apostel Pauluse sõnu, „need, kellel ei ole midagi ja kelle päralt on kõik”1, kuna teistel, kuigi neil on kõik, ei ole midagi. Ainult hingelt vaene on tõeliselt vaene. See, kes on kaotanud kõik, kuid suutnud säilitada oma vapruse, rõõmsa meele, vooruse ja enesest lugupidamise, on ikka veel rikas.
Need olid Victoria-aegses aristokraatlikus klassiühiskonnas revolutsioonilised sõnad. Selleks et asjale punkt panna (ja torgata ühtlasi ka mõne päriliku aristokraadi ego), rõhutas Samuel veel kord, et härrasmeheks olemine on miski, mis tuleb välja teenida: „Suurusesse ei ole priipääsmeid.”
Samuel Smiles lõpetab oma raamatu järgmise liigutava looga härrasmehest:
„Härrasmeest iseloomustab tema eneseohverdus ja eelkõige teistele mõtlemine ka igapäevaste väikeste elujuhtumite puhul … me võime korrata anekdooti galantsest sir Ralph Abercrombyst, kellega see on seotud. Kui ta oli Abu Qiri lahingus surmavalt haavata saanud ja talle pandi tema vaevuste kergendamiseks pea alla sõduritekk, tundis ta märkimisväärset kergendust.
Ta küsis, mis see on.
„See on ainult sõduritekk,” vastati.
„Kelle oma see tekk on?” küsis ta end pooleldi üles ajades.
„Lihtsalt ühe sõduri tekk.”
„Ma tahan teada selle mehe nime, kelle tekk see on.”
„See kuulub Duncan Royle neljakümne teisest, sir Ralph.”
„Siis kandke hoolt, et see Duncan Roy oma teki veel täna õhtul tagasi saaks.””
Isegi surmaagoonias ei soostu kindral sõdurit üheks ööks tema tekist ilma jätma.
Nagu Samuel kirjutab: „Tõeline vaprus ja leebus käivad käsikäes.”
Selline oli uskumuste süsteem ja pärimus selles perekonnas, kus mu vaarisa Walter üles kasvas ja unistada julges.
2. PEATÜKK
Esimeses maailmasõjas otsis mu vaarisa Walter kõikjal tegevust. Teda tunti kui üht neist „haruldastest ohvitseridest, kes naudivad tõeliselt oma tegevust”.
Ta sai piloodipaberid, kuid mõistis, et lennukeid napib ja seetõttu on tegevus õhus vähetõenäoline, ning lasi end viia üle kuningliku mereväe soomusautode divisjoni, varasesse eriüksusesse, mille oli moodustanud Winston Churchill. Erinevalt Briti ohvitseridest, kes olid sõja lõpus pikkadeks kuudeks kaevikutesse vangistatud, liikus ta ringi eri sõjatandritel – ja oli justkui omas elemendis. Isegi Walteri väeosa komandör märkis eriettekandes: „See, millise innuga leitnant Smiles ohule ja raskustele vastu astub, on väga tähelepanuväärne.”
Seejärel komandeeriti ta Vene keisriväkke võitlema Kaukaasia rindel türklastega. Just seal tegi ta kiiret karjääri: 1915 leitnant, 1917 leitnant-komandör ja 1918 komandör. Selle aja jooksul sai ta rohkesti aumärke, sh Teeneteordeni (1916), naastu2 sellele (1917), ta märgiti ära ettekandes ülemjuhatusele (1919), lisaks sai ta veel Venemaa ja Rumeenia aumärke.
Tema esimese Teeneteordeni kaaskiri ütleb: „Ta sai 1916. aasta 28. novembril Dobrudžas haavata. Hospidalist pääsenuna asus ta vabatahtlikult juhtima Brãila lähistel eriülesannetega eskadrilli ning tema vaprus oli edu saavutamise peamisi põhjusi.”
Ükskord, kui ta osales lahingus kerge soomusautoga, pidi ta sõiduki käivitamiseks kaks korda ägeda tule all sellest välja tulema. Saanud tabamuse, rullus ta kraavi ja võitles seal pealetungijatega terve päeva. Hoolimata sellest, et Walter sai haavata, oli ta 24 tunni pärast, hambad ristis, oma üksuses tagasi. Niipea, kui ta uuesti jalul oli, juhtis ta masinad taas lahingusse. Walter oli hoolimatult pühendunud ja parandamatult vapper.
