sulane, selle nimi on Tintagel.”
„Jumal õnnistagu sind ja sinu elanikke, Tintagel,” hüüatas Tristan.
Head kuulajad, just sealsamas oli kunagi ammu tema isa Rivalen õnnelikult abiellunud Blanchefleuriga. Aga Tristan paraku ei teadnud seda.
Kui nad lossitorni jalamile jõudsid, kutsusid ajajate pasunahelid väravatele niihästi parunid kui ka kuningas Marci enda.
Kui ajuküttide ülem oli talle juhtunust jutustanud, imetles Marc ratsanike ilusat rivi, kenasti tükeldatud hirve ja ajujahi kommete mõistlikkust. Kõige rohkem imetles ta aga toredat võõramaist poissi ega suutnud temalt silmi lahti kiskuda. Kust küll tuli see kiindumus esimesest pilgust? Kuningas uuris oma tundeid ega suutnud asjast aru saada. Head kuulajad, see oli ju tema veri, mis liigahtas ja märku andis, ning armastus õe Blanchefleuri vastu, mida ta kunagi oli tundnud.
Õhtul, kui lauad olid kaetud, ilmus parunite ette üks Walesi muusik, kes oli oma ala meister, ja laulis har saatel ühe muistse loo. Tristan istus kuninga jalge ees, ja kui har mängija alustas uut lugu, ütles ta:
„Maestro, seda ilusat lugulaulu teavad kõik: kunagi lõid selle muistsed bretoonid Graelenti armastuse ülistamiseks. Selle viis on kaunis ja kaunid on ka sõnad. Maestro, teie hääl on koolitatud, see vajab head har saadet.”
Waleslane laulis laulu ära ja küsis siis:
„Laps, mida sina tead muusikariistadest? Kas Loonnois’ maa kaupmehed õpetavad oma poegi har , kannelt ja viiulit mängima? Tõuse püsti, võta see harf ja näita oma kunsti.”
Tristan võttis har ja laulis nii ilusasti, et parunid heldisid teda kuulates. Ja Marc imetles har mängijat, kes tuli Loonnois’st, kuhu Rivalen oli kunagi viinud Blanche euri.
Kui lugulaul lõppes, vaikis kuningas kaua.
„Poeg,” ütles ta lõpuks, „olgu õnnistatud maestro, kes sind õpetas, ja õnnistagu sindki Jumal! Jumal armastab häid lauljaid. Nende hääl ja nende har helid tungivad inimeste südamesse, äratavad neis kalleid mälestusi ja panevad unustama kogu leina ja ülekohtu. Sa oled tulnud selle katuse alla meie rõõmuks. Jää siia kauaks, kulla sõber!”
„Teenin teid meelsasti, kõrgeauline isand, kui teie ajukütt, har mängija ja läänimees,” vastas Tristan.
Nii jäigi, ja kolme aasta jooksul nende vastastikune hell sõprus aina kasvas. Päeval saatis Tristan Marci asjaajamistel või jahil, ja kuna ta magas koos teiste ustavate ja lähedastega kuninglikus kambris, mängis ta öösiti kuningale har , kui see oli kurb ja vajas lohutust. Parunid hoidsid teda, kõige enam aga Lidani asehaldur Dinas. Ja veel enam kui parunid ja Dinas armastas teda kuningas. Aga nende hoolitsusele vaatamata oli Tristan kurb, sest oli kaotanud oma isa Rohalti, õpetaja Gorvenali ja kodumaa Loonnois’.
Head kuulajad, kui jutustaja tahab meeldida, ei tohi ta liiga pikalt lobiseda. See on nii kaunis ja nii erutav lugu: milleks siis seda venitada? Ma jutustan lühidalt, kuidas pärast pikki eksirännakuid maadel ja meredel randus Rohalt Auhoidja Cornouailles’s, leidis Tristani, ja näidates kuningale punast granaatkivi, mille too oli kunagi andnud Blanche eurile kalli pulmakingina, ütles:
„Kuningas Marc, see siin on Tristan Loonnois’st, teie õepoeg, teie õe Blanche euri ja kuningas Rivaleni poeg. Hertsog Morgan on vallutanud tema kodumaa; on aeg, et see tagastataks õigetele omanikele.”
Ja ma jutustan lühidalt, kuidas Tristan, saanud onult rüütlite väe, purjetas Cornouailles’sse, tunnistas, et ta on oma isa järeltulija, kutsus Rivaleni mõrtsuka kahevõitlusele, tappis ta ja sai oma maad tagasi.
