et see Kirila Petrovitš teeb siin teie juures, mida aga tahab?”
„Teadagi, et teeb, härra-kaasistujast, kuuled sa, ei pea ta krossi võrdki lugu, politseiülem on talle jooksupoisiks. Härrased sõidavad tema poole kokku teda kummardama, ja tõepoolest, kui aga mollis oleks solki, sigu leidub ikka.”
„Kas see on tõsi, et ta võtab meie käest mõisa ära?”
„Oh, härra, meiegi oleme seda kuulnud. – Neilgi päevil ütles Pokrovskoje kellamees ristsetel meie külavanema juures: aitab teil juba küll logelemisest; küllap juba Kirila Petrovitš võtab teid käsile. Seepeale vastaski talle sepp Mikita jäta, Saveljitš, ära tee vaderi meelt kurvaks, ära riku külalistel tuju – Kirila Petrovitš on omaette ja Andrei Gavrilovitš on omaette – aga meie kõik oleme jumala ja keisri päralt; aga saad sa siis teise inimese suud kinni panna.”
„Siis, tähendab, et teie ei tahagi Trojekurovi omaks saada?”
„Kirila Petrovitši omaks! Jumal kaitsku ja hoidku tal on seal omadelgi vahel vilets elu, aga kui ta veel võõrad kätte saab, siis võtab ta maha naha – ja liha luudelt takka järel. – Ei, andku jumal Andrei Gavrilovitšile pikka iga, ja kui ta tema kord ära kutsub, siis ei ole meil kedagi teist tarvis peale sinu, meie toitja. Ära jäta meid maha, küll seisame siis meiegi sinu eest.” Nende sõnade juures keerutas Anton piitsa, raputas ohje ja hobused hakkasid kiires traavis jooksma.
Vana kutsari ustavusest liigutatuna jäi Dubrovski vait ja andus jälle oma mõtetele. Möödus üle tunni, kui Griša tema järsku üles äratas hüüdega: „Näe, Pokrovskoje!” Dubrovski tõstis pea üles. Ta sõitis laia järve kallast mööda, järvest voolas välja jõgi ja lookles kaugemal küngaste vahel; ühel nendest küngastest kerkisid üle puudesalu tiheda lehestiku hiiglasuure kivimaja roheline katus ja torn; teisel viie kupliga kirik ja vana kellatorn; ümberringi olid laiali pillatud talumajad köögivilja-aedade ja kaevudega. Dubrovski tundis ära need paigad, – talle tuli meelde, et selsamal künkal mängis ta väikese Maša Trojekuroviga, kes oli temast kaks aastat noorem ja kes juba siis tõotas sirguda kaunitariks. Ta tahtis Antonilt midagi tema kohta kuulda saada, kuid mingi häbelikkus hoidis teda tagasi.
Härrastemaja kohale jõudes nägi ta pargi puude vahel valget kleiti välgatavat. Samal ajal andis Anton hobustele piitsa, ja end haarata lastes auahnusest, mis on ühiselt omane nii kutsaritele maal kui ka voorimeestele, kihutas tuhatnelja üle silla ja läbi küla. Külast välja jõudes tõusid nad üles mäkke ja Vladimir nägi kasesalu ning vasemal pool lagedal punase katusega halli maja; ta süda hakkas rinnus peksma; ta nägi enda ees Kistenjovkat ja oma isa kehva maja.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
