ta.
„Sina võid selle saada,” vastas tüdruk, „ainult too enne ruttu piima.”
Peter oli harva nii kiiresti tegutsenud, sest ta mõtles kotile ja selle sisule, mis nüüd talle kuulus. Niipea, kui teised kaks rahulikult oma piima jõid, avas ta selle ja hakkas rõõmust värisema liha nähes, ning ta oli just kätt kotti pistmas, et seda välja tõmmata, kui midagi teda tagasi hoidis. Ta südametunnistus meenutas talle, kuidas ta oli, käed rusikas, seisnud arsti selja taga, kes andis talle nüüd kogu oma hea lõunasöögi. Ta tundis, et ei suuda seda einet nautida. Kuid äkki hüppas ta püsti ja jooksis paika, kus ta oli enne seisnud, ning sirutas seal mõlemad käed välja märgiks, et ta ei soovi neid enam rusikatena kasutada, ning hoidis neid ülal, kuni tundis, et oli oma eelmise käitumise heastanud. Siis tormas ta tagasi ja hakkas sööma, olles rõõmus nii puhta südametunnistuse kui ebatavaliselt hea eine üle.
Heidi ja arst ronisid ja vestlesid veel kaua, kuni viimane ütles, et tal oli aeg tagasi minna, ning kahtlemata tahtis Heidi veel jääda oma kitsedega. Kuid Heidi ei tahtnud sellest kuuldagi, sest siis pidi arst üksi terve tee mäest alla ronima. Ta soovis arstiga oma vanaisa hütini kaasa minna, või ehk pisut kaugemalegi. Ta hoidis kogu selle aja oma sõbra kätt peos ning lõbustas teda igasuguste lugudega, näidates talle paiku, kus kitsedele kõige rohkem süüa meeldis, ning teisi, kus suvel kasvas suurel hulgal kõige ilusamaid lilli. Ta oskas nimetada lilli nimepidi, sest ta vanaisa oli suvel talle seda õpetanud. Kuid viimaks nõudis arst, et ta tagasi läheks, ning nad jätsid hüvasti ja arst jätkas laskumist, pöördudes aegajalt, et tagasi vaadata, ning iga kord nägi ta Heidit seismas samas paigas ja talle lehvitamas. Just nii oli ta enda kallis tütar teda vaadanud, kui ta oli kodust lahkunud.
Oli selge, päikesepaisteline sügiskuu. Igal hommikul ronis arst mäest üles ja tegi ilusaid mägimatku. Sageli tuli ka Alpionu mõnel kõrgemal tõusul talle kaasa, kui nad ronisid iidsete tormist räsitud kuusepuudeni ja häirisid suurt lindu, kes tõusis ehmunult oma pesalt tiivaplagina ja kraaksatuste saatel, otse nende peade kohal. Arstile meeldis väga vestelda oma kaaslasega ja ta imestas, kui hästi too tundis taimi, mis mägedes kasvasid. Vanaisa teadis ka, kuidas neid kõiki kasutada, alustades lõhnavaist kuuskedest ja tumedaist mändidest kuni kähara samblani, mis kasvas igal pool puujuurtel, ning kõige väiksemate taimede ja pisimate lilledeni. Ta tundis ka hästi loomade käitumist, nii väikeste kui suurte, ning tal oli palju lõbusaid lugusid rääkida neist, kes elasid koobastes ja aukudes ja kuusepuude latvades. Ja nii möödus aeg arsti jaoks meeldivalt ja ruttu, ning arst ütles vanale mehele päeva lõpus sageli: „Alati, kui sinust lahkun, sõber, olen õppinud sinult midagi uut.”
Mõnel ta parimaist päevadest käis aga arst Heidiga matkamas ja nad istusid koos nagu esimesel päeval ja laps kordas oma kirikulaule ja jutustas talle kõike, mida oskas. Peter istus siis neist pisut kaugemal, kuid oli nüüd päris rahulik ega näidanud enam kunagi rusikaid.