Siis arvas ta, et kuningas Marc ei suuda ilma temata õnnelik olla; ja et tema õilis süda leidis alati kõige õigema lahenduse, kutsus ta kokku oma krahvid ja parunid ning rääkis nõnda:
„Loonnois’ isandad, ma olen vallutanud tagasi selle maa ja maksnud kätte kuningas Rivaleni eest Jumala ja teie abiga. Seega olen andnud isale tagasi tema õigused. Aga kaks meest, Rohalt ja Cornouailles’ kuningas Marc, on toetanud orbu ja äraeksinud last ja ma pean neid mõlemaid nimetama oma isaks; kas ma ei pea samal viisil andma neile nende õigusi? Seega, mulle kui ülikule kuuluvad kaks asja: mu maa ja mu keha. Nii jätan ma Rohaltile, kes elab siin, oma maa: hoidke seda, isa, ja las teie poeg hoiab seda pärast teid. Kuningas Marcile annan oma keha; ma lahkun siit maalt, kuigi see on mulle kallis, ja lähen teenima isand Marci Cornouailles’s. Seesugused on mu mõtted; aga teie, Loonnois’ isandad, olete mu ustavad sõbrad ja peate mulle nõu andma; kui keegi teie seast arvab teisiti, siis tõusku ta püsti ja kõnelgu!”
Aga kõik parunid kiitsid ta kavatsuse pisarsilmil heaks, Tristan võttis endaga kaasa Gorvenali ja asus purjetama kuningas Marci maade poole.
II
IIRIMAA MORHOLT
Tristrem seyd: „Ywis, Y wil defende it as knizt.”
Kui Tristan pärale jõudis, olid Marc ja kogu parunkond sügavas kurvastuses, sest Iirimaa kuningas oli mehitanud laevastiku, et rüüstata Cornouailles’d, kui Marc edaspidigi keeldub nagu viimased viisteist aastat maksmast andamit, mida olid maksnud tema eelkäijad. Olgu teile teada, et vanade kokkulepete kohaselt võis Iirimaa nõuda Cornouailles’lt esimesel aastal kolmsada liivrit vaske, teisel aastal kolmsada liivrit hõbedat ja kolmandal aastal kolmsada liivrit kulda. Neljandal aastal tohtisid nad võtta kolmsada viieteistaastast noormeest ja kolmsada sama vana tütarlast, kes valiti liisuga Cornouailles’ peredest. Sel aastal oli kuningas saatnud Tintageli poole teadet viima hiiglasekasvu rüütli Morholti, kelle õega ta oli abiellunud ja keda keegi ei suutnud lahingus võita. Aga kuningas Marc oli saatnud pitseeritud kirjadega laiali kutse kõigile oma maa parunitele tulla lossi aru pidama.
Määratud ajal, kui parunid olid kogunenud lossi võlvitud saali ja Marc oli istunud troonile, kõneles Morholt nõnda:
„Kuningas Marc, kuula viimast korda Iirimaa kuninga, minu isanda korraldust. Ta soovitab sul lõpuks ära maksta andam, mille sa talle võlgned. Ja kuna sa oled liiga kaua keeldunud, tuleb sul jalamaid mulle anda kolmsada noort viieteistaastast neidu, kes on valitud liisuga Cornouailles’ peredest. Minu laev, mis on ankrus Tintageli sadamas, viib nad minema ja neist saavad meie orjad. Aga siiski, kui keegi sinu parunitest – sina ise muidugi mõista välja arvatud – soovib kahevõitluses tõestada, et Iirimaa kuningas kogub seda maksu ebaseaduslikult, siis olen valmis. Kes teie hulgast, Cornouailles’ härrased, tahab võidelda oma maa vabaduse eest?”
Parunid piidlesid üksteist vargsi ja langetasid pead. Üks arvas endamisi: „Vaata ometi, õnnetu, mismoodi Iirimaa Morholt välja näeb. Ta on tugevam kui neli kanget meest. Vaata tema mõõka. Kas sa ei tea, et see on nõiutud ja sellega on päid maha löödud kõige vapramatel sõjameestel kogu selle aja jooksul, mil Iirimaa kuningas saadab seda vägilast oma valdustesse makse koguma? Kas sa, viletsake, tõesti tahad surma minna? Milleks Jumala kannatust proovile panna?” Teine mõtles: „Kas ma olen teid, kallid pojad, kasvatanud orjadeks ja teid, kulla tütred, lõbutüdrukuteks? Aga minu surm ei päästaks teid sellest saatusest.” Ja kõik vaikisid.
Morholt kordas:
„Kes teist, Cornouailles’ härrased, võtab mu väljakutse vastu? Ma pakun teile ilusat võitlust. Kolme päeva pärast sõuame Tintagelist paatidega Saint-Simoni saarele. Teie rüütel võitleb seal minuga üks ühe vastu, ja kogu tema suguvõsale langeb au ja kuulsus selle eest, et ta väljakutse vastu võttis.”
Parunid vaikisid endiselt ja Morholt sarnanes
