siia-sinna muutlikud tuuled, viisid kaasa hoovused või kinnitusid selle kerele kasvud tuulevaikuste ajal. Metsa eksinud inimese kombel liikus laev korduvalt sama teed tagasi.
„Aga kõigi nende hädade ajal olin ma tänulik nendele neegritele, keda te näete,” jätkas don Benito kähedalt ning pöördus vaevaliselt, oma teenri embuses pooleldi ümber. „Ehkki nad teie harjumatule silmale paistavad sõnakuulmatud, käitusid nad selles olukorras rahulikumalt, kui isegi nende omanik oleks osanud arvata.”
Seejärel muutus ta hääl nõrgemaks ja katkes siis. Jällegi hakkas ta sonima, kuid võttis siis enda kokku ning jätkas juba selgemalt.
„Jah, nende mustade omanikul oli täiesti õigus, kui ta mulle kinnitas, et neil pole vaja mingeid ahelaid ning et tavaliselt on tema neegrid transpordi ajal alati laevatekil – mitte trümmis nagu ginealased – neid on algusest peale lubatud teatud piirides vabalt ringi liikuda.”
Jällegi tabas meest nõrkusehoog – ta hakkas sonima –, kuid toibunud, jätkas taas:
„Kuid taevas ise teab, et Babole võlgnen ma tänu mitte üksnes oma elu, vaid ka selle eest, et ta aitas maha rahustada ka oma harimatuid vendi, kui neil vahetevahel tekkis kiusatus nuriseda.”
„Ah, isand,” õhkas mustanahaline ja langetas pea. „Ärge rääkige minust. Babo pole keegi: Babo on üksnes oma kohust täitnud.”
„Milline ustav mees!” hüüatas kapten Delano. „Ma kadestan teid, don Benito, säärase sõbra pärast: orjaks ei suuda ma teda nimetada.”
Kui isand ja teener niiviisi tema ees seisid, must mees valgele toeks, pidi kapten Delano paratamatult mõtlema, kui kaunis on suhe, milles ühelt poolt avaldub selline ustavus, teiselt poolt aga usaldus. Selle vaatepildi mõju süvendas veelgi erinevus meeste riietes, mis tähistas nende seisusevahet. Hispaanlasel oli seljas tumedast sametist avar tšiili stiilis jakk, valged liibuvad püksid ja sukad hõbepannaldega põlvedel ja pöiaselgadel, peas peen kõrge pealaega õlgsombreero, vöösõlmest rippus hõbedases tupes kitsas mõõk, mis Lõuna-Ameerika härrasmehe jaoks on siiani pigem tarbeese kui kaunistus rõivaste juurde. Välja arvatud hetkedel, kui mehe närvilised tõmblused tema riideid viltu sikutasid, oli tema riietus teatud mõttes väljapeetud, mis imelikul kombel erines näotust korratusest ümberringi, eriti grootmastist eespool rämpsuga kaetud getos, mis oli eranditult mustade päralt.
Teenri aisaks kehakatteks olid laiad püksid, need olid jämedakoelisest riidest ja lapitud ning ilmselt tehtud mõnest vanast topipurjest. Püksid olid puhtad, vöökohalt takuse nööriga kinnitatud. Need püksid ja vahetevahel tema näole ilmuv rahulik ja puhuti halvakspanev ilme muutsid ta natuke frantsiskaani kerjusmunga sarnaseks.
Ehkki aja ja koha jaoks sobimatu, vähemalt otsekohese mõtlemisega ameeriklase silmis, ning kummalisel kombel säilinud kõigile teda tabanud hädadele vaatamata, poleks don Benito riietus, vähemalt stiililt, olnud uhkem tema seisuses lõuna-ameeriklaste riietusest. Kuigi don Benito oli parajasti teel Buenos Airesest, oli ta väitnud, et on pärit Tšiilist ning elab maal, kus inimesed üldiselt polnud üle läinud lihtsamale riietusele: pintsakule ja kunagi labaseks peetud meestepükstele, vaid säilitasid teatud muudatustega oma rahvariided, mis olid kõige värvikamad kogu maailmas. Kuid oma kehva reisilooga ja mehe enda kahvatu näoga oli hispaanlase riietus nii kokkusobimatu, et mees peaaegu sarnanes hädise õukondlase, kes katku ajal mööda Londoni tänavaid tuigerdab.
Hispaanlase loos huvitasid kapten Delanot kõige enam mainitud pikad tuulevaikuseperioodid. Laiuskraade arvestades äratasid need temas natuke imestust ning veelgi imelikum tundus talle asjaolu, et laev oli nii kaua sihitult ringi triivinud. Muidugi ei avaldanud ameeriklane oma arvamust, vaid süüdistas laeva seisakutes vähemalt osaliselt laevameeste saamatust ja viletsat laevajuhtimisoskust. Ta silmitses don Benito väikesi, kollaka nahaga käsi ning oletas, et noor kapten polnud juhtinud laeva klüüsist, vaid kajutiaknast, ning kui lugu oli selline, siis polnud ime, kui asjatundmatus, noorus, haigus ja aristokraatlik päritolu mängisid kõiges oma osa. Säärane oli kapten Delano demokraatlik järeldus.
