„aga teie, härrased, olete targad inimesed ja küllap oskate neile seletuse anda. See, et ta Morholti üle võidu sai, on ükskord juba ime, aga mis võluväel suutis ta poolsurnuna ihuüksi üle mere sõita? Kes meiesugustest isandatest suudaks juhtida paati ilma purjede ja aerudeta? Räägitakse, et seda suudavad nõiad. Ja millisel nõiamaal leidis ta rohtu oma haavadele? Jah, ta paistab olevat nõid. Tema paat oli nõiutud ja tema mõõk oli nõiutud ja nõiutud on ka tema harf, mille abil ta iga päev kuningas Marci mürgitab! Kuidas ta küll on vallutanud kuninga südame nõiduse jõu ja võluga! Temast saab kuningas, härrased, ja teie maade lääniisandaks saab nõid.”
Suurem osa paruneid jäi neid uskuma, sest enamik inimesi ei tea, et süda saab armastuse jõu ja ennastsalgavusega korda saata sedasama, mida saadab korda võluvägi. Seepärast hakkasid parunid nõudma, et kuningas Marc abielluks mõne kuningatütrega, kes talle pärija kingiks. Vastasel korral ähvardasid nad tõmbuda oma võimsatesse lossidesse ja kuulutada talle sõja. Kuningas ei nõustunud sellega ja vandus oma südames, et seni, kuni on elus tema kallis õepoeg, ei pääse ükski kuningatütar tema voodisse. Siis aga ähvardas Tristan, kellele oli üliväga solvav, et kaheldi tema omakasupüüdmatus armastuses onu vastu, et onu keeldumise korral lahkub ta õukonnast ja astub rikka Gavoie kuninga teenistusse. Siis andis Marc oma parunitele tähtaja: neljakümne päeva pärast teatab ta, mida on otsustanud.
Määratud päeval oli ta üksi oma toas, ootas parunite saabumist ja mõtles kurvalt: „Kust küll leida nii kauge ja kättesaamatu kuningatütar, et saaks teeselda, ainult teeselda, et tahan teda omale naiseks?”
Sel hetkel lendas merele valla aknast sisse kaks pääsukest, kes parajasti pesa ehitasid ja olid tülli läinud. Ehmunult lendasid nad uuesti minema, ent ühel neist kukkus noka vahelt maha naisterahva pikk juuksekarv, peenem kui siidniit ja sädelev nagu päikesekiir.
Marc võttis selle üles, laskis kutsuda parunid ja Tristani ning teatas:
„Et teile meele järgi olla, härrased, võtan ma naise, kui te vaid nõustute üles leidma selle, kelle olen välja valinud.”
„Loomulikult oleme nõus, hea isand, aga kes see väljavalitud kaunitar on?”
„Olen välja valinud selle, kellele kuulus see kuldne juuksekarv, ja ma ei taha kedagi teist.”
„Aga kust te saite selle kuldse juuksekarva, kulla isand? Kes selle teile tõi? Milliselt maalt?”
„Sain selle kuldjuukseliselt kaunitarilt, härrased. Kaks pääsukest kandsid selle kohale, nemad teavad, milliselt maalt see pärineb.”
Parunid mõistsid, et neid on narritud ja petetud. Nad vaatasid vihaga Tristani poole, sest kahtlustasid, et tema oli sellist kavalat nõu andnud. Aga Tristan silmitses kuldset juuksekarva ja talle tuli meelde Heledapäine Isolde. Ta naeratas ja ütles:
„Kuningas Marc, te teete suure vea. Kas te ei näe, et teie härraste kahtlustused häbistavad mind? Aga asjata olete selle riuka välja mõelnud: ma lähen otsima kuldjuukselist kaunitari. Teadke, et need otsingud on ohtlikud ja mul on tema maalt tagasi pöörduda raskem kui saarelt, kus tapsin Morholti; aga mu kallis onu, ma usaldan jälle teie pärast oma keha ja elu saatuse hooleks. Aga et parunid teaksid, et armastan teid omakasupüüdmatult, vannun kogu oma au juures: ma kas suren selles ettevõtmises või toon Tintageli lossi kuldjuukselise kuninganna.”
Ta valis välja ilusa laeva ja laadis sellele nisu, veini, mett ja muid toiduaineid. Meeskonda võttis ta peale Gorvenali sada noort kõrgest soost rüütlit, kes olid välja valitud kõige vapramate seast, ja riietas nad jämedatesse hõlstidesse ning villastesse ürpidesse, nii et nad nägid välja nagu kaupmehed; aga laeva teki all olid varjul uhked rõivad kuldsest kalevist, siidist ja purpurkangast, mis sobisid võimsa kuninga saadikutele.