Väljavõte 1917. aasta Russian Journalist ütleb, et Walter oli „üüratult vapper ohvitser ja suurepärane kaaslane”. Vene väe juhataja kirjutas Walteri väeosa komandörile: „Leitnant-komandör Smilesi väljapaistev vaprus ja võrreldamatu julgus on kirjutanud Briti sõjaväe annaalidesse uue lehekülje ja annavad mulle võimaluse nõutada talle kõrgeima järgu aumärki, nimelt 4. klassi Püha Georgi ordenit.” Tol ajal oli see kõrgeim vapruse aumärk, mida venelased ohvitserile anda said.
Tõtt öelda kasvasin ma üles ettekujutusega, et mu vaarisa, nimepidi Walter, pidi olema veidi igav või tõsine mees. Kuid pärast väikest uurimistööd avastasin, et tegelikult oli ta metsik, karismaatiline ja üleloomulikult vapper. Mulle meeldis ka tõsiasi, et perekonnaportreedel näeb ta välja täpselt nagu mu vanim poeg Jesse. See paneb mind alati naeratama. Walter oli suurmees, kellega tahaks sarnaneda. Tema aumärgid on tänapäevani meil kodus seinal ja ma ei ole kunagi lõplikult mõistnud, kui julge mu vaarisa oli.
Pärast sõda naasis Walter Indiasse, kus ta oli varem töötanud. Teda mäletatakse kui tööandjat, kes „suhtles vabalt põliselanikega, kellele ta oma teekasvatustes tööd andis, ja näitas üles tõsist hoolimist „alamate” kastide võitlusest”. 1930 löödi ta rüütliks kui Sir Walter Smiles.
Tagasiteel Indiast Inglismaale kohtas Walter laeval oma tulevast naist. Margaret oli sõltumatu keskealine naisterahvas: tugevasti innustunud bridži- ja polomängust, kaunis, vapper ega sallinud narre. Kui ta end transpordilaeva tekil džinni ja toonikuga kaardilaua taha sättis, oli viimane asi, mida ta oodata oskas, armumine. Aga just nii kohtas ta Walterit ja just selline armastus tihti on. See juhtub ootamatult ja võib muuta su elu.
Walter abiellus Margaretiga peagi pärast naasmist ja vaatamata vanusele jäi naine peagi käima peale – tema enda täielikuks õuduseks. Neljakümnendates eluaastates naisterahval ei olnud kohane sünnitama hakata, või nii ta vähemalt arvas, ja püüdis teha kõik, et rasedus katkeks.
Mu vanaema Patsie (kes oli sel ajal veel sündimata laps, keda Margaret südame all kandis) nentis oma ema teguviisi kohta: „Ta lihtsalt läks välja ja tegi kolme kõige hullemat asja, mida rase naine võib teha. Ta käis hobusega metsikult ratsutamas, jõi pool pudelit džinni ja ligunes siis tundide viisi kuumas vannis.”
Plaan läks vett vedama (tänu jumalale!) ja 1921. aasta aprillis sündis Walteri ja Margareti ainus laps Patricia (või Patsie), minu vanaema.
Naasnud Indiast Põhja-Iirimaale, tegi Walter oma unistuse lõpuks teoks. Ta ehitas Margaretile Downi krahvkonda maja täpsest sellesse kohta, kus ta oli seisnud palju aastaid tagasi.
Diplomaadi mõtlemise ja terava mõistusega mehena sisenes ta poliitikamaailma ning jõudis lõpuks Põhja-Iirimaa Ulsteri Põhja-Downi parlamendisaadiku kohale, kus teenis ustavalt.
Kuid pühapäeval, 30. jaanuaril 1953 muutus kõik. Walter lootis lennata Londonist parlamenditöölt tagasi koju Ulsterisse. Kuid sel õhtul tõusis torm ja tõi kaasa ühe koledaima ilma, mida Ühendkuningriik oli rohkem kui kümne aasta vältel kogenud. Lend tühistati ja Walter pani omale kinni koha öisele rongile Stranraeri.
Järgmisel päeval, kui torm ähvardavalt paisus, astus Walter praamile Princess Victoria, et sõita Larne’i Põhja-Iirimaal. Reisijatele kinnitati, et alus on sõidukõlblik. Aeg oli raha, ja praam lahkus muretult sadamast.
See, mis järgnevalt juhtus, mõjutab Larne’i ja Stranraeri linna tänapäevani. Ennetatavad õnnetused – kus inimene esitab loodusele rumalast peast väljakutse ja kaotab – teevad seda inimestega.
Märkus iseendale: võta teadmiseks!
2. Kor 6:10.
Kui Suurbritannias teenitakse aumärk veel kord välja, siis ei annetata seda uuesti, vaid olemasoleva aumärgi paelale lisatakse metallnaast. (Tõlkija)
