valduses ja käesolevast asjast ei ole näha, et härra Trojekurovi poolt kuni praeguseni oleks esitatud mingisuguseid kaebusi tähendatud mõisa säärases ebaõiges valduses oleku kohta Dubrovski käes, ja selle kohta seadus küsib, kui keegi külvab temale mittekuuluva põllu täis või teeb sellele maatükile tara ümber ja tema peale selle ülekohtuse omastamise pärast tõstetakse kaebust ja tuleb selle kohta tõde avalikuks, siis anda maa koos mahakülvatud vilja, tara ja hoonetega tagasi õigele peremehele, sellekohaselt täiskindral Trojekurovi poolt esitatud nõudmine kaardiväe leitnant Dubrovski vastu jätta rahuldamata, sest temale kuuluv mõis antakse tagasi tema valdusse tervelt, ilma midagi välja eraldamata. Aga et tema seadmisel valdajaks midagi poleks kõrvaldatud, jääb täiskindral Trojekurovil samal ajal õigus, kui tal peaks olema oma nõudluse kohta mingisuguseid kindlaid ja seaduslikke tõendusi, esitada palvekiri eraldi sinna kuhu tarvis. – See otsus tuleb aegsasti seaduslikus korras, edasikaebamise õigusega, teatavaks teha nii nõudjale kui ka kostjale, keda politsei kaudu kutsuda selle otsuse ärakuulamiseks ja allkirja andmiseks oma nõusoleku või mittenõusoleku kohta selle kohtu ette.
Sellele otsusele on alla kirjutanud kõik selle kohtu liikmed.
Sekretär jäi vait, kaasistuja pöördus sügava kummardusega Trojekurovi poole, paludes teda esitatavale paberile alla kirjutada, ja võidurõõmus Trojekurov, võtnud tema käest sule, andis kohtu otsusele allkirja oma täieliku nõusoleku kohta.
Järg jõudis Dubrovski kätte. Sekretär ulatas temale paberi. Kuid Dubrovski, pea alla langetatud, jäi liikumatuks.
Sekretär kordas talle oma ettepanekut anda allkiri oma täieliku ja lõpliku nõusoleku kohta, või otsese mittenõusoleku kohta, kui ta vastu igasugust ootust tunneb oma südametunnistuse järgi, et tema asi on õige ja kavatseb seadusega ettenähtud aja jooksul esitada apellatsioonikaebuse sinna kuhu vaja. Dubrovski vaikis… Järsku tõstis ta pea üles, ta silmad hakkasid välkuma, ta põrutas jalga vastu maad, lükkas sekretäri eemale nii tugevasti, et see kukkus, – haaras siis tindipoti ja viskas selle kaasistuja pihta. Kõik ehmusid. „Kuidas! Jumalakoda mitte austada! Kasige minema, kaabakate sugu!” Ja siis, Kirila Petrovitši poole pöördudes: „Kas seda enne on kuuldud, teie ekstsellents,” jätkas ta, „et koerapoisid toovad koori kirikusse! Et koerad jooksevad kirikus ringi. Küll ma teile näitan…” Kohtuteenrid jooksid kära peale kokku ja said temast suure vaevaga jagu. Ta viidi välja ja pandi saani. Kogu kohtupersonaali poolt saadetuna järgnes talle Trojekurov. Dubrovski ootamatu mõistusekaotus erutas tugevasti ta mõttekujutust ja mürgitas tema triumfi. Kohtunikud, kes hellitasid lootust tema tänulikkusele, ei saanud isegi ainsa lahke sõna osaliseks. Veel samal päeval sõitis ta ära Pokrovskojesse. Dubrovski aga lamas samal ajal voodis; maakonna-arst, kes õnneks polnud mitte täielik võhik, leidis mahti tal aadrit lasta, kaane ja hispaania kärbse plaastrit panna. Õhtuks muutus tema seisukord paremaks, haige tuli teadvusele. Teisel päeval viidi ta Kistenjovkasse, mis peaaegu ei kuulunudki enam temale.
III PEATÜKK
Möödus mõni aeg, kuid vaese Dubrovski tervis oli ikka veel halb. Tõsi küll, meeletushood ei kordunud enam, kuid ta jõud kadus märgatavalt. Ta unustas oma endise tegevuse, väljus harva oma toast ja oli päevade viisi mõttes. Jegorovna, heasüdamlik vanaeit, kes kunagi hoolitses ta poja eest, sai nüüd hoidjaks temale. Vanaeit valvas teda kui last, tuletas talle meelde söögi- ja magamaminekuaega, söötis teda ja pani magama. Andrei Gavrilovitš alistus talle vaikselt ja ei teinud peale tema mitte kellegagi tegemist. Ta ei olnud võimeline selleks, et mõelda oma asjade korraldamisele ning majapidamise juhtimisele, ja Jegorovnale sai selgeks, et on tarvis kõigest teatada noorele Dubrovskile, kes teenis ühes jala-kaardiväe polgus ja oli sel ajal Peterburis. Niisiis rebis Jegorovna kuluarveraamatust lehe välja ja dikteeris kokk Haritonile, kes oli Kistenjovkas ainus kirjaoskaja, ette kirja, mille ta veel samal päeval saatis linna posti panemiseks.
