on mõlemad külalised pealmistest riietest vabastunud ning sammuvad laua juurde, prisked ja punased nagu kaks punast õuna.
“Noh, Lesta,” ütleb Teele käsi hõõrudes ja rusikatesse puhudes, “nüüd loe meile ruttu midagi ette oma uuematest töödest – sellepärast me just tulimegi.”
“Sellega on aega,” arvab Toots, “see ei anna sooja. Parem katsu tõesti kuskilt kuuma vett saada, nagu ma ütlesin; mul on pudel ühes – teeme paar klaasi mõistlikku krokki. Kas seda Tossovit või Nossovit siin ei ole – see saaks niisuguse asjaga rutem valmis?”
“Nossovit ei ole, Nossov teeb äri, aga kuuma vett peab ilma tematagi saama. Oodake siin, istuge natuke, ma vaatan kohe järele.”
“Mine, mine vaata järele jah, ma annan senikaua pruudile paar mõnusat musu – siis tuleb talle jälle eluvaim sisse ja hakkab veri kiiremini käima.”
“Vaata, kus mul õige…” püüab Teele pahast nägu teha. “Siia tuleb tema musutama!”
“Jah, noh, kas ta ükskõik ei ole, kus musutatakse – maal või linnas. Ah jah, pea kinni, Lesta, ära mine veel – ma ütlen sulle enne, mispärast me linna tulime, pealegi hobusega.”
“Noh?” seisatab Lesta ukse juures.
“Noh, neid… tite asju tulime ostma. Et paneme siit kohe koorma peale, siis on pärast hea hooletu võtta. Ega minul põleks neist nii häda olndki, aga Teele hakkas peale ajama, et: lähme ja lähme, toome ära!”
“Joosep!” hüüab Teele muiates. “Ütle õigust: sul on ikke vist mõni kruvi puudus?”
“Kruvi… Võib olla, et on puudus, aga sellest peavad teised aru saama, mitte mina.”
“Mis jutt see siis niisugune on! Mine, mine, Lesta, ma annan talle siin musude asemel hea nahatäie, nii et ta maal mäletab, mis ta linnas sai. Eks ta ole ükskõik, kus peksetakse – maal või linnas.”
Senikaua kui Lesta vigvamis teemasinasse tuld paneb, sorib Teele mõnd Tali raamatut ja ütleb muu seas peigmehele:
“Sa, Joosep, ära ole nii alp võeras kohas.”
“Jah,” vastab peigmees, “see’nd mõni võeras koht! Vaata parem, kui palju siin on kõiksugu volukaid ja võrke. Need on kõik selle Tossovi või Nossovi omad. Suvel olid nad seal üle kalidori, vigvamis; ma ei tea, mispärast nad nüüd siia on toodud. Ah jah, Teele, mis on ühe musuga, peale pika tee ja suure vaeva?”
“Mis?” küsib Teele, silmi raamatult üles tõstes. Neiu on raamatu vahelt leidnud väikese sedelikese mõnesuguste märkustega ja võõra keele sõnadega; lõpule on mitu korda kritseldatud üks ja sama nimi: Virve, Virve, Virve…
“Ma küsisin: mis on ühe musuga?”
“Ah sind oma musuga! Vaata parem, kui palju on Talil raamatuid. Ahah, ja siin, näe, ongi vist Lesta uuem kirjatöö. Vaata – “Kodunev palm”. Siin on ümberringi teadus ja kunst – siin tuled sina oma… noh, nii… päris hariliku musuga.”
“Siin on soe ja hea olla, siin istub üks armastaja-paar – ja siin tuled sina oma… noh, nii… peris hariliku jonnimisega. Siia see musu, muidu sean ma võrgud ja abarad üles ja püüan selle musu ikkagi kinni!”
“Joosep!”
“Teele!”
Peigmees on poolvägisi ühe musu omanikuks saanud ning vaatab nüüd mõrsjale süütult silma nagu tuvikene. Lesta tuleb tagasi, peseb süsiseid käsi, küsib:
“Noh, kas on juba soem?”
