maandama majast ülemäärase elektri. (Arvestades, et meil ei olnud küte kunagi sisse lülitatud ja põletasime küünlaid selle asemel, et süüdata elektrivalgus, tekitasid sedasorti asjad kahtluse, et emaga ei ole kõik korras.)
Kuid selline ema oli ja ainult mõni harv erand välja arvatud, oli mu lapsepõlv õnnistatud armastuse ja rõõmuga, mis on saanud ka mu enda perekonna elu käimashoidvaks jõuks.
9. PEATÜKK
Mu vanemad kohtusid, kui ema oli kakskümmend üks ja isa kakskümmend üheksa aastat vana. See oli üsna hullumeelne armulugu, mida saatsid lõputud lahkuminekud ja leppimised, kuni nad lõpuks põgenesid Barbadosele ja abiellusid seal.
Nende vahekord jäi alati armuküllaseks, kuigi ema oli mitmes mõttes oma vanemate lahutuse tulemus. Temas oli sügavale juurdunud hirm hülgamise ees, mis muutis ta isa suhtes väga provotseerivaks.
Seega tähendas meie jaoks koos isaga mägedesse ronima või purjetama minemine tõelist vingerdamist. (Mis pakkus loomulikult meile mõlemale lõbu.) See muutis iga väljaskäigu omaette ettevõtmiseks. Ja minu elu algusaastatel oli meil neid ettevõtmisi hulgaliselt.
Kui ma sain vanemaks ja võisin kavandada juba ise ekspeditsioone, kui väikesed need ka ei olnud, tundsin ma kurbust, et ei saanud neid enam teha koos isaga, ainult meie kahekesi. Ma mäletan, millist rõõmu pakkusid talle meie seiklused, kuid talle tundus, et lojaalsus lõhestab teda minu ja ema vahel.
Isa ei olnud oma lapsepõlves tundnud vanematega kuigi suurt lähedust.
Tema isa oli töökas, pühendunud, kuid üsna karm sõjaväeohvitser, kes jõudis brigaadikindrali auastmeni. Võib-olla saavutas ta selle kesise pereelu hinnaga, kuid ma tean kindlalt, et isa kannatas nende suhete külmuse pärast.
Lapsena ma kartsin veidike vanaisa Tedi. (Kuigi, nagu selgus, peaaegu täiesti põhjendamatult. Jah, ta oli karm, kuid tagantjärele tarkusena võin öelda, et ta oli lahke ja ustav mees, keda armastasid paljud.)
Vanaisa Tedi kõige hirmsamad asjad olid tema suured koerad.
Ükskord, kui ma olin kuueaastane, rappis üks neist mind, kui ma istusin põrandal ja üritasin temaga mängida. Suur koer hammustas mind näost nii, et nina ja huuled olid katki.
Mind viidi kiiruga haiglasse, kus pidi tehtama õmblused, kuid ema leidis, et valveõel läheb liiga kaua, ning seega võttis juhtimise üle ja tegi pisted ise.
Ta tegi suurepärast tööd, muide, ja kui te ei vaata mu nägu just väga lähedalt, ei pane te arme tähelegi – kuigi mu nina näeb üsna viltune välja. Kui minust tehti lähivõtteid Ameerika ajakirja Men’s Journal kaane jaoks, küsis nende toimetaja naerdes, kas ma kaotasin nooruses palju poksimatše. Aga tõde on selles, et mu nina jäi veidi viltu pärast koera rünnakut.
Kui vanaisa Ted oli mu isaga lapsena alati väga range, siis isa ema oli veel karmim. Tal oli kohutav maine mitte ainult tema tähelepanuväärse iseloomu pärast, vaid teda tunti ka inimesena, kes ei salli hulljulgust – ja Hulljulgus oli mu isa indiaanlasenimi. Niisiis kasvas isa üles samavõrd kohutava reaktsiooniga sellele tõsikindlale kasvatusele – ja hakkas naljameheks esimesest päevast alates.
Ma mäletan lõputuid lugusid: neid, kus ta kallab oma õele ja tema uuele peigmehele ämbrist vett kaela, kui on nad avastanud oma magamistoa aknast piiludes.
Mitmes mõttes ei kasvanudki isa kunagi suureks. Just see tegi temast suurepärase isa, härrasmehe ja sõbra. Minul omakorda ei tekkinud kunagi ahvatlust kasvada suureks liiga kiiresti.