Kuid don Benito loo lõpuni kuulanud, sai kapten Delanos osavõtlikkus võidu kriitiliste mõtete üle ning ta avaldas jällegi hispaanlasele oma kaastunnet ja tõotas mitte üksnes jätkata tema ja teiste pardalviibijate esmaste eluliste vajaduste rahuldamist, vaid ka aidata tal tagada pidevat veega varustamist, hankida tema laevale purjed ja taglastuse ning, ehkki see talle kerge polnud, anda talle ajutiselt pootsmaniks ja vanemateks tekimadrusteks kolm oma parimat meremeest, et laev saaks kohe edasi Concepcioni poole purjetada, kust see pärast kordaseadmist jätkaks teekonda oma sihtkohta, Limasse.
Selline suuremeelsus ei jätnud isegi haigele kaptenile mõju avaldamata. Tema nägu lõi rõõmust särama; innukas ja õhevil, vastas ta võõra siirale pilgule. Teda näis valdavat tänutunne.
„Erutus mõjub isandale halvasti,” sosistas teener ning, haaranud don Benitol käsivarrest, juhtis mehe rahustavate sõnade saatel kõrvale.
Kui don Benito tagasi pöördus, märkas ameeriklane kurvastusega, et hispaanlase lootusepuhang oli olnud sama lühiajaline ja palavikuline nagu äkiline puna ilmumine tema põskedesse.
Peagi vaatas võõrustaja rõõmutu pilguga ahtriteki poole ning kutsus oma külalise sinna, et nautida seda vähest tuuleõhku, mida seal loodetavasti võis tunda. Nagu hispaanlase loo jutustamise ajal, nii võpatas kapten Delano hiljemgi paaril korral, kui kirveteritajate järjekordset relvatäristamist kuulis. Ta mõtles endamisi, miks küll meestel lasti niiviisi teiste juttu segada, eriti veel laeva selles osas ja haige inimese kõrvu häirides. Pealegi nägid kirved välja ebameeldivad ning nende teritajad veelgi enam, seepärast võttis kapten Delano oma võõrustaja kutse vastu küll näilise heameelega, kuid tegelikult teatud vastumeelsusega ning isegi hirmuga. Pealegi käitus don Benito sobimatute etiketireeglite kohaselt, mida muutis veelgi ängistavamaks mehe kaame nägu, ning käis kastiillase kummardustega külalisele peale, et ta esimesena laevatrepist üles kõrgemale tekiosale roniks. Üleval istusid neli relvakandjat ja tunnimeest ähvardavalt kahekaupa reas, üks kummalgi pool ülemist trepiastet. Kapten Delano astus ettevaatlikult meeste vahelt läbi ning kui nad talle selja taha jäid, tundis oma sääremarjades nõksatust, otsekui oleks kadalipust läbi tulnud.
Kuid kui ta ringi vaatas ja nägi kogu meeste rida, kes, ükskõiksed kõige muu vastu, leierkastimängijatena juhmilt oma tegevusega ametis olid, pidi ta tahtmatult oma närvitsemise ja hirmu üle muigama.
Kui ta don Benito kõrval seisis ja alumistele laevatekkidele vaatas, hämmastas teda järjekordne näide juba mainitud allumatusest. Kolm musta ja kaks hispaanlasest poissi istusid koos kirvehunnikul ning kraapisid puhtaks algelist puutaldrikut, millel hiljuti oli toitu valmistatud. Äkki, ärritunud ühe oma valge kaaslase öeldud sõnast, haaras üks must poiss noa ning lõi sellega valget poissi, tekitades talle veritseva haava.
Kapten Delano küsis hämmeldunult, mida see pidi tähendama, mille peale kaame Benito loiult vastas, et poiss tegi üksnes nalja.
„Kena nali küll, peab ütlema,” tähendas kapten Delano. „Kui säärane lugu oleks „Poissmehe Rõõmu” pardal juhtunud, oleks sellele otsekohe järgnenud karistus.”
Nende sõnade peale saatis hispaanlane ameeriklase poole järjekordse ootamatu, ainitise ja pooleldi hullumeelse pilgu, langes siis tagasi tardumusse ning vastas: „Muidugi, muidugi, senjoor.”
Kas on see abitu kapten üks neid üksnes nime poolest kaptenitest, kes pigistavad kinni silma selle ees, millele tema hammas ei hakka? mõtles kapten Delano. Pole kurvemat vaatepilti kui kapten, kes on seda vaid nime poolest.
Ta vaatas takunäppija poole, kes oli püüdnud poisse lahutada. „Minu meelest, don Benito, oleks teil kasulik kõiki oma musti, eriti nooremaid, tegevuses
