inimesi õnnetuks teinud. Pealegi usun ma kindlalt, et need omadused, mida doktor Granti puhul võib-olla laita tuleb, oleksid mingi ilmalikuma ja praktilisema tegevuse juures pigemini halvemaks muutunud, sest mingis teises ametis oleks tal olnud vähem kohusetunnet ja ta oleks võtnud endale harvemini aega, et ennast kontrollida ja enda kallal tööd teha, mida ta praegu siiski kõigest hoolimata peab tegema. Pole ju võimalik, et üks inimene – nii tark inimene nagu doktor Grant, kes nädalast nädalasse õpetab teisi, mida nad tegema peavad, läheb pühapäeval kaks korda kirikusse ja peab seal väga häid jutlusi, ilma et ta seejuures ise paremaks muutuks. Tema amet sunnib teda enda üle järele mõtlema ja ma olen päris kindel, et ta püüab ennast sagedamini talitseda, kui ta oleks teinud seda mingis muus ametis.”
„Vastupidist me muidugi tõestada ei saa,” ütles miss Crawford. „Igatahes soovin ma teile paremat saatust, miss Price, kui abielluda mehega, kelle armastusväärsus sõltub tema enda jutlustest, sest kuigi ta jutlustab ennast pühapäeval sõbralikku meeleollu, oleks see ikkagi küllalt halb, kui ta esmaspäevast laupäevani läbiküpsemata haneprae pärast tülitseb.”
„Ma usun, et mehele, kes nii kaua Fannyga tülitseda suudaks,” ütles Edmund, „ei mõju mingid jutlused.”
Fanny tõmbus kaugemale akna juurde ja miss Crawford jõudis vaevalt oma meeldival viisil öelda: „Ma kujutan ette, et miss Price on harjunud rohkem kiitust ära teenima kui enda kohta kiidusõnu kuulma,” kui õed Bertramid tema juurde jooksid ja palusid tal saata nende kahehäälset laulu. Juba ta tipsiski klaveri juurde, sel ajal kui Edmund talle vaimustatult järele vaatas, jumaldades kõiki tema voorusi alates tema leebest käitumisest kuni kerge ja graatsilise kõnnakuni välja.
„Nii võluv lõbusus!” hüüdis ta mõne hetke pärast. „Nii heatahtlik loomus, mis ei pane kedagi kannatama! Kui meeldivalt ta kõnnib! Ja kui armastusväärselt ta teiste soovidele vastu tuleb! Pruugib ainult paluda, ja otsekohe on ta valmis minema. Kui kahju,” lisas ta hetke pärast, „et ta nii halbades kätes on olnud.”
Fanny nõustus sellega ja tundis rõõmu, et kooslaulmise korraldamisest hoolimata jäi Edmund tema kõrvale akna juurde ning pööras tema järel peagi pilgu aknast välja, kus kõik oli pühalik ja rahustav ja kaunis, pilvitus taevas särasid tähed, taevavõlvi all laius varjudesse mähkunud mets. Fanny andis vaba voli oma tunnetele. „Missugune harmoonia!” ütles ta. „Täielik rahu. Sellega ei saa võrrelda ühtki maali ega muusikateost, isegi luules on ainult katsetused seda ilu kirjeldada. See pilt leevendab kõik mured, vaimustab iga südant. Kui ma niisugusel õhtul välja vaatan, siis on tunne, nagu poleks maailmas enam mingeid muresid ega tigedust – ja neid oleks kindlasti vähem, kui inimesed pööraksid rohkem tähelepanu looduse ülevusele ja tegeleksid vähem iseendaga, vaadates hoopis niisugust looduspilti.”
„Mul on hea meel sinu vaimustuse üle, Fanny. Täna on imeilus õhtu, ja kahju on inimestest, keda ei ole õpetatud tundma nii sügavalt nagu sina, keda pole juba lapseeas looduse juurde juhitud. Nad kaotavad palju.”
„Sina oled mind selles suunas õpetanud mõtlema ja tundma, Edmund.”
„Mul on olnud väga taibukas õpilane. Vaata, kui heledalt särab Arktuurus!”
„Jah, ja Suur Vanker. Tahaksin Kassiopeiat näha.”
„Selleks peame minema välja muruplatsile. Ega sa ei karda?”
„Üldse mitte. Me pole juba ammu tähti vaadelnud.”
„Jah, ma ei tea, kuidas see nii on läinud…”
Sel hetkel hakati laulma. „Jääme veel nii kauaks, kui laul lõpeb, Fanny,” palus Edmund ja pööras aknale selja. Ja kui laul edasi kestis, nägi Fanny kurvastusega, kuidas Edmund sammsammult klaverile lähenes, ja kui laul lõppes, seisis ta lauljate juures nende hulgas, kes soovisid tungivalt, et laulu korrataks.
Fanny jäi üksinda akna juurde, kuni Mrs Norris hakkas temaga tõrelema ja hoiatas, et ta võib nohu saada.
