style="font-size:15px;"> Glamuurne ja kaunis tütar võttis üle kangelasliku isa poliitilise koha. See on nagu filmistsenaariumis. Kuid elu ei ole tselluloid ja Westminsteri hiilgus nõudis noorimalt kunagi Põhja-Iirimaalt valitud naisparlamendiliikmelt kohutavat lõivu.
Patsie oli abielus Neville Fordiga, minu vanaisaga: leebe hiiglasega, kes pärines seitsmelapselisest perekonnast. Neville’i isa oli olnud Yorki dekaan ja Harrow’ kooli direktor. Tema vend Richard, noor sportlik imelaps, Etoni õpilane, oli ootamatult ja äkki surnud päev enne oma kuueteistkümnendat sünnipäeva ja Neville’i teine vend Christopher hukkus teise maailmasõja ajal traagiliselt Anzios.
Aga Neville oli jäänud ellu ja säras.
Hääletatud Oxfordi kõige nägusamaks meheks, oli teda õnnistatud mitte ainult hea väljanägemise, vaid ka fantastilise spordisilmaga. Ta mängis tipptasemel krahvkonnavõistkonnas kriketit ja ajalehed ülistasid teda kui tohutut „kuute lööjat”, mängutuuridele andis lisaväge tema hiiglaslik keha. Kuid see, mida ta süda ihkas, oli abielu oma elu armastuse, Patsiega.
Tema ülim unistus oli elada oma tulevase pruudiga Cheshire maakohas. Ta võttis vastu töö Wiggins Teape’i paberitööstuses ja nad hakkasid Patsiega maal koos pisiperet kasvatama.
Patsie otsus astuda sedavõrd avalikult oma isa jälgedes tegi Neville’i ärevaks. Ta teadis, et see muudab drastiliselt nende kõigi elu. Kuid ikkagi kiitis ta naise tegevuse heaks.
Westminsteri hiilgus mõjus noorele naisele lummavalt ning Westminsteri koridorid joovastusid eredast ja kaunist Patsiest.
Ei läinud kuigi kaua, kui Patsiel tekkis ühe parlamendiliikmega romantiline suhe. Parlamendiliige tõotas hüljata oma naise, kui Patsie jätab maha Neville’i. See oli klišee, tühi lubadus. Kuid võimu kombitsad olid noorest Patsiest kindlalt kinni hakanud. Ta otsustas Neville’i hüljata.
See oli otsus, mida ta kahetses surmapäevani.
Täiesti arusaadav, et parlamendiliige ei jätnud oma naist kunagi maha. Sellegipoolest oli Patsie selleks ajaks sillad põletanud ja elu veeres edasi.
Aga perekond oli lõhutud ning Neville’i ja Patsie kahe noore tütre (Sally, mu ema, ja ta õde Mary-Rose) jaoks oli maailm muutunud.
Neville’i jaoks oli see hullem kui südame murdumine.
Patsiele lõi peagi külge üks teine poliitik, Nigel Fisher ja sedapuhku ta abiellus selle mehega. Kuid juba abielu algusest peale oli Patsie uus abikaasa Nigel truudusetu.
Naine jäi sellegipoolest mehe kõrvale ja kandis koormat ekslikus veendumuses, et see on jumala nuhtlus selle eest, et ta oli jätnud maha Neville’i, mehe, kes oli teda alati truult armastanud.
Patsie kasvatas Sally ja Mary-Rose’i üles ja läks eluga edasi, ta saavutas palju, näiteks asutas ta Põhja-Iirimaa kõige edukama heategevusorganisatsiooni, Women’s Caring Trusti, mis toob tänapäevani kogukondi kokku muusika, kunsti ja isegi mägironimise abil. (Mägironimine on minu perekonnal alati veres olnud.)
Vanaema Patsiet armastasid paljud ja tal oli väga tugev iseloom, millega olid silma paistnud ka tema isa ja ema. Kuid mingil viisil ei lahkunud temast kunagi kahetsus elu alguses tehtud vigade pärast. Kui sündis mu õde Lara, kirjutas vanaema talle elu kohta väga terava, kuid kauni kirja ja lõpetas selle nii:
„Naudi ereda õnne hetki nagu hinnalist aaret – need tulevad ootamatult ja joovastava elamusena.
