ärimees aga ajab enese kähku püsti ja annab asjaoludele vastava seletuse.
“Nüüd on nummer,” ütleb ta, “kõik tee tule ilusti nagu iga viisakas inimene, aga siin, oma ukse peal hakka käperdama nagu peni. No mina ei saa aru! See tänavune lumi on justkui kitt, kõik kogub kontsade alla kokku… käi nagu karkude peal. Ega te ei näind, kirjaniku-härra, kuhu mu sigar lendas? Ah soo, vabandage, siin on ju võõrad! Lubage lahkelt, see on ju opmani-härra ise! Tere, tere! No mis nüüd viga, nüüd on kohe üks kunde värske kauba jaoks. Mis, see obadus, mis ma lävel sain, see ei tee mulle midagi, see on niisama nagu vana venelase käes “netu”; peaasi, et Tootsi-isand just parajal ajal linna tuli. Ja, nagu ma näen, pole siin laual miski muu kui vana aus kolmetärniline Saradšev. Jah, õigus – kolmetärniline.”
Tuttavad raputavad kaua teineteise kätt, siis esitleb Toots Kippelile oma pruuti. Ärimees teeb ütlemata viisaka kummarduse, kusjuures ta uuesti kukkuda ähvardab, aga õigel ajal laua nurgast kinni haarab ja tasakaalu kätte saab.
“Aga nüüd,” jätkab ta kohe, “on ilmtingimata tarvilik, et me teemasina keema ajame ja teed teeme, sest ilma teeta on isegi kolmetärniline justkui “i” ilma peata ehk nagu koer ilma sabata. Ma lähen vaatan silmapilk.”
“On juba tehtud,” ütleb Lesta.
“Ahah, ahah – see on tore! Ega te ei näind, kuhu mu sigar lendas?”
“Siin nurgas suitseb üks junn. Aga mis junn see on, seda ma ei tea.”
“Hmhühüh, seesama ongi,” ütleb ärimees, sigarijuppi kähku suhu torgates. “Nüüd võtame selle kasti lahti ja vaatame õige järele, mis see Engelsvärk saatis. Olge nii lahke, kirjaniku-härra, tooge mulle sealt minu toast ahju serva pealt see vana peitel – sellega on hea kangutada. Ja visake süsi masinasse; puhkuge, puhkuge, see vana toos ummistab vahel ära.”
Mõninga töö järel on saadetis lahti võetud ning õnnest särav Kippel laob kauba laua peale.
“Vaadake, vaadake, opmani-härra,” ütleb ta, “ja teie kah, preili, sest oma silm on kuningas. Niisugust kaupa te siit juba ei leia. Nüüd ostke ruttu tosin või teine oma tulevase majapidamise jaoks, võib-olla on nad juba homme kõik edasi müüdud. Siinsed kaupmehed on maiad niisuguse kauba peale.”
“Ei tea,” kehitab Teele õlgu, “see on Joosepi asi. Minul ei ole midagi selle vastu.”
“Minu asi!” hüüab Joosep. “Tont võtku, noad ja kahvlid on alati perenaise mure olnud. Osta, osta, Teele, ära kirise, ega sa Tõnisson ei ole! Nuge ja kahvlid on igatahes rohkem vaja kui minule uut ülikonda. Ütleme, näituseks…”
“Uue ülikonna pead sa niikuinii tellima.”
“Ei mõtlegi. Mul on endalgi hea ülikond. Ja kui sa mulle selle uue ülikonnaga nii väga peale käid, siis lükkame pulmad edasi, kuni ma oma vana ülikonna ära kannan. Siis tellime uue ülikonna ja teeme pulmad. See on nii… aasta viie pärast.”
“Hmh,” tõmbab Teele oma ilusa nina pisut kirtsu, “ma ei tea, kellele seda vanameest aasta viie pärast veel vaja on.”
“Luba lahkelt! Sa pead teadma, et selle aasta viie sees ei lähe sa ise sugugi nooremaks. Et ma sust aga üleüldse natuke vanem olen, siis peab see just nii olemagi; mees peab alati pisut vanem olema kui naine, Aadam oli ka vanem kui Eeva – kas sul’s piiblilugusid enam meeles ei ole?”
“Ei noh, ilmtingimata on opmani-härral õigus,” arvab Kippel, nuge ja kahvleid oma narmendava varruka külge pühkides. “Aga kus on ikka kaup! Ei, hea tutvuse pärast ei võta ma teie käest omale rohkem vahekasu kui kakskümmend protsenti. Ja see ei ole tähtis, palju ma opmani-härra käest kasu saan, peaasi – tal on õnnelik käsi, las avab kauba.”