12. peatükk
Sir Thomas pidi jõudma koju novembris, tema vanema poja olid kohustused juba varem tagasi kutsunud. Lähenes septembrikuu koos jahihooajaga ning Tom Bertram teatas oma tulekust kõigepealt kirjas metsavahile, selle järel sai kirja Edmund. Augusti lõpus saabus ta ise, ta oli rõõmus, teravmeelne ja galantne, kui olukord seda nõudis või kui miss Crawford palus tal jutustada hobuste võiduajamistest ja Weymouthist, pidudest ja sõpradest; kuue nädala eest oleks ta neid lugusid veel teatud huviga kuulanud, nüüd aga soovis ta kuulata tema juttu sellepärast, et võrrelda ja veenduda, et noorem vend meeldib talle rohkem.
See oli väga närvesööv ja tal oli südamest kahju, aga nii see juba oli, ja kavatsus abielluda vanema vennaga oli temast nüüd nii kaugel, et ta ei tahtnud temaga isegi flirtida, vähemalt mitte rohkem kui ta iludusena oma enesetundele võlgnes. Noormehe pikale veninud äraolek Mansfieldist, mille eesmärgiks oli ainult lõbutsemine ja omaenda tujudele järeleandmine, tegi talle täiesti selgeks, et Tom ei hooli temast. See tunne oli vastastikune, sest kui Tom oleks praegu astunud tema ette Mansfieldi omanikuna, Sir Thomase pärijana, kes temast tulevikus ju saab, ei võtaks ta noormehe ettepanekut arvatavasti vastu.
Sügishooaja kohustused, mis Mr Bertrami Mansfieldi tagasi tõid, viisid Mr Crawfordi Norfolki. Septembri alguses ei saadud Everinghamis enam ilma temata läbi. Ta sõitis ära kaheks nädalaks ja need kaks nädalat tundusid õdedele Bertramitele nii väljakannatamatult igavad, et iseenesest see asjaolu oleks pidanud nende silmad avama ning sundis möönma Juliat, kes oli oma õe peale armukade, et Mr Crawfordi tähelepanu ei saa sugugi usaldada ning et ta ei soovi üldse, et ta tagasi tuleb. Nende kahe nädala jooksul jäi noormehel püssilaskmise ja magamise vahel küllalt aega veendumusele jõudmiseks, et ta peaks Mansfieldist kauemaks eemale jääma – muidugi, kui ta oleks olnud harjunud rohkem oma taotluste ja eesmärkide üle järele mõtlema –, ning ta oleks pidanud küsima endalt, kuhu tema tegevusetu edevus välja viib; aga rikkusest ja halvast eeskujust hoolimatuks ja isekaks muutununa ei mõtelnud ta kaugemale hetkest, mis parajasti käes oli. Ilusad targad õed, kes talle rohkem kui sõbralikult vastu tulid, olid tema kõigest küllastunud vaimule just õigeks meelelahutuseks; ja kuna ta Norfolkis midagi Mansfieldi seltskondlikele lõbudele võrdväärset ei leidnud, pöördus ta sinna kindlaksmääratud ajal rõõmuga tagasi ning teda võeti seal niisama rõõmsalt vastu nende poolt, kellega ta kavatses ka edaspidi meelt lahutada.
Maria oli tundnud Mr Crawfordist suurt puudust, sest tema äraolekul oli ta sunnitud välja kannatama ainult Mr Rushworthi seltskonda ning seega ikka ja jälle kuulama, kuidas jaht oli sel päeval läinud, kas hästi või halvasti, kuulama kiitlemist, kui toredad koerad tal on, kannatama välja tema kadedaid märkusi naabrite kohta ja kahtlusi nende kvalifikatsioonis, samuti tema juttu, kui innukalt ta salakütte taga ajab – kõik niisugused teemad, mis ei leia teed naise südamesse, kui ühel pool pole väljapaistvat talenti ega teisel pool teatud poolehoidu. Julia, kes polnud kihlatud ega olnud tal ka mingit tegevust, oli kindel, et tal on õigus Mr Crawfordi järele palju suuremat puudust tunda. Mõlemad õed arvasid, et Mr Crawford eelistab just teda – Julia Mrs Granti kelmikate vihjete järgi, sest ta uskus heameelega seda, mida ta soovis, Maria arvamus rajanes Mr Crawfordi enda vihjetele. Kõik vajus tagasi samasse rööpasse, kus see enne Mr Crawfordi ärasõitu oli olnud. Mr Crawford kohtles mõlemat õde ühtemoodi galantselt ja armastusväärselt, nii et ta ei kaotanud oma võimu kummagi üle ning oskas peatuda täpselt selles punktis, kus oleks olnud vaja juba järjekindlust, visadust, hoolitsevust ja hingesoojust, mis oleks äratanud ka üleüldist tähelepanu.
Fanny oli sellest seltskonnast ainus, kes tunnetas toimuvas midagi niisugust, mis tekitas temas ebameeldivaid tundeid. Sellest päevast peale, mille nad veetsid Sothertonis, ei saanud ta vaadata Mr Crawfordi kas koos Maria või Juliaga, ilma et ta oleks neid teraselt jälginud, ja harva juhtus