Kui laev jõudis avamerele, küsis tüürimees:
„Hea isand, millisele maale me suundume?”
„Võta kurss Iirimaa poole, otse Weiseforti sadamasse.”
Tüürimees võpatas. Kas siis Tristan ei teadnud, et pärast Morholti tapmist jälitas Iirimaa kuningas Cornouailles’ laevu? Ja kui laev on kätte saadud, siis puuakse kõik meremehed karuoda otsa. Sellele vaatamata tüürimees kuuletus ja juhtis laeva ohtlikku randa.
Tristan alustas sellest, et selgitas Weiseforti meestele, et tema seltsilised on Inglismaa kaupmehed, kes tulid siia rahus oma äri ajama. Aga kui need veidrad kaupmehed veetsid aega malet ja teisi õilsaid lauamänge mängides ja näisid olevad osavamad mängunuppude käsitsemises kui nisu kaalumises, hakkas Tristan kartma, et nad paljastatakse, ega teadnud, kust alustada otsimist.
Ühel hommikul päevatõusul kuulis ta nii jubedat heli, nagu oleks deemon röögatanud. Elu sees polnud ta kuulnud ühtki metslooma nii õudselt ja ebamaiselt kriiskamas. Ta kutsus lähemale naise, kes sadamas kõndis, ja küsis:
„Armuline emand, öelge, mis hääl see on, mida kuulen? Aga rääkige mulle tõtt.”
„Mõistagi, auline isand, ei hakka ma teile valetama. Seda teeb üks maailma kõige tigedam ja jõletum elukas. Iga päev tuleb ta oma koopast välja ja võtab koha sisse linna värava juures. Keegi ei saa ei sisse ega välja, kui pole annetanud sellele lohele noort neidu; ja hoides tütarlast küünte vahel, kugistab koletis oma saagi alla kiiremini, kui olete jõudnud lugeda Meie Isa palve.”
„Emand, ärge naerge minu üle, aga ma tahaksin teada, kas naisest sündinud mehel on mingi võimalus teda kahevõitluses tappa?”
„Seda, kõrgeauline isand, ma ei tea; aga kindel on see, et kakskümmend vilunud rüütlit on seda proovinud, sest Iirimaa kuningas on välja kuulutanud, et annab oma tütre Heledapäise Isolde sellele, kes koletise tapab; aga koletis on nad kõik ära söönud.”
Tristan jättis naisega hüvasti ja läks laeva tagasi. Ta võttis vargsi relvad – oleks olnud kena vaadata, milline uhke rüütel toredal sõjaratsul kaupmeeste laevast väljus. Aga sadamas polnud kedagi, sest vaevalt oli hakanud koitma, nii et keegi ei näinud, kuidas vapper ratsanik jõudis linnaväravani, mida naine oli näidanud. Äkki kihutas hobuseid kannustades temast mööda linna poole viis meest, ratsmed lahti lastud. Tristan haaras ühel punakatest palmitsetud juustest nii tugevasti kinni, et mees kukkus hobuse seljast ja jäi tema juurde pidama.
„Kaitsku teid Jumal, hea isand!” alustas Tristan. „Millist teed mööda koletis saabub?”
Ja kui põgeneja oli seda näidanud, laskis Tristan ta lahti.
Koletis lähenes. Tal oli pea nagu lohel, silmad punased nagu hõõguvad söed, otsaesisel kaks sarve, kõrvad pikad ja karvased; tal olid lõvi küüned, ussi saba ja soomustega kaetud kere.
Tristan juhtis hirmust väriseva ratsu suure hooga vastu koletist. Tristani oda põrkas vastu soomuseid ja purunes. Kohe haaras sangar mõõga, tõstis selle üles ja andis lohele hoobi pähe, aga see isegi ei kriimustanud koletise nahka. Ometi koletis tundis, et teda rünnatakse, ajas oma küüned välja, surus need Tristani kilbi sisse ja lömastas selle. Rind kaitseta, ründas Tristan teda veel kord mõõgaga, andes talle külje peale nii tugeva hoobi, et seda oli kaugele kuulda. Kõik asjata – ta ei suutnud koletist haavata. Siis purskasid lohe ninasõõrmetest välja mürgised leegid. Tristani soomusrüü muutus mustaks nagu kustunud süsi ja ratsu kukkus surnult maha. Aga Tristan tõusis kähku ja surus oma mõõga koletisele lõugade vahele. See kadus üleni eluka kehasse ja lõi ta südame pooleks. Lohe tõi viimast korda kuuldavale hirmsa möirge ja suri.
Tristan lõikas ära koletise keele ja peitis selle taskusse. Seejärel, mürgistest aurudest täiesti uimane, sammus ta eemal sillerdava lauka
