>TOOTSI PULM
I
Hilissügise tuul vingub uulitsail, keerutab tolmu ja paberilipakaid õhus, raputab kaupluste silte ning vihiseb telefonitraatides. Raagus puudel lipneb mõni koltunud lehekene, siis langevad needki kõvemal tuulepuhangul alla, keerlevad mõne aja tolmu ja prahi seas, et siis kuskil aianurgas lõplikult hävida. Külmaga harjumata inimesed tõmbavad pead õlanukkide vahele, kisuvad endid küüru ning sammuvad nii ruttu kui vähegi võimalik, aeg-ajalt tuulest vesiseks läinud silmi pühkides. Sinised ja punased ninad vahivad palitu- või kasukakrae vahelt abitult välja, otsekui küsides: millal tuleb siis õieti lumi, millal vaikib see lõikav tuul? Kuid lumi ei tõtta nii väga oma tulekuga, ei rauge ka külm põhjatuul. Mõnel hommikul keerlevad küll õhus valged, harvad kübemed, aga need pole veel oodatud külalised; need on justkui väikesed, teravad nõelad, mis tuul teekäija näole paiskab.
Lesta elab suvest saadik üksipäini Arno Tali korteris – sõber on jäljetult kadunud. Ei kirja ega ühtki teadet ole Tali seni saatnud. Paunverest olevat ta ühel suvisel päeval ära läinud, öeldes, et sõidab linna ja hakkab tööle. Kuid linnas pole teda keegi tuttavaist näinud; tema praegust elukohta ei tea keegi, isegi Saare omad mitte.
Lesta elab üksi sõbra vaiksetes tubades, püüab aeg-ajalt midagi kirjutada, kuid töö ei edene. Pikkadel sügisõhtutel langeb ta pilk tihti Tali raamatuile, asjadele, mis siinsamas, tema ees laual, ja siis hakkavad noormehe mõtted eksima, otsima kadunud sõpra; siis toetab ta pea käte najale, vahib pärani silmil enese ette, püüdes mõista, mis tähendab see imelik kadumine ja veel imelikum vaikimine. Temale, vähemalt temalegi võiks ta kirjutada mõne sõna, öelda, et ta veel elus on. Aga päev läheb päeva järele, aasta hakkab lõpule jõudma – kuid Arno vaikib. Võib-olla polegi teda enam elavate kirjas?
Laual on lahtine raamat. Selle on Tali ära minnes nii jätnud, Lesta ei puutu seda raamatut, ei liiguta ka ühtki teist asja peremehe tulekuni. Peremees aga on läinud kodunt otsekui lühikesele jalutuskäigule tunniks või teiseks, ilma et oleks teinud vähematki korraldust oma asjade, oma korteri kohta. Seda suurema tunneb Lesta olevat oma kohuse sõbra vastu; nüüd laseb longu üks palm oma uhked lehed, otsekui leinates kadunud peremeest – Lesta läheb kärnerilt nõu küsima, mis peaks tegema palmiga, mis ähvardab närtsida. Vahel näeb noormees lille närtsimises halba ennustust: võib-olla on Tali tõesti juba surnud? Sellest mõttest tekib uus, sõbrale pühendatud novell.
Nii läheb päev päeva järele, vaikselt, ilma sündmusteta, juhtumusteta noore kirjaniku elus; jõulukuu jõuab kätte.
Ainukest väikest vaheldust toovad Lestale “kastellaan” Kippeli külaskäigud. Kaupmees elab ikka samas vigvamis, Tali korteri kõrval, hoolimata külmast ja valjust tuulest, mis seinapragudest sisse puhub. Mõnel hommikul kutsub ärimees Lesta oma tuppa ning näitab nagu uhkustades vigvami nurgisse tekkinud lumekorda. Siis on vesi vanas plekkanumas jääks muutunud, piip aknalauale kinni külmanud ja lõdiseb endine ärijuht kõigest kehast, isegi ta habe väriseb. Peale selle algab harilikult kole riigistamine kaubakastide kallal, mille virn nüüd lausa väheneb – Kippel tahab kogu maailma soojaks kütta, nagu ta oma ahju-kütmist nimetab.
Tema jutust selgub, et ta vaheajal umbes kuu aega kuskil on teeninud, siiski aga kaunis viletsate vaimudega kokku sattunud ja kohalt rutemini kui muidu lahkunud. Praegu tellib ta välismaalt kõiksuguseid metall-asju ning kaubitseb ja ajab äri omaenese käel. Oma rõõmsast tujust ja ettevõtlikust vaimust pole ta äpardustele vaatamata põrmugi kaotanud. Käesoleva kitsikuse peale vaatab ärijuht alati kui möödamineva nähtuse peale ja on ikka kindlas usus, et varsti, nüüd varsti paranevad asjad ja tema elujärg põhjalikult.