September oli nüüd lõppemas ja ühel hommikul ilmus arst pisut vähem rõõmsamalt kui enne. See oli tema viimane puhkepäev, nagu ta ütles, sest ta pidi Frankfurti tagasi minema, kuid tal oli kurb lahkuda mägedest, kus ta oli hakanud end tundma peaaegu nagu kodus. Alpionu kahetses samuti väga oma külalise lahkumist ja Heidi oli samuti juba harjunud nägema oma head sõpra iga päev, nii et ta suutis vaevalt uskuda, et käes on aeg lahkuda. Ta vaatas meest paluvalt, kuid miski ei aidanud. Siis jättis arst vanaisaga hüvasti ja palus, et Heidi võiks temaga pisut maad kaasa minna, ja Heidi võttis tal käest ja läks koos temaga mäest alla, suutmata ikka veel mõista, et mees päriselt lahkub. Mõne aja pärast jäi arst seisma, silitas lapse käharpead ja ütles: „Nüüd, Heidi, pean tagasi minema ja hüvasti jätma. Kui ma ainult saaksin su Frankfurti kaasa võtta ja enda juurde jätta!”
Pilt Frankfurdist kerkis lapse silme ette, selle lõputud majaderead, kivised tänavad, isegi preili Rottenmeier ja Tinette, ning ta vastas kõheldes: „Tahaksin meelsamini, et te tuleksite tagasi meie juurde.”
„Jah, sul on õigus, see oleks küll parem. Kuid nüüd hüvasti, Heidi.” Laps andis talle kätt ja vaatas talle otsa. Lahked silmad, mis allapoole vaatasid, olid pisaraid täis. Siis doktor pöördus ja ruttas mäest alla.
Heidi jäi liikumatult seisma. Sõbralikud, pisarais silmad olid talle südamesse läinud. Äkki puhkes ta nutma ja hakkas jooksma nii ruttu, kui suutis, lahkuvale kogule järele, hüüdes katkendlikult: „Doktor! Doktor!”
Mees pöördus ja ootas, kuni laps temani jõudis. Pisarad voolasid mööda Heidi põski ja ta nuuksus: „Ma tulen nüüd koos sinuga Frankfurti ja jään sinna nii kauaks, kui soovid, ainult et pean tagasi jooksma ja seda vanaisale ütlema.”
Arst püüdis erutatud last rahustada. „Ei, ei, kallis laps,” ütles ta lahkelt. „Mitte praegu; sa pead jääma kuuskede alla, või jääd jälle haigeks. Kuid kuula nüüd, mis ma ütlen. Kui ma olen kunagi haige ja üksik, kas tahad siis tulla ja minu juurde jääda? Võin ma mõtelda, et siin kusagil on keegi, kes minust hoolib ja mind armastab?”
„Jah, jah, ma tulen otsekohe, kui sa minu järele saadad, ja ma armastan sind peaaegu sama palju kui vanaisa,” vastas Heidi nuuksudes.
Ja siis jättis arst temaga veel kord hüvasti ja alustas teed, kuid Heidi jäi talle järele vaatama ja kätt lehvitama nii kaua, kuni väike täpike veel näha oli. Kui arst viimast korda ringi pööras ja vaatas lehvitava Heidi ja päikeselise mäe poole, ütles ta endale: „Seal ülal on hea hingele ja kehale ning seal võib õppida, kuidas jälle õnnelik olla.”
4. Talv Dörflis
Lumi kerkis hüti ümber nii kõrgele, et aknad paistsid olevat otse maapinnal, ja uks oli täiesti vaateväljast kadunud. Kui Alpionu oleks talviti seal elanud, oleks ta pidanud tegema sedasama, mida tegi Peter iga päev, sest harilikult oli öösel jälle lund sadanud. Peter pidi igal hommikul elutoa aknast välja ronima, ja kui polnud eriti külm ja lumi oli pehme, vajus ta otsekohe peaaegu õlgadeni lume sisse ja pidi rabelema käte, jalgade ja peaga, et end vabaks päästa. Siis ulatas ta ema talle suure luua ja sellega lükkas Peter lume eest, kuni
