nii. Nojaa…” paneb Toots paberossi põlema, “aga siis oleks parem olnud, kui sa Kantküla tee peal niisugustest asjadest poleks üleüldse rääkima hakanud. Mäletad? Tuleta hästi meelde, mis sa mulle suvel Kantküla tee peal ütlesid, kui ma parajasti Tõnissoni juure läksin. Aga see on ükskõik. Kõik on nii, nagu ta on, aga – tont võtku! – sellest ei saa ma aru, kuidas see pööre nii järsku tuli… viimsel tunnil…”
“Jälle viimsel tunnil,” naeratab Teele kibedalt.
“Igatahes.”
Peigmees raputab pead, otsekui tahaks ta vabaneda halvast unenäost, vaatab siis korra lävelt tagasi ning mõtleb:
“Imelik lugu! Arusaamatu lugu! On pruut ja ei ole; ei ole – aga on võib-olla siiski. Mine võta kinni!”
Siis tuleb talle järsku üks teine mõte. Peigmees teeb hoopis üksluise näo, astub võõraste laua juurde, võtab sealt õllekannu ja tähendab Lestale:
“Ole hea mees, Lesta, aita mul vaadist pisut õlut valada.” Ja Kippelile, kes talt pruudi kohta uue õhinaga hakkab aru pärima, vastab ta rehetoa ukse vahelt üsna lihtsalt:
“Varsti tuleb.”
Kuid õlle valamisega pole noorel peremehel nähtavasti kiiret; lühikest, usutlevat pilku vana apteekri poole heites viib ta koolivenna kättpidi rehetoa nurka, võtab siis selle kuuenööbist kinni ja kõneleb tasa:
“Kas tead, Lesta, ma olen sust ikka lugu pidanud kui koolivennast ja kirjanikust… Ma olen koguni uhke, et mul on niisugune – noh, kuidas’nd ütelda – noojah, niisugune anderikas sõber. Ja ole kindel, kui see mul kuidagi võimalik on, siis aitan sind tulevikus jälle, kui sa mõnd uut raamatut hakkad kirjastama. Nii. Ja nüüd ole nii lahke, ütle mulle, mis asjast te kõnelesite Teelega, kui ta su ennist kambri kutsus?”
“Eijee… ega ei olnud midagi iseäralikku,” vastab Lesta hädise häälega.
“Seda’nd küll,” jätkab Toots paberossi süüdates, “aga asjalugu on niisugune, et Teele sellest minutist saadik väga imelikuks muutus… kõneleb tont teab missuguseid asju. Mina arvasin enne, et see on mõni lihtne tuju, nagu tal neid on ennemaltki olnud, kuid asi on tõsisem. Jajah, kulla Lesta, asi on peris käest ära. Näituseks… noojah, tema ei teagi, kas on homme meie pulmad või mitte.”
“Tõesti?” kohkub noor kirjanik.
“Jajah. No, mis sa ütled selle kohta – sa oled tark ja arusaaja mees? Mäletad: oli kord aeg, kus sina hädatsesid – nüüd on kord minu käes. Ei, oota, ega ma ei tahagi, et sa mind trööstima hakkad, ma tahtsin ainult teada, kas sa talle tõesti midagi ei ütelnud, mis… noh, nii… mis ta peale mõjus?”
“Ei…” raputab koolivend pead, “ei tea mitte midagi niisugust… Kahju küll, aga…”
“Noh,” heidab peigmees käega, “siis pole midagi teha! Las olla peale. Vala nüüd õlut, kulla Lesta, ja mine ära kambri teiste juure ja ära lausu kellelegi sõnagi. Ma istun õige siin natuke ja mõtlen, sest… tead… on kuidas ta on, aga… Mine, mine pealegi kambri, ütle, et ma tulen varsti.”
Lesta läheb kõheldes vaadi juurde, täidab kruusi, vahib siis mõttes olles enese ette maha ja sügab nina. Paari minuti pärast astub ta koolivenna juurde tagasi, kruusi õllevaadi peale jättes.
“Vaata, Joosep,” algab ta, “ma ei tea küll, kas meie kõnel selle loo kohta mingisugune tähtsus oli või mitte, aga ma sulle siiski üht asjaolu nimetama, millel ehk tähtsus olla võiks.”
“Jajah? Noh?” kuulatab Toots teraselt.