II
Ühel õhtul kuuleb Lesta eeskojas arglikke samme ja jääb uudishimulikult kuulatama. See on kindlasti keegi võõras, – Kippeli sammud on talle ammugi tuntud. Siis koputatakse ukse pihta.
“Vabandage,” ütleb keegi võõras neiu, “kas elab siin härra Tali?”
“Jah, jah…” kogeleb Lesta. “Õigemini: ta elas siin, või elab praegugi… aga… teda ei ole kodus.”
“Ah nii. On ta üleüldse Tartus?”
“Eijee… ei ole.”
“Läks ta ammugi ära?”
“Jah, juba suvel.”
“Vahest olete nii lahke ja annate mulle tema aadressi.”
“Ei tea, kahjuks, tema aadressi. Ta pole mulle kirjutanud.”
“Ah nii. Vabandage, et eksitasin.”
Jälle kostavad pimedas eeskojas arglikud sammud, siis käib välimine uks ning ümberringi on endine vaikus. Lesta vaatab kaua aega ukse poole, ohkab siis millegipärast, istub laua juurde ja vajub mõttesse. Mis tähendas see käik? Kes oli see võõras? Noormees heidab pilgu Tali lahtise raamatu peale, kuid selleltki ei tule vastust. Siis leiab kirjaniku mõttelend võõra käigust uut toitu – sõbrale pühendatud novell pole kaugeltki lõpul – sinna tuleb veel nii mõndagi juurde lisada. Tõesti, kas polnud sõbra kadumine tema novellis nõrgalt, õieti mitte millegagi põhjendatud? Talil võisid ju olla kadumiseks hoopis teised põhjused, aga novellis pidi ta selle võõra neiu ilmumisega ühendusse viima. Ei, see oli lihtne fantaasiavaesus, mis teose loomisel elult eneselt tõuget ootas, – nii kaugel oli lugu. Või ei käinud siin praegu üldse keegi, võib-olla oli see ainult tema novelli unustusse jäänud tegelane, kes end nüüd ise käis meelde tuletamas? – Ah, ei, niikaugel polnud lugu veel mitte.
Nagu läbi une kuuleb Lesta, kuidas Kippel koju tuleb, eeskojas jalgu puhastab ja siis kaubakaste lõhub. Kord nagu oleks teda eeskojast isegi hõigatud. Hommikul leiab ta enese sealtsamast laua juurest ja ei tea õieti: on ta maganud või ei? Ta on muu seas siiski vist ka maganud, sest tal oli öösel liig palju tegemist kadunud sõbraga ja võõra neiuga ja palmidega… liig palju.
Talle ei anta kuigi kaua aega mõtlemiseks, sest juba klopib Kippel ukse pihta ja kiitleb uue lumehangega, mis öösel tema sängi alla olla tekkinud. Nüüd avab tema, Kippel, vigvamis varsti uisutee ja võtab tuli-kallist piletiraha, sest äri on äri. Igatahes on ta nüüd otsusele jõudnud, et õhtuti enam kütta ei maksa: niikuinii on vigvamis hommikul 3° külma… Reaumuri järgi. Selle asemel võib magada riietega, saabastega, mütsiga, kinnastega, põlev piip hambais… ja nii edasi.
Seepeale joovad naabrid üheskoos teed ja lähevad tööle: Lesta apteeki, Kippel postkontori… sest väljamaalt olla iga päev ja tund värsket kaupa oodata.
Lõunaajal tuleb Lesta jälle natukeseks ajaks koju, loeb öösel kirjutatud lehekülgi, parandab mõnd kohta ning leiab, et tema laidetud fantaasia öösel väga erk on olnud, liigagi erk. Nüüd, päeval, peab ta oma luulehobu tiibu pisut kärpima, muidu läheb liig kõrgele öine lend. Veel pole ta oma tööga kaugeltki lõpul, kui eeskojast jälle kellegi võõra sammud kostavad. “See on arglikkude sammude ajajärk,” ütleb noormees enesele mõttes. “Väga huvitav, kes tuleb siis täna.”
Kuid täna ei tule Lesta juurde keegi, võõras logistab vigvami ukse käsirauda. Kuuldavasti pole ärimeest kodus, Lesta vaatab eeskotta.
“See onkel, kes siin elab, pole vist kodus,” ütleb kirjakandja, “vahest annate teie temale edasi selle kirja.”
Sellega on noormees nõus ja võtabki juba kirja enda kätte; kuid samal silmapilgul ilmub juba “onkel” ise välisuksele ja ajab kirja nähes habeme kikki.
“Minule – ahah!” hüüab ta. “Seda ma just ootasin kõik aeg. See on Saksamaalt, Engelsvärgi käest. Nojah – pühadeks uus kaup. Sähke, posteljon, siin on natuke jootraha, teinekord tooge mu kirjad kohe hommiku vara siia – teate, ärimeeste
