Tristani ja Isolde lugu. Joseph Bedier

Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Tristani ja Isolde lugu - Joseph Bedier страница 7

Tristani ja Isolde lugu - Joseph Bedier

Скачать книгу

style="font-size:15px;">      Nüüd surus Tristan oma huuled Isolde omadele.

      Kui nad niimoodi esimest korda kogesid armastuse rõõmu, pääses neid valvava Brangieni suust karjatus, ja käed välja sirutatud, langes ta pisaraisse uppudes nende jalge ette:

      „Jätke järele, õnnetud, ja kui võite, siis minge tagasi, kus olite! Aga ei, siit ei ole tagasiteed, nüüd kisub armastuse jõud teid kaasa ja iialgi enam ei saa te rõõmu tunda ilma valuta. See on rohuveini võlujõud, mis teid enda võimusesse on võtnud, see on armujook, mille teie ema, Isolde, usaldas minu kätte. Seda pidi koos teiega jooma kuningas Marc; aga saatan on meie kolme üle nalja heitnud ja teie kaks tühjendasite peekri. Sõber Tristan, kulla Isolde, karistuseks selle eest, et ma veinikannu nii halvasti valvasin, annan teile oma keha ja oma elu; sest minu süü tõttu jõite te neetud karikast nii armastust kui surma!”

      Armastajad langesid teineteise embusse, nende ilusates kehades värisesid kirg ja elujanu. Tristan ütles:

      „Tulgu siis surm!”

      Ja kui õhtuhämarus langes kuningas Marci maa poole kihutavale laevale, andusid nad igavesti kokkukuuluvatena armastusele.

      V

      BRANGIEN ANTAKSE ORJADE KÄTTE

      Sobre totz avrai gran valor,

      S’aitals camisa m’es dada,

      Cum Iseus det a l’amador,

      Que mais non era portada.

Rambaut, comte d’ORANGE

      Kuningas Marc ootas Heledapäist Isoldet rannal. Tristan võttis Isoldel käest kinni ja viis ta kuninga juurde; kuningas võttis omakorda Isolde käe oma pihku. Suurte auavalduste saatel viis ta tulevase kuninganna Tintageli lossi, ja kui Isolde ilmus läänimeeste keskele saali, heitis tema ilu kõikjale sellist sära, et seinad hakkasid helendama nagu päikesetõusu ajal. Siis kiitis kuningas Marc pääsukesi, kes nii armsasti olid temale toonud kuldse juuksekarva; ta kiitis Tristanit ja tema rüütleid, kes hulljulgelt läksid laevaga otsima rõõmu tema silmadele ja südamele. Aga oh häda! Laev tõi teile, auväärne kuningas, ka kibeda kurvastuse ja hirmsad piinad.

      Kaheksateistkümne päeva pärast kutsus kuningas kokku kõik parunid ja võttis naiseks Heledapäise Isolde. Öö saabudes asus Brangien kuninganna häbi varjamiseks ja tema surmast päästmiseks Isolde asemel abieluvoodisse. Karistuseks lohakuse eest, millega ta merel valvet pidas, ja armastusest sõbratari vastu ohverdas ta truu kaaslasena oma süütuse; pime öö varjas kuninga eest pettuse ja tema häbi.

      Jutustajad väidavad, et Brangien ei olnud siiski rohuveini kannu merre visanud ja armastajad polnud seda ka päris tühjaks joonud; et hommikul, kui perenaine oli tulnud võtma sisse oma kohta kuninga voodis, valas Brangien peekrisse selle, mis oli võlujoogist järele jäänud, ja pakkus seda abikaasadele; et Marc oli peekrist ahnelt joonud, aga Isolde oli oma osa vargsi ära visanud. Aga olgu teile teada, head kuulajad, et jutustajad on lugu moonutanud ja sellega ära rikkunud. Nad mõtlesid selle juhtumi välja sellepärast, et ei suutnud mõista kuninga imelist armastust kuninganna vastu. Tõepoolest, nagu te peagi kuulete, vaatamata ahastusele, piinadele ja kohutavale kättemaksule ei suutnud Marc kunagi oma südamest välja ajada ei Tristanit ega Isoldet; aga teadke, head kuulajad, et ta ei olnud joonud rohuveini. Mitte mürk ja nõidus, vaid tema õilis ja õrn süda sundis teda armastama.