Kuid aeg on tutvustada lugejat meie jutustuse tõelise kangelasega.
Vladimir Dubrovski sai kasvatuse kadetikorpuses ja saadeti pärast selle lõpetamist kornetina kaardiväkke; ta isal ei olnud millestki kahju, et aga võimaldada pojale korralikku äraelamist, ja noormees sai kodunt rohkem, kui ta võis loota. Pillajana ja auahnena lubas ta endale luksuslike kapriiside rahuldamist; ta mängis kaarte ja tegi võlgasid, ilma et oleks muret tundnud tuleviku pärast, lootes varem või hiljem abielluda rikka pruudiga, mis on ikka olnud kehvade noormeeste unistuseks.
Kord õhtul, kui mõned ohvitserid viibisid mugavalt diivanitel istudes ja merivaigust piipusid suitsetades tema pool, ulatas Griša, tema kammerteener, talle kirja, mille aadress ja pitsat talle juba esimesel pilgul valmistasid suure üllatuse. Ta avas kähku kirja ja luges järgmist:
Vladimir Andrejevitš, meie isand, – mina sinu vana hoidja, võtsin julguse sulle teadustada papakese tervise kohta. Tema tervis on väga vilets, vahel ta räägib mõttetuid asju ja istub päevad otsa nagu mõistmatu laps – aga jumal ise otsustab meie elu ja surma üle. Tule koju, mu kallis laps, me saadame sulle Pessotšnojesse hobused vastu. On kuulda, et maakohus tuleb siia, meile, et anda meid Kirila Petrovitš Trojekurovi valitsuse alla – sellepärast, et meie olevat nende omad, aga meie oleme mäletamata ajast Teie omad, – ja ei muust eluilmaski midagi kuulnud. – Sina võiksid, kuna sa Peterburi linnas elad, sellest teadustust anda isakesele tsaarile ja tema juba ei laseks meile ülekohut teha. – Jään su truuks orjaks, sinu hoidja
Saadan oma emaliku õnnistuse Grišale; kas ta teenib sind hästi? – Meil sajab nüüd juba teist nädalat vihma ja karjus Rodja suri nigulapäeva aegu ära.
Vladimir Dubrovski luges need üsna segased read väga suure erutusega mitu korda järjest läbi. Ta kaotas oma ema juba varases lapsepõlves ja ilma et ta oma isa peaaegu sugugi oleks tundnud, toodi ta juba seitsmeaastasena Peterburi; – ometi oli ta nagu mõnes romaanis kiindunud oma isasse ja armastas kodust elu seda enam, mida vähem oli saanud maitsta selle vaikseid rõõmusid.
Mõte kaotada oma isa näris rängalt tema südant ja vaese haige olukord, mille kohta tal tekkis aimus oma hoidja kirja järgi, kohutas teda. Ta kujutas endale ette isa, kes oli jäetud kõrvalisse külla rumala vanaeide ja teenrite hoole alla, keda ähvardas mingi oht ja kes abitult oli kustumas kehaliste ja hingeliste piinade käes. Vladimir süüdistas ennast lubamatus hoolimatuses. Juba kaua aega polnud ta isa käest mitte mingit teadet saanud ja talle ei olnud tulnud mõttesse ise tema kohta järele pärida, ta arvas tema olevat sõitudel või seotud majapidamismuredega.
Ta otsustas tema juurde sõita ja isegi teenistusest lahkuda, kui isa haigus nõuaks tema juuresolekut. Tema rahutust märgates läksid ta seltsimehed minema. Üksi jäädes kirjutas Vladimir palve puhkuse saamiseks, pani piibu põlema ja vajus sügavaisse mõtteisse.
Jalamaid hakkas ta puhkuseasja ajama ja kaks päeva hiljem oli ta juba teel.
Vladimir Andrejevitš lähenes sellele jaamale, kust ta pidi kõrvale käänama Kistenjovka poole. Ta süda oli tulvil kurbadest eelaimustest, tal oli hirm, et ta ei leia enam isa elavate hulgast, ta kujutas endale ette rõõmutut elu, mis teda ootas maal: kauge paik, seltskonna puudumine, vaesus ja niisuguste asjade õiendamine, millest tal polnud aimugi. Postijaama jõudes astus ta jaamaülema juurde sisse ja küsis erahobuseid. Jaamaülem päris järele, kuhu tal tarvis oli sõita, ja teatas, et hobused, kes Kistenjovkast on vastu saadetud, ootavad teda juba neljandat päeva. Peagi ilmus Vladimir Andrejevitši juurde vana kutsar Anton, kes kunagi saatis teda tallis ja hoolitses tema väikese hobuse eest. Antonil tulid teda nähes pisarad silmi, ta kummardas Vladimir Andrejevitši ees maani, ütles talle, et vana mõisahärra on veel elus, ja ruttas hobuseid ette rakendama. Vladimir Andrejevitš keeldus pakutud hommikueinest ja kiirustas teele asuma. Anton sõitis mööda külavaheteid – ja nende vahel tekkis jutt.
„Ole hea, ütle mulle, Anton, mis tüliasi see on minu isal Trojekuroviga?”
„Jumal