Kuid muidugi on seal ka hetki, kui kõik on must: võibolla valmistab sulle pettumuse või teeb haiget keegi, keda Sa väga armastad, ja kõik võib näida raske ja äärmiselt mõttetu.
Kuid pea alati meeles, et kõik läheb mööda ja miski ei jää samaks … ja iga päev toob uue alguse ja mitte miski, kui kohutav see ka ei oleks, ei ole kunagi täiesti lootuseta. Tähtsaimaid asju elus on lahkus ja see võib tähendada väga palju.
Püüa mitte kunagi teha haiget nendele, keda Sa armastad.
Me kõik teeme vigu ja mõnikord ka kohutavaid, kuid ära haava mitte kedagi oma isekuse pärast.
Püüa alati mõelda ette ja mitte tagasi, kuid ära kunagi püüa minevikku tõkestada, sest see on osa Sinust ja on teinud Su selliseks, nagu Sa oled. Kuid püüa, oh püüa õppida sellest vähekenegi.”
Alles päris Patsie elu lõpuaastatel leppis Neville temaga peaaegu ära.
Neville elas nüüd majas, mis asus mõnisada meetrit hoonest, kus ma teismelisena Wighti saarel kasvasin, ja Patsie veetis oma vanas eas seal meie juures elades pikki suvesid.
Nad võtsid kahekesi ette jalutuskäike ning istusid pingil ja vaatasid merd. Kuid hoolimata kõigest sellest soojusest ja õrnusest, mis naine tema vastu üles näitas, tõrkus Neville temaga jälle lähedaseks saamast.
Pärast seda, kui ta oli naisest ilma jäänud, oli Neville viiskümmend aastat valu kannatanud ja seda on raske eirata. Noormehena vaatasin ma sageli, kuidas vanaema libistas oma sõrmed tema hiiglaslikku pihku − see oli ilus žest.
Nad andsid mulle kaks väga tähtsat õppetundi: muru pole alati mujal rohelisem ja tõeline armastus on võitlemist väärt.
6. PEATÜKK
Esimestel aastatel veetsin ma kõik koolivaheajad Portavo neemel Donaghadees Põhja-Iirimaa rannikul samas majas, kus oli elanud minu vaarisa Walther ja millele nii lähedal oli ta lõpuks surma leidnud.
Ma armastasin seda paika.
Meretuul ja soolalõhn olid maja igas nurgas oma töö teinud. Kraanid kriuksusid, kui neid keerasid, ja voodid olid nii vanad ja kõrged, et mina pääsesin enda omasse ainult voodiraami mööda üles ronides.
Ma mäletan vana Yamaha päramootori lõhna meie vanal puupaadil, millega isa sõitis piki rannikut, kui tahtis meid tuulevaiksetel päevadel välja viia. Ma mäletan jalutuskäike metsas ja täies õies siniliiliaid. Eriliselt meeldis mulle joosta puude vahel, peitu pugeda ja lasta isal end otsida.
Ma mäletan, kuidas mu vanem õde Lara kihutas rulaga mööda autoteed ja lõpetas vastu aeda põrgates, või kuidas ma lamasin vanaema Patsie kõrval voodis, me mõlemad olime leetritega aiasaras karantiinis, et eraldada meid kõikidest teistest.
Ma mäletan külmas meres ujumist ja kuidas me iga päev hommikusöögiks keedetud mune sõime.
See oli koht, kus ma avastasin oma armastuse mere ja metsiku looduse vastu.
Aga siis ma seda veel ei teadnud.
Koolisemestrid tuli mul veeta Londonis, kus isa tegeles poliitikaga. (Oli see imelik või mitte, aga kindlasti irooniline, et pärast seda, kui ta oli ema Patsie juures üles kasvades näinud poliitika ohtlikku väge, abiellus mu ema tulevase parlamendiliikmega.)
Sel ajal, kui mu vanemad abiellusid, oli mu isa pärast kolmeaastast teenistust kuningliku mereväe eriüksuse ohvitserina asunud tegutsema veiniimpordi alal. Seejärel pidas ta Londonis väikest veinibaari, enne kui kandideeris kohalikku volikogusse ja seejärel Lõuna-Londoni Chertsey kohale parlamendis.
Märgatavalt tähtsam on see, et mu isa oli eelkõige hea inimene: kena, lahke, lõbus, ustav ja teda armastasid paljud. Kuid hiljem mäletan ma neid Londonis veedetud aegu väga üksildastena.
Isa rabas teha
