–, tundsin äkki seda kummalist tühjaksroogituse tunnet, mis tuli ilmselt sellest paar päeva toalaual seisnud veinist, mida ma midagi söömata olin manustanud, aga võib-olla ka sellest, et ma ei saa aru, mida A minust tahab. Ja sellepärast, et ma kardan nii väga, et ühel hetkel ta ei taha seda enam.
Selle pärast, et ma kardan A-d kaotada ja selle pärast, et ma tean, et mõnes mõttes oleks see hea, kui kaotus juba ära oleks olnud – sest ma ei jaksa ta etteaimamatust enam taluda palju kauem. Selle pärast, mida ta on teinud minu jaoks selle linnaga, kus ma olen tahtnud elada kogu oma elu ja kus nüüd on iga teine tänavanurk kaetud selle rahutuse ja ärevuse ja kibeda õnnejoovastusega, mida ma olen aga tundnud mitte linna enda, vaid ühe siin elava inimese pärast. Inimese pärast, kes on mind ära nõidunud ja pannud vaatama lõputut etendust, üht eriti võimsat illusiooni, milles kümned teatrikardinad aina tõusevad ja langevad muljetavaldaval sahinal, kuigi nende taga pole tegelikult midagi – ainult sein; üksnes roostetanud kellamehhanism, mida väntab omaette naeru kihistades väike küürus ühesilmne hull.
Kuid pargis ei meenuta mulle teda otseselt miski. Siin pole me kunagi käinud, kuigi A elab otse pargi kõrval, ühes neist võimsatest sajandivanustest hoonetest, mis kõrguvad käskiva müürina üle puude – ta väidab endal olevat foobia, mille kohaselt teda hirmutavad tühjad murused väljad.
Ma kõnnin kummalist iiveldust tundes aina edasi ja edasi – tegelikult peaks midagi sööma, millal ma viimati sõin? –, kaugemale, kui ma kunagi olen käinud, ning siin, oma kõige tagumises, vasakpoolses nurgas on park üllatavalt metsistunud: kõrkjad ühe oja ääres on vastu talve kasvanud nii kõrgeks, et ulatuvad kõrgelt üle pea. Taevas on helesinine ja külm, nagu sügisel ikka, ning päike paistab eredalt, veel kümneid kraade horisondist kõrgemal – pole lootustki, et ta enne nelja-viit tundi kustuks. Ma tunnen end korraga nii tühja ja väsinuna, et istun pingile, jaksamata edasi minna.
Seda pole näha – väljast on mu nahk veel valge ja elastne, kaetud üksikute sünnimärkidega, nagu oleks keegi kunagi kustutanud selle vastu sigarette –, kuid seestpoolt olen ma tühi: mu käed ja jalad pole enam midagi enamat kui neli kõrsikut, millele on otsa tõmmatud valged sukad. Ma panen silmad kinni ja maailm kustub mõneks ajaks.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