Mäletan, kui käisime korra perekonnaga Alpides suusatamas, seadis üks isa vingerpuss meid kõiki üsna piinlikku olukorda.
Ma pidin sel ajal olema umbes kümneaastane ja olin üsna vaimustatud, kui isale tuli pähe üks vemp, mis tuli maha mängida ühe väga tõsise olemisega šveitsi-saksa perekonna peal, kes elas meie kõrvaltoas.
Kogu perekond tuli igal hommikul allkorrusele, ema pealaest jalatallani karusnahka riietatud, isa liibuvas suusakostüümis ja valge salliga, nende järel astus üsna upsaka olemisega kergelt ülekaaluline kolmeteistaastane poeg, kes tegi mulle tihti nägusid.
Hotellis oli hommikueine tellimise blankett, mis tuli täita, kui sa soovisid süüa hommikust oma toas, ja seejärel riputada toa ukselingi külge. Isa arvas, et oleks päris naljakas tellida 35 keedetud muna, 65 Saksa vorstikest ja 17 suitsuheeringat ning riputada see šveitsi-saksa perekonna ukse käepideme külge.
See nali oli liiga hea selleks, et võimalus mööda lasta.
Emale, kes oleks raevu sattunud, me sellest ei rääkinud, vaid täitsime selle asemel suurt lõbu tundes blanketi ning viimase asjana enne magamaminekut lipsasime välja ja riputasime selle nende ukse lingile.
Kell seitse järgmisel hommikul kuulsime, kuidas kõrvaltoa perekonnaisa saatis tellimuse vihaselt tagasi. Seega kordasime me nalja järgmiselgi päeval.
Ja ka ülejärgmisel. Igal hommikul muutus nende isa järjest vihasemaks, kuni lõpuks taipas meie ema, mida me oleme teinud, ja sundis mind vabandama. (Ma ei tea, miks pidin vabandama mina, kui kogu asi oli olnud isa mõte, kuid arvan, et ema arvates oli minul vähem väljavaateid ebameeldivustesse sattuda, kuna olin alles väike.)
Igatahes taipasin, et minna ja ennast üles anda oli halb mõte, ja nii see tõepoolest ka oli.
Vaatamata vabandusele olin ma sellest hetkes alates naabertoa poja arvates märgitud mees.
Kõik päädis viimasel õhtul, kui ma läksin pärast päevast suusatamist mööda koridori, jalas vaid karupüksid ja seljas T-särk. Vinniline ülekaaluline teismeline tuli oma toast välja ja nägi mind endast möödumas riietusesemes, mis nägid välja nagu naiste sukkpüksid.
Ta osutas mulle, nimetas mind memmekaks, hakkas sarkastiliselt naerma ja pani käed väga ülbel moel puusa. Vaatamata ea- ja suurusevahele hüppasin ma tema juurde, tõukasin ta pikali ja lõin nii tugevasti kui suutsin.
Tema isa kuulis mürglit, tormas toast välja ning nägi oma verise ninaga poega hüsteeriliselt (ja ülidramaatiliselt) nutmas.
See oli viimane tilk tema kannatusekarikasse ning poisi isa taris mu meie tuppa ning seletas mu isale ja emale minu käitumist.
Isa püüdis varjata kõverat naeratust, kuid ema haaras tõeline õud ja see otsustas mu saatuse.
Nii lõppes veel üks vapustav perekonnapuhkus.
10. PEATÜKK
Lapsepõlves peatusid jõulude ajal meie juures sageli minu tädi Mary-Rose ja onu Andrew (veel üks erubrigaadikindral).
Ma mäletan, kuidas isa kord (mina muidugi väljaõpetamiseks kaasas) tõmbas nende kempsu prill-laua üle toidukilega (alati hea nali), kuid jäi haledasti vahele.
Niisiis proovis isa järgmist vimkat.
Kuni lõpuks, pärast mitut kesise vastuvõtu osaliseks saanud nalja otsustasid mu tädi ja onu minna koju … varem.
Kuid nad ei olnud arvestanud, et mu isa oli seda sammu ette näinud ja eemaldanud juba enne nende auto süüteküünlad, nii et ainus, mida nad teha said, oli istuda märatsedes autos, kõik kokkupakitud, ja auto mootor ei läinud kuidagi käima.
Sellele vaatamata on mu tädi ja onu jäänud alati mu perekonna lähedasteks sõpradeks ning