“Tehtud!” ütleb Toots. “Pakkige sisse üks tosin! See olgu pruudile pulmakingituseks. Kuuled, Teele, teist kingitust ära enam oota, – mina olen kokkuhoidlik inimene ega armasta pillamist.”
“Tehtud! Tehtud!” noogutab neiu peigmehe poole naeratades pead.
“Niisugune asi meeldib mulle!” hüüab ärimees rõõmsalt. “Nüüd on sihher, et ma teiste tosinate pealt oma kolmkümmend protsenti puhast teen. Kas te pole tähele pannud, et kaup siis alati hästi läheb, kui esimesel ostjal on õnnelik käsi? Siin on tosin nuge ja kahvlid – nendega võite süüa kogu oma eluaja, kui te väga palju äädikat ei tarvita. Aga nüüd lähen ma ja puhun oma kopsu välja, kui see teemasin muidu keema ei lähe.”
“On juba tehtud!” ütleb Lesta, tossavat teemasinat lauale tuues.
“Kroki” juures tõuseb Tootsi meeleolu nii kõrgele, et ta isegi Kippeli maale pulma kutsub. Ärimees on kutsest vaimustatud, lubab ilmtingimata minna, kui aga kirjanikuhärra ühes tuleb; muidu olevat võõras kohas, võõraste inimeste keskel natuke õudne.
Keset lõbusat juttu ja nalja jääb Toots järsku tõsiseks, kortsutab kulme ning pomiseb otsekui iseendale: “Tont teab… vaja ära käia.”
“Kus kohal?” küsib Teele tähelepanelikult.
“Oota, oota,” vastab peigmees, “lase ma võtan veel selle lonksu krokki sisse… need viimased kakskümmend tilka suhkruveega… siis küsin Lestalt nõu – eks näe, mis tema arvab, kas maksab minna või ei.”
“Kuhu, kuhu?” pärib Lesta.
“Lutsu juurde, selle “Kevade” kirjutaja juurde. Tema on seal ilmast ja maast kokku valetanud – ma tahaks minna ja temaga rääkida paar tõsist sõna.”
Lestale läheb järsku natuke kuuma joomaaega hingekurku, ta hakkab köhima ja vaatab naerdes kõneleja poole. “Köh, köh, ei, see on ju –”
“Kentuki Lõvi on vihane, et temast nii palju kirjutati,” tähendab Teele. “Muidu ei olegi seal palju valet. Need lood on meil enestel meeles.”
“Oodake, oodake,” vehkleb peigmees kätega, et teisi rahule sundida, “laske ma seletan. Ütleme, näituseks… noo-jah, Luts kirjutab, et Toots tegi nii ja nii, selle ja selle koerustüki – hea küll, laseme olla! Aga kust teab Luts, et ma seda ja seda mõtlesin, kui ma nii ja nii tegin? Vastake mulle selle küsimuse peale. Seda te ometi kunagi ei näinud, et ta mulle oleks augu pähe teinud ja vaadanud, mis seal sees on. Noh – see on esiteks. Teiseks on seal siiski paar vigurit minu selga aetud, mida sugugi mina ei teinud, vaid tont teab kes. Kolmandaks, kui te teada tahate –”
“Vast aitab juba?” peatab Teele hoogu sattunud peigmeest.
“Ei aita veel – kõige tähtsam punkt tuleb alles. Noojah, teiseks –”
“Kolmandaks, kolmandaks!” parandab Teele.
“Olgu! Kolmandaks käis Lible üleeila Ülesool ja teadis kõnelda, et va punapea Kiir on lubanud linna minna, Lutsu üles otsida ja siis veel alles kõnelda ja üles lugeda kõik need minu teod… ikke selle teise “Kevade” jaoks. Vaadake, mis armas koolivend Kiir tahab teha! Armsale koolivennale põle vist esimesest “Kevadest” veel küll; nagu näha, tahab ta mulle terve oma eluaja hundiaukusid kaevata. Olgu kudas on, aga nüüd on vist küll viimane aeg, et ka mina selle Lutsu üles otsin ja talle paar õpetlikku sõna ütlen. Võtab ta kuulda Kiire juttu, siis peab ta ka mind kuulama, kui ta vähegi õiglane tahab olla oma koolivendade vastu; annab ta aga Kiirele siiski millegi pärast eesõiguse, siis vaja teist õige hirmutada ja ütelda, et ka mina temast nii mõndagi tean, mis võiks üles tähendada ja kokku seada ja Laakmanni
