Ei noh, ilmtingimata, ma ütlen ju, et kui mina aasta pärast pole Tartus Engelsvärgi asemik kõigi kolme kubermangu jaoks, siis… siis…”
Lugedes venib ärijuhi nägu järsku pikaks ja habe langeb sorgu.
“Mis on?” küsib Lesta seda muutust märgates.
“Hmh,” teeb ärijuht, “hmh, see kiri ei ole Engelsvärgi käest. Kuradi rüblikud, mis asja nad seal siis venitavad oma kaubaga, kui nad ei saada.”
“Kust see kiri siis on?”
“Kas mina tean, kust ta on.”
“Kes siis kirjutab?”
“Oodake, oodake, seda ei tea ma kah veel. Ahah, ahah… Ah soo! Arvake ära, kirjaniku-härra: kelle käest on see kiri?”
“Seda ei tea ma kuidagi arvata. Ega ometi… ega ometi…”
“Jajah,” naeratab ärijuht, “ometi, ometi!”
“Mis te räägite? Tali?”
Selle hüüdega tõmbab noormees kirja ärijuhi käest ning loeb suure põnevusega selle sisu. Ühtlasi lähevad ta silmad niiskeks ja käed hakkavad värisema.
“Härra Kippel!” kirjutab Tali. “Mõne aja eest saatsin Lestale kirja, kuid pole seni vastust saanud. Võib-olla on ta sealt korterist ära läinud. Pööran nüüd Teie poole palvega: võtke Teie minu korter oma hoole alla (kui see veel pole edasi antud), kuni ise tulen. Tulen varsti. Kirjutada mulle enam ei maksa. Tervitades, Tali. Kui Lesta veel
Tartus on ja Teie teda näete – tervitage!”
“Ei, ma ütlesin ju kohe,” algab Kippel peale vaikust, “egas inimene mõni rahakott ei ole, et ta sootumaks ära kaob. Seal ta nüüd on! Kadunud Nossov sõitis omal ajal kah väljamaale, oli kaks kuud väljamaal, aga ega ta sellepärast siis kaotsi ei läind. Te ise olete kangesti hädaline, kirjaniku-saks, ja kärsitu.”
“Aga jumal tule appi,” hüüab Lesta, “mina pole temalt ühtki kirja saanud!”
“Noh, see tuleb vahel ette,” ütleb Kippel rahulikult, “kiri läks lihtsalt kaduma.”
“Nojaa, aga peaasi – ta elab! Elab! Tali elab!”
“Ei noh, ilmtingimata. Teisest ilmast ju ei saadeta enam kirju.”
“Tõesti?” satub Lesta järsku ütlemata heasse tujju. “Kas Nossov pole teile kirjutanud? Saatke talle ometi telegramm: Põrgu, Katel nr. 77, kuulsale ärimehele Nossovile, kes eluajal kolme kubermangu nülgis ja nülitud kohtadele soola raputas. Ütelge talle, et Engelsvärk on omale vembu sisse löönud ja ei saada tellitud kaupa ära: kaks paari nuge ja kahvlid, kolm lusikat ja kiri nõelu.”
“Lubage lahkelt!” hüüab Kippel pahaselt. “Siin pole jutt kahest ega kolmest paarist, vaid viiest tosinast – kui te teada tahate. See on kõik asjata pilkamine ja tülinorimine, mis te praegu ütlesite. Ma võiks teile palju pikemalt vastata, aga mul on natuke tähtsamaid asju ajada. Kõigepealt pean ma oma krempli nüüd siia üle vedama.”
“Mis krempli? Kuhu?” küsib Lesta paha aimates.
“Heldene aeg, no siin kirjas seisab ometi, et ma tema korteri pean oma hoole alla võtma, kuni ta ise koju tuleb. Ja kui ma tema korteri oma hoolde võtan, siis ei või ma ometi enda varandust jumala hoolde jätta. Volukad ja abar on juba niikuinii lõhki kistud; pagan teab, kas neist enam asja saabki. Vaja siiski päästa, mis päästa võib.”