“Jah,” vastab Toots, “juba läheb. Üks musugi sulas juba lahti minu armsa kooliõe huultelt.”
Lesta punastab ja vaatab nurga poole.
“Lesta, kas sa Talist oled midagi kuulnud?” küsib Teele.
“Jah. Kirjutas, lubab varsti kodumaale tulla. Muud ei ütelnud midagi.”
“Ega sa ei tea, mispärast ta siit, ära läks?”
“Ei.”
“Tali on muidu kena poiss,” võtab Toots sõna, “aga nii… natuke iseäralik või mis ta on. Elab iseendale, või tont teab… Aga muidu tubli poiss, ega ei mõista midagi ütelda. Noojah, nii et siis kuum vesi on sihher1, mh, ah? Räägi siis oma asi ära, Teele, senikaua kui vesi keema läheb, siis hakkame – mh-mh-pup-pup – karva võtma. Kahju, et Tossovit kodus pole! Jajah, tule aga tule, Lesta, pühadeks Paunveresse, siis pannakse mul rõngas ninast läbi ja veetakse abielu randa. Siis võite jälle laulda, et: “Nüüd surnukeha matame ja…” Noojah, kas sa siis aru ei saa: me tulime sind pulma kutsuma.”
“Ah nii,” venitab Lesta. “Tänan väga!”
“Ei noh, mis seal tänada. Muudkui tule!”
“Nimelt, nimelt, Lesta!” tõendab Teele peigmehe kutset. “Kui sina ei tule, kes siis veel peab tulema?”
“Ei noh, ma tulen ilmtingimata, kui ma aga aega saan. Ma ei ole ju prii mees, et võta aga kätte ja mine, kuhu süda kutsub. Teenistus…”
“Kas sa sellest teenistusest siis ikka veel lahti ei saa? Hakka ometi peris kirjanikuks ja ära janda apteegiga. Kirjuta! Kirjuta teine niisugune raamat veel, nagu sul suvel ilmus. Ei, see on kena raamat, Lesta, ma lugesin ta läbi ja… ei mõista midagi ütelda. Kirjuta! Tont võtku balsum vulnerarum kuntsumi ja seitsme nõia eli ja jänese testamenti ja ülemere kuradi vanaema soolikavenituse teri! Kirjuta! Haiged mõistavad ilma sinu kurjasilma elitagi surra ja palderjani juurikas ei tee muud kui ajab kassid marru; naba kruvid ja juudi kõrvad ei päästa enam kellegi hinge vanatondi küünte vahelt, kui hing kord juba sinna on sattunud. Kirjuta!”
“Jaa…” kehitab Lesta õlgu, “ei tule välja. Ei tule omaga välja – see on see asi. Aga et nüüd korra kirjandusest jutt tuli, siis… Oota, ma annan õige ühe osa omast võlast ära. Kõike ma kahjuks anda ei saa, aga poole… Poole annan ära, siis on mul natukene kergem elada.”
“Ahah,” hüüab peigmees. “Näed nüüd! Tähendab siis, et kirjastuseäri läheb peris kenasti, kui sa juba võlgasid maksad?”
“Ei, ei… Selle raha olen palgast kokku hoidnud.”
“Heakene küll, aga komisjoni mees – mis see siis ütleb?”
“Komisjoni mees ütleb, ta pole veel aega saanud arvet teha. Tulgu mina nii… edaspidi, sinnapoole.”
“Aga müünud ta sinu raamatuid ometi on?”
“Müünud on; seda ta ei salga.”
“Ei, siis lähme hommen päev ja nõuame raha müüdud eksemplaride eest välja. Mitte sellepärast, et ma oma raha tahan kätte saada, vaid sinule endale on tarvis.”
“Ega see ei aita. Ta ütleb: “Tulge uue aasta algul.” Enne ütles: “Tulge aasta lõpu poole,” nüüd ütleb: “Tulge edaspidi, sinnapoole… nii, uue aasta algul.”“
“Susi sit – või hm, hm – tema silgukarpi! Kas
sihher (saksa k.:
