kuidas täielik tuimus mind haarab ja kuidas keha kuhugi vajub, raksudes ja vappudes nagu uppuv laev. Viimasel hetkel pööran ma end teatud jõupingutusega kägarasse ja näen taas seda und, mis viimasel ajal aina kordub – unenägu, milles olen rannas, mulle tundmatu mere ääres, tuhandeid miile siit eemal.
On raske öelda, kas on öö või päev, sest liikumatu udu katab nii vett kui taevast, kuid mõned asjad on kindlad: ma tean, et olen üksi ning veepiiri ääristavad suured rahnud; mustad, just nagu naftaga kaetud kivid, mille vahel on urg. Ma kummardun ja litsun end rahnude vahele – see läheb raskelt, kuid lõpuks liiguvad nad siiski eest – ning näen käiku, mis viib sügavamale. Ma rooman alla, peaaegu püstloodis otse maa sisemuse poole (õhk muutub aina kuumemaks) ning kuskilt altpoolt hakkab kostma oigeid. Kedagi piinatakse seal, ma tunnen seda.
Urg on kitsas ja laskub nurga all ning varsti tunnen ma rõhumist, mis ütleb, et nüüd olen ma jõudnud juba väga sügavale, et mu kohal on ookean ning kuigi ma tahaksin minna edasi, pole mul selleks lihtsalt julgust. Ma mõistan, et olen olnud liiga arg, liiga arg kogu oma elu.
Ja just hetk enne seda, kui ma saaks aru, et ma ei saa enam kuidagi ka tagasi, vaheldub pilt – ühtäkki seisan ma täiesti lagedal väljal, mis on läikivmust ja tehtud lihvitud kivist; see on kivistunud meri. Ma ei saa aru, kui suur see väli on, sest puudub mõõtkava, kuid ma ise tundun endale väga väike. Õhus on soolast lõhna (ent vett ei ole enam) ja mu pea kohal turpuvad mustad pilved. Nad tulevad väga kiiresti, kasvades aina kõrgemaks ja kõrgemaks ning kattes kogu taeva otsekui vette kallatud tint. Korraga tunnen ma endas raevu ja viha: nii suurt, et ma tahaksin tappa, kuid ma ei mäleta, keda või miks. Ma seisan nii sirgelt, kui saan, ja tuul puhub mulle näkku aina kiiremini; taevas pöörleb nii ruttu, et tähtedest jäävad alles vaid jutid ning nüüd hakkab tuul kiskuma maha mu nahka, rebib ära mu nina, kisub välja silmad nende koopaist ja kuskil mu sees vallandub karje.
Ühtäkki kõmatab kõu.
PÕLETIK
Pescetarian Lunch
Ta helistab järgmisel pärastlõunal ning uurib, kas sul on laupäevaks plaane (“Sul pole plaane,” vastad sa). “Ahah, väga kena,” ütleb N, “sel juhul võiks ju äkki veel kord õhtust süüa,” vabandades naerdes ka selle pärast, mismoodi eelmine kokkusaamine lõppes. Ta pakub välja, et äkki oleks tore teha süüa ise, teha seda ta kodus. “Ahah,” ütled sa, “ja mida me siis küpsetame?”, “Kala!” vastab ta kuraasikalt (“Kalad on toredad,” ütleb ta) – ja laupäeva tulles veedad sa terve tunni, otsides Chinatowni kalapoodidest midagi söögitegemiseks sobilikku, takerdudes pidevalt vaatama suuri tumerohelisi konni, kes plastmassämbritest justkui aegluubis välja ronida püüavad; sõjakaid krabisid, kes löövad akvaariumipõhjas omavahel lahingut territooriumi pärast, teadmata midagi aurust, mis juba tõuseb neile mõeldud potist.
Lõpuks leiad sa suure hõbelõhe, kes tundub õige, ja lased ta pakkida kilekotti: veidra surnud merelooma, kel näol rumal, isegi pettunud ilme. Sa võtad ka kaks naela sinikarpe – nad pole muud kui kivid, silmitud veetaimed, mõtled sa. Euroopas armastatakse neid.
N on sidunud ette valge põlle, ta tundub olevat heas tujus ning selgitab sulle, mismoodi lõhega edasi toimida tuleb – kui sa kalal pea otsast ära lõikad, voolab tast köögilauale mõni supilusikatäis verd. Pärast pesemist muutub kala tulipunane liha roosakamaks, isegi kahvatuks – korraga näib see ebareaalne otsekui tulnuka sisemus, sugugi mitte päris – ning selgroog ei tule sealt välja; mitte enne, kui oled surunud sõrmed kala krudisevasse lihasse ja sikutanud, et roots järele annaks.
Viimaks on filee puhastatud ja läheb koriandri ja kardemoniga sisse hõõrutult ahju ning aeg on sinikarpide käes; suurte, tinahallide kastanjettide käes, kes ikka veel paokil kusagil elu ja surma piiril. Ta koputab neile kergelt, peaaegu hellalt – “Halloo, halloo, olete te kodus?” –, mis sunnib neid kinni tõmbuma, kartlikult ja ruttu. Küüslauk visiseb pannil kuumas õlis ja muutub kollaseks, nüüd ujutab kõik üle valge vein ja vahukoor, seejärel rändavad pannile karbid ise. Nad surevad hetkega; nad ei saa kunagi aru, mis nendega juhtus.
