otsa, kuid otsekui harjunud nende väikeste kodusustega, ei paistnud isand ega teener teda mõistvat.
„Öelge palun, don Benito, milles seisneb Atufali süü?” küsis kapten Delano. „Kui see polnud midagi väga tõsist, siis võtke kuulda lihtsameelse nõuannet ja arvestades tema üldist kuulekust ja inimlikust lugupidamisest tema julguse vastu vabastage ta karistusest.”
„Ei, ei, seda isand küll ei tee,” pomises teener endamisi. „Enne peab uhke Atufal isanda käest andeks paluma. Orja ahelad on lukus, luku võti aga on isanda käes.”
Nüüd, kus tema tähelepanu sellele juhiti, märkas kapten Delano esimest korda, et don Benitol rippus kaelas kitsa siidpaela otsas võti. Teenri pomisetud sõnadest otsekohe võtme otstarbe tabanud, muigas ta ja lausus: „Seega siis, don Benito – lukk ja võti – tõepoolest tähendusrikkad sümbolid.”
Don Benito hammustas huulde ja vaikis.
Ehkki kapten Delano, kes oma lihtsameelsuses poleks olnud võimeline pilkeks või irooniaks, oli teinud oma märkuse vaid selleks, et naljatoonil viidata hispaanlase eriskummalisele võimule mustade üle, näis see raskemeelne mees võtvat seda kui õelat vihjet sellele, et ta vähemalt oma sõnadega polnud suutnud orja tõrksat tahet murda. Kahetsedes oma sõnade võimalikku väärtõlgendust ning püüdes seda heastada, vahetas kapten Delano kõneainet, kuid avastas, et tema kaaslane muutub üha endassetõmbunumaks, otsekui tegeleks mõttes eespoolnimetatud oletatava solvanguga, ning nii jäi ka kapten Delano sõnaahtraks, sest teda hakkas tahtmatult rõhuma miski, mis tundus talle haiglaselt tundliku hispaanlase salavimmana. Kuid kuna heasüdamlik kapten Delano oli teistsuguse loomuga mees, ei avaldanud ta pahameelt ega tundnudki seda, ning kaaslasest nakatatud, üksnes vaikis.
Lõpuks eemaldus hispaanlane oma teenrile toetudes mõneti ebaviisakalt kapten Delano kõrvalt. Seda oleks võinud tõlgendada pelgalt tusatuju avaldusena, kui isand ja teener poleks jäänud seisma valgusluugi nurga taga ning tasakesi omavahel sosistama hakanud. See mõjus kapten Delanole ebameeldivalt. Veelgi enam: hispaanlase tujukas ilme, milles vahetevahel oli peegeldunud mingit põdura mehe suursugusust, oli nüüd kõike muud kui väärikas, teenri alandavas kodususes polnud enam selles algul paistnud lihtsameelset kiindumust.
Hämmelduses pööras külaline pilgu laevateki teisele poole. Juhuslikult langes ta pilk noorele hispaanlasest meremehele, kes, köiepundar käes, parajasti laevatekilt esimesele besaantaglaste ringile astus. Kapten Delano poleks ehk meest eriti tähele pannud, kui too ühele raale tõustes poleks varjatud tähelepanuga kapten Delanot vaadanud, mille järel tema pilk otsekui loomulikult kahe sosistaja poole libises.
Ka kapten Delano pööras oma pilgu taas sinnapoole ning võpatas kergelt. Don Benito ilme näis reetvat, et mehed rääkisid omavahel parajasti vähemalt osaliselt külalisest. See oletus mõjus ebameeldivalt külalisele ega näidanud heas valguses tema võõrustajat.
Viisakuse ja kasvatamatuse vaheldumist hispaanlasest kapteni käitumises sai seletada vaid kahel viisil: kas oli tegemist süütu meeltesegadusega või oli see õel teesklus.
Kuid ehkki esimene oletus oleks võinud tekkida ükskõikse vaatleja peas ega olnud mõnes mõttes siiani võõras ka kapten Delanole, hakkas ta nüüd tasapisi nägema võõra käitumises tahtlikku solvangut ning jättis seetõttu võimaliku meeltesegaduse kõrvale. Kuid kui mees polnud hullumeelne, siis kes ta oli? Kas ükski härrasmees, isegi aus lihtsakoeline mees, oleks käitunud tema võõrustaja kombel? See mees oli petis. Ta oli mõni alamast soost seikleja, kes teeskles ookeanil seilavat hispaania grandi, kuid tal polnud vähimatki aimu härrasmehelikkusest, kui ta endale säärast ebaviisakust lubas. Teistel puhkudel avalduv veidralt jäik viisakus tundus olevat loomulik mehe puhul, kes teeskleb, et on kõrgemast seisusest, kui ta seda tegelikult on. Benito Cereno – don Benito Cereno – see oli kõlav nimi. Nagu Lõuna-Ameerika põhjarannikul ja Kariibi merel seilavad laadungiülemad ja kaptenid teadsid, kandsid seda perekonnanime kõige ettevõtlikumad ja suuremad kaubandusega tegelevad suguvõsad nendes paikades. Mitmel selle perekonna liikmel oli tiitel, ta oli nagu Kastiilia Rotschild: igas Lõuna-Ameerika suuremas kaubanduslinnas oli tal mõni sellenimeline aadlisoost vend või nõbu. Ennast don Benitoks nimetav mees oli noor, kahekümne üheksa või kolmekümne aasta ringis. Mis kaval nipp võis noorele andekale ja südikale kelmile veel sobivam olla kui säärase suguvõsa noorema liikmena merel tegutseda? Hispaanlane oli küll kahvatu ja põdur, kuid see ei tähendanud midagi. Teatavasti suutsid mõned petised isegi surmatõves vaevlejat teeselda. Kui vaid mõelda, et selle lapseliku nõrkuse all võis peituda kõige julmem tegutsemislust – et hispaanlase sametised rõivad olid vaid küüsi varjavad siidkäpad.
Need kujutlused ei tekkinud kapten Delanol mingist enda mõttekäigust, temast endast, vaid kuskilt väljastpoolt; need ilmusid äkki ja korraga nagu härmatis, kuid kadusid sama kiiresti, kui mehe heasüdamlikkuse mahe päike seniiti jõudis.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