      Isolde on kuninganna ja näib elavat rõõmus. Isolde on kuninganna ja elab kurbuses. Kuningas Marc armastab hellalt Isoldet, rüütlid austavad teda ja alamrahvas jumaldab. Isolde päev möödub rikkalikult kaunistatud ja lilledega ehitud tubades. Isoldel on ilusad kalliskivid, purpursed kangad ja Tessaaliast toodud vaibad. Talle laulavad har saatel rändlaulikud ja tema eesriietele on tikitud leopardid, kotkad, papagoid ja kõik mere- ja metsaelukad. Isoldel on kirgas ja kaunis armastus ja Tristan on tema lähedal alati kui vaja, nii päeval kui ööl; sest suurte härraste kombel magab ta kuninglikus kambris koos lähedaste ja ustavate inimestega. Ometi Isolde väriseb. Miks ta seda teeb? Kas ei hoia ta oma armastust salajas? Kes kahtlustaks Tristanit? Kes ometi hakkaks kahtlustama poega? Kes seda näeb? Kes luurab ta järele? Kes tunnistab? Jah, üks tunnistaja on Brangien; Brangien jälgib teda; ainult Brangien teab kõike, Brangien hoiab ta elu oma kätes. Jumal küll! Kui ta ühel päeval on tüdinud kohendamast voodit, milles ta veetis esimese öö, ja tunnistab kõik kuningale üles! Kui Tristan hukkuks tema reeturlikkuse tõttu!.. Hirm teeb kuninganna meeletuks. See ei ole ustav Brangien, see on tema enda süda, mille pärast ta piinleb. Kuulake, head inimesed, millise koletu reetmise ta välja mõtles! Aga nagu te kuulete, Jumal halastas tema peale; olge ka teie tema vastu kaastundlikud!

      Sellel päeval olid kuningas ja Tristan eemal jahil ja Tristan ei saanud kuriteost teada. Isolde kutsus kaks orja, lubas anda neile vabaduse ja kuuskümmend kuldmünti, kui nad teevad seda, mida ta tahab. Mehed vandusid.

      „Ma annan teile kaasa ühe noore tüdruku,” alustas kuninganna. „Te viite ta sügavasse metsa, sellisesse kohta, et mitte keegi ei saa mitte kunagi juhtunust teada. Seal tapate ta ja toote mulle tema keele. Jätke meelde tema sõnad, mis ta teile ütleb, ja korrake mulle neid. Minge nüüd; tagasi tulles olete vabad ja rikkad mehed.”

      Siis kutsus ta Brangieni:

      „Sõbrake, sa näed, kuidas mu keha nõrkeb ja kannatab; kas sa ei tahaks minna metsa ja korjata rohtusid, mis aitavad selle häda vastu? Kaks orja juba ootavad sind; nad teavad, kus kasvavad kasulikud taimed. Mine nendega koos, õeke, ja tea, et kui ma saadan su metsa, siis teen seda oma rahu ja elu pärast.”

      Orjad viisid tüdruku kaasa. Metsa jõudes tahtis ta peatuda, sest tema ümber oli igal pool külluses ravimtaimi. Aga mehed ajasid teda üha kaugemale:

      „Tule, tüdruk, see siin pole sobiv koht.”

      Üks ori käis tema ees, teine tema järel. Teerada polnud enam näha, kõikjal olid okkad, astlad ja ohakad. Ees kõndiv mees tõmbas välja mõõga ja keeras ümber; Brangien viskus teise mehe poole, et abi otsida, aga sellelgi oli mõõk peos ja ta ütles:

      „Tüdruk, me peame su tapma.”

      Brangien kukkus rohule ja tema käed püüdsid mõõku eemale juhtida. Ta palus armu nii haledal ja õrnal häälel, et orjad ütlesid:

      Конец ознакомительного фрагмента.

      Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

      Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.

      Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.

      1

      Triste (pr. k.) – kurb (tõlkija).

      2

Скачать книгу