“Heakene küll, aga…” vaatab Lesta nõutult maha, “aga siin on lilled – need ei kannata teie suitsu ja tossutamist.”
“Ärge pellake,” vastab Kippel, “minul on lilledega en-nemaltki tegemist olnud. Suitsetamine on lilledele aina kasulik.”
Veel teisigi ettekäändeid otsib Lesta, et rahutust seltsilisest lahti saada, kuid kõik on asjata – Kippel kolib sel päeval Tali korterisse kõige oma “krempliga” ja tunneb end seal täieliku peremehena. Õigupärast polegi Lestal tegu-rõõmsa ärimehe vastu midagi, ainult kadunud on nüüd tema vaiksed ööd, kus ta võis lugeda ja kirjutada, kuni silmad tuhmiks läksid. Ärimees istub õhtuti harilikult ka laua juures, sorib mingisuguseid arveid, rehkendab, “kalkuleerib”, nagu ta ise oma toimetust nimetab, ning tõmbab alalõpmata oma hirmsat piipu või mõnd vastikut sigarijunni. Siis vaatab Lesta ohates palmi poole ja kirjutab ühel iseäranis suitsusel õhtul Talile: “Tule ruttu, Arno, muidu ei jää su lilledest muud järele kui paljad raod.”
Jälle läheb päev päeva järele, aga oodatud peremees ei ilmu veel silmapiirile.
III
Otsekui selle tasuks poetab enese üks Paunvere mees ühel lõunaajal Tali-Lesta-Kippeli korterisse, nohiseb pisut ukse kõrval ja ütleb siis heleda häälega:
“No, tere kah!”
“Tere, tere!” vastab Lesta imestades. “No, kudas sina ka linna said? Muuseas tulid sa päris parajal ajal, Kiir, ma pole enam ammugi Paunvere poolt inimesi näinud. Võta aga võta ära kasukas seljast ja jutusta, kudas te seal Paunveres siis nüüd elate ja olete.”
“Mis me ikke elame ja oleme,” vastab koolivend, “niisama tasahiljukesi. Tulin linna jõulu kraami ostma, töö juure ka ühte kui teist asja vaja, noh, siis tulin sinu poole sisse, et… Kasukat ei tea kas maksab ära võtta, ega mul palju aega ei ole; vaja veel mõnes kohas käia ja…”
“Kudas arvad. Siis tule istu vähemalt. Puhka jalgu.”
Kiir istub tooliservakesele ja laseb pilgu toas ringi käia. Tema terased silmad vahivad igale poole nagu kassil, kes võõrasse ruumi on sattunud. Isegi Kippeli piip ahju simsil ei jää temast tähele panemata.
“Sa oled õige kalameheks hakanud, Lesta, ja suitsetama kah.”
“Ei. Siin toas elab küll suur kalamees ja suitsumees, aga see ei ole mina. See on kuulus ärimees Kippel, nagu sa vahest kuulnud oled.”
“Ei ole kuulnud. Aga kas siis Tali ise veel tagasi ei ole?”
“Ei ole.”
Kiir naeratab poole suuga, nuuskab siis korralikult nina ja lausub otsekui iseendale:
“Kõik tüdruku pärast.”
“Kuidas nii? Kust sa seda tead?”
“Tean,” tõmbab koolivend kaela viltu. “See ei ole Paunveres enam uudis, et ta tüdruku pärast ära läks. Jah, jah: tüdruk läks ees – Tali tagant järele! Hihii, ei tea, kui kaugel nad juba otsaga peaks olema? Võib-olla Ameerikas?”
Lesta vaatab tõsiselt enese ette ja vaikib.
“Kas sa Mitti tunned?” küsib Kiir järsku.
Lesta jaatab peaga, koolivennale teraselt otsa vaadates.
“Noh, vat, seesama Mitt teab seda lugu algusest lõpuni.”
“Kudas siis Mitt seda teab?”
“Jah, seda ei tea jälle mina. Aga ta teab.”
“Heakene