Söök saab valmis ning nüüd kõnnib lähemale kass, näol ükskõikne, sootuks muudest asjadest huvitunud ilme, üritab end kuidagi möödaminnes su sülle manööverdada. Kassid teevad alati nii – nad ei panusta kunagi millelegi ja saavutavad enamasti oma soovi; nemad on need, kellelt me peaksime õppima, kui üldse kelleltki. Sa silitad teda mehaaniliselt, suutmata enam toidule mõelda – looma keha, võib-olla ehk viis-kuus kilo raske, tundub kuum; seda katab paks, lahtine karv. “Sa oled armas,” sosistad sa äkki, poolenisti kassile ja poolenisti talle.
Ning N, kes on just avamas teist veini sel õhtul, tuleb nüüd ja surub oma pea korraks vastu su õlga. “Sina,” sosistab ta vastu, “oled armsam veel.”
Sa tunned, kuidas su süda taob ning sa jood oma pokaali kiiresti tühjaks; et seda varjata, täidad sa klaasi uuesti ja lähed rõdule, et süüdata sigarillo; märkad, et ta järgneb sulle hetk hiljem. Tänav teie all on inimtühi, üksnes üks Keskpargist väga kaugele eksinud kaarik kolistab aeglaselt mööda, ning sel hetkel sa surudki oma käed aeglaselt ümber tema, tõmmates ta enese vastu, tunned, kui elus ta on, kui päris, kui soe.
N pöördub ümber ja, samuti aeglaselt, justkui tahtes seda kindlasti õigesti teha, kallistab sind. Hiljem ei suudagi sa täpselt meenutada, kui kaua te niimoodi vaikides seisite – ja kumb esimesena lahti lasi –, kuid taas toas tundub laevalgus väga ere, silmi kissitama panev.
Ka teine veinipudel on saanud märkamatult tühjaks ning sa leiad end tegemas lahti põldmarjalikööri: see kleepub suulakke ja kurku, olles piiritusene ja magusalt suhkrune ühel ja samal ajal; must, nagu öö enese higi. Sa surud end jälle N-i vastu, naerdes liiga valjult, maailm variseb mürinal kokku ja sünnib sekund hiljem uuesti ning pilku fokuseerida püüdes näed sa, et ta on ikka veel alles, ikka veel siin: naeratav, väike, mustade pärani pupillidega loom, kõige armsam inimene, keda sa tead.
N tundub soe, kui sa ta kätte saad, kui sa ta voodisse kannad, ja ta ei näi kaaluvat midagi – mitte rohkem, kui võib-olla üks väga suur sulg. Ta haarab oma kätega sinust ning teie suud otsivad teineteist oma pimedal kombel, kuid ühtäkki on ta karanud üles, astunud eemale ja jäänud seisma akna alla, õlad nii pinges, justkui oleks nende alla painutatud riidepuu. Ja rääkides enda ette pimedale tänavale, ütleb ta, põrkides otsekui hampelmann; viisil, mis paneb suust välja purskuma sõnade väikseid tigedaid palle: “Vangi tuleks panna inimene, kes seda mulle on teinud!”
Kui hommik tuleb, on akna taga udu – külm, ühtlane ja hall udu, mis ei tee õieti märjaks, kuid tundub lõputuna. Sa märkad, et ta pole su kõrval maganud alasti, vaid on millalgi öösel tõmmanud endale selga T-särgi; keskpäeva paiku hakkab selginema ja te tellite takso, et sõita kunstimuuseumi juurde. Sa märkad et N kõnnib su ees – alati paar sammu ees –; viisil, mis ei võimalda sul näha ta nägu ega lase temal näha sind. Ta tundub väike, haavatav ja habras otsekui klaasist tehtud, kes kahel tagajalal ringi liikudes ja muuseumiteejuhist kokkukeeratud spektrit käes hoides Changi juurest Moffati juurde ja Bleckneri juurest Flavini juurde palverännakut sooritamas on, ent pärastlõuna tulles ta nagu sulab veidi ning kui te olete brunch’i lõpetanud, ütleb ta kuidagi konarlikult: “Kui sa suudaksid oodata veel veidi – need kaitsevallid, mis ma olen oma südame ümber ehitanud, juba sulavad igast kandist.”
“Ma jaksan oodata ükskõik kui kaua, aga ma ei saa aru,” ütled sina. “Kas midagi halba on juhtunud, kas midagi juhtus sel ööl, kui me kokku saime?” Ning tema vaatab kõrvale, pöörates sulle siis oma suurte mustade pupillide pilgu, öeldes: “Jah, juhtus küll – aga ma räägin sellest sulle kunagi hiljem, kui sobib.”
Sa näed, et tal on valus; et ta on käinud läbi mingist õudusest, mida ta kirjeldada ei soovi