“Arno Tali on tagasi tulnud.”
“So-oh? Mhühüh… Ja sa ütlesid seda Teelele?”
“Jah… kahjuks.”
“Ah nii, nojah… Ei, sellest on mulle küllalt. Aitab, aitab! Ei noh, mis seal’nd kahjatseda, kulla koolivend – saladuseks poleks see ju niikuinii jäänud. Mine aga kambri, küll ma tulen varsti järele.”
Nüüd saab Lesta selgesti aru, et ta, olgugi tahtmata, on keetnud väga vastiku supi; ühtlasi sellega tuleb noormehele meelde: ta on juba ennemaltki oma ülearuse lobisemisega teistele ristiks olnud. Saaks ometi vaikida, nagu vaikib Arno Tali!
Kuid nüüd ei jää talle ometi muud midagi üle, kui võtta see õnnetu õllekann ja minna teiste omasuguste lobisejate sekka.
XI
Toots kobab rehetoa pimedates nurkades, otsides mõnd riistapuud, millele võiks istuda; kambrisse ei taha ta esialgu mingi hinna eest minna – seal on tema jaoks liig valge. Viimaks leiab ta kummulipööratud pesuvanni ja istub selle põhjale.
“Seda küll… ja veel rohkemgi,” pomiseb ta enda-ette, märgates, kuidas vana tuttav viis tema kõrvus huugama hakkab. – Valmista, mu vaim, end küll…
Ei, nüüd võivad nad seda koraali laulda kas või nelja häälega – tema, Joosep Tootsi vaim peab nüüd valmis olema, rohkem kui kunagi enne. Asjaolud on järsku niisuguseks muutunud, et mine või taeva ja paista sealt oma armsamale nii… enamvähem heleda tähena, või mine põrgu ning lõhu seal seni puid, kui see sulle järele tuleb, kelle arvad süüdi olevat oma õnnetuses.
Jaa, aga kes ja mis on siis süüdi tema “õnnetuses”? Vana arm? Vana arm ei roosteta, nagu vanasõna ütleb – ja need on tihti kaunis õiged sõnad. Nüüd tuli Arno Tali tagasi… võib-olla just selle plaaniga, et “päästa, mis päästa võib”. Ei, heakene küll, kuigi Arno vahest ei tulnud selle plaaniga – ta võis ju pühadeks lihtsalt koju käima tulla –, aga kes keelab siis Teelet uskumast, et tema endine peigmees justament selle mõttega ilmus, et teda veel viimsel tunnil Joosep Tootsi küünte vahelt päästa. Mis hoolib see tujukas tüdruk sellest, et pulmapäev on ammugi kindlaks määratud, terve valla rahvas kokku aetud, kihelkond kokku kutsutud – kas polnud asjad Kiirega kord umbes sama kaugel!
Ei – lõpp, lõpp! Ta istub seal tagakambris küll veel natukene aega, aga tema otsus on juba kindel; nüüd murrab ta ainult pead, otsides põhjust… mõnd usaldusväärilist põhjust… otsib inetule lapsele mõnd ilusamat nime. Pane tähele, Joosep Toots Paunverest – varsti laseb ta hobuse rehe alt välja ajada, istub saani ja kihutab kodu poole, nii et lumi tuiskab. Jaa… Ja kui siis keegi vahest küsima juhtub, et: “Kuidas? Mil kombel?” siis teeb ta suured silmad ning küsib imestades: “Pulmad? Missugused pulmad?” Siis pole tema pulmadest muidugi midagi kuulnud.
Jaa, jaa, niisugune on Raja peretütar Teele. Niisuguse vaimuga on see inimene juba maast-madalast. Valmista, mu vaim, end küll…
Siis liigutab end apteeker vaadi kõrval, köhatab, küsib:
“Mis te teete seal, härra Toots?”
“Mitte midagi!” ehmub küsitav. “Mis mul ikka teha on. Kuidas teie käsi käib?”
“Mitte kõige paremini. Just nagu palavik on ihus,” raputab vanahärra õlgu.
“Oijah, siis teeme teile varsti aseme siia sooja ahju kõrvale. Vahest joote enne natukene kuuma teed?”
Enne kui rohuteadlane selle soovituse peale midagi vastab, tekib keegi uus isik rehetoa lävele. See uus isik
