title>SAATEKS
Kui Elsbet Parek (1902-1985) 1960. aastatel oma mälestusi kirja panema hakkas, julges ta vaevalt loota, et need kunagi trükivalgust näevad. Aeg oli selline, mil ametlik ajalootõde erines oluliselt sündmustes osalenute mälestustest. Seetõttu olidki need kirjutatud Kirjandusmuuseumi kultuuriloolise arhiivi (tollase käsikirjade osakonna) jaoks ja polnud algselt mõeldud mitte avaldamiseks, vaid selleks, et fikseerida ametlikule ajalookäsitlusele alternatiivne nägemus. Mälestustes kajastatud periood hõlmab aastaid 1907-1949 – alates autori varasest lapsepõlvest kuni päevani, mil algas tema perekonna Siberi-teekond.
Ometi läks nii, et nüüdseks on kõik Elsbet Pareki käsikirjalised memuaarid – kokku viis raamatukest – avaldatud, kuigi autor ise seda kahjuks enam ei näinud. Olgu meenutatud, et 1991. aastal ilmus Pärnu kirjastuselt Perona E. Pareki "Mälestusi aastaist 1931-1949" I osa (periood 1931-1942). Käesoleva vihikuga jõuab lõpule Elsbet Pareki mälestuste avaldamine Kirjandusmuuseumi "Litteraria" sarjas. Esimesena ilmus eesti kirjandusloo allikmaterjale tutvustavas sarjas 1998. aastal "Tartu – minu ülikoolilinn 1922-1926" ("Litteraria" 14), seejärel 1999. aastal "Minu koolipõlve Tallinn 1916-1922" ("Litteraria" 16) ja aastal 2000 "Mälestusi aastaist 1939-1944 Pärnus" ("Litteraria" 18). Ajaliselt kõige varasemat perioodi käsitlev "Tartu – minu lapsepõlve linn (1907-1913)” ilmus pisut lühendatuna ajakirjas Tuna (Tuna 2000/3).
Elsbet Parek oli kogu oma elu vältel aktiivse eluhoiakuga ja kultuuritahteline ning tal oli palju isiklikke tuttavaid tuntud eesti kultuuri- ja ühiskonnategelaste hulgas, suur osa neist juba üliõpilasaastatest.
Seetõttu pakuvad tema mälestused ka olulist lisa nii mõnestki avaliku elu tegelasest tervikliku pildi saamisel. Nii ongi Pareki mitmed lühemad kirjutised, mis mõeldudki kohe avaldamiseks, mitte arhiivi jaoks, keskendunud just tuntud kultuuritegelaste portreteerimisele. Ajakirjas Keel ja Kirjandus on ilmunud "Meenutades Aino ja Oskar Kallast" (KK 1969/4), "Mälestusi Johannes Barbarusest Pärnus" (KK 1970/6), "Mälestusi Richard Jannost" (KK 1971/10), "Mälestusi F. Tuglasest 1925-1930" (KK 1972/11) ja kogumikes "Mõeldes Johannes Aavikule" (rmt: Üheksa aastakümmet. Pühendatud J. Aavikule, Tln, 1971) ning "Mälestades Juhan Sütistet" (rmt: Mälestusi Juhan Sütistest, Tln, 1985).
Kuna Elsbet Pareki ema Anna Markus (1874-1955) oli Karl Menningu trupi juhtivaid näitlejaid, oli tal rohkesti mälestusi ka isiklikest kokkupuuteist teatriinimestega. "Mälestusi ja mõtisklusi K. Menningust" on ilmunud Keeles ja Kirjanduses 1969/8 ning "Lapsepõlvemälestusi sajandi alguse teatrist ja näitlejaist" Teatrimärkmikus 1971/72. Küllalt palju on teatrist ja näitlejatest juttu ka kirjutises “Tartu – minu lapsepõlve linn (1907-1913)” Võib öelda, et Elsbet Parek jagab oma hinnanguis teatrile suuresti oma ema maitset ja tõekspidamisi, olles nii omamoodi ka Menningu kunstipõhimõtete edasikandjaks.
E. Parek ei kirjutanud mitte üksnes mälestusi. Olles erialalt kunstiajaloolane, on tema sulest ilmunud "Keskaegse kirikuarhitektuuri uurimisest Eestis" (Eesti Kunstimuuseumi aastaraamat I, Tln, 1931) ja eraldi raamatuna "Pärnu sajandeis. Ehituskunstiline ülevaade" (Tln, 1971).
1944. aasta augustiks, mil algab käesoleva mälestusraamatu sündmustik, oli suur osa Pareki tutvusringkonnast kodumaalt lahkunud – kes loomavagunis ida, kes põgenikupaadis lääne poole. Seetõttu on mõistetav, et võrreldes memuaaride eelmiste osadega pole käesoleva raamatu keskmes mitte niivõrd kultuurielu ja köitvad kirjeldused autori kohtumistest tuntud loovinimestega, kuivõrd just aeg ja ajalugu ning tavaline inimene selle keskel. See on ajajärk, mil üksikisik ei suutnud ajaloo käiku palju mõjutada. Tänase päeva vaatepunktist tunduvad mõned tolle aja seigad lausa uskumatud ja läbinisti absurdsed, olgu siis kohustuslik kollektiivne valima marssimine orkestri saatel, paroodiana mõjuvad valimisloosungid või umbkeelse parteiametniku loeng Koidulast. Ajastu üldist miljööd iseloomustavad kujukalt normiks peetud ületunnid, pikad koosolekud ja kõikvõimalikud kampaaniad. Pareki mälestused teeb sümpaatseks see, et ka kõige karmimate aegade kirjeldamisel ei lasku ta iial kurtmisse ja enesehaletsusse. Ajastu absurdi edasiandmisel on peamiseks vahendiks iroonia, mis on kohati vaid ridade vahelt aimatav, kui autor olnud sündmusi näiliselt kiretu objektiivsusega kirjeldab.
Kas pole ohtu, et üle kolmekümne aasta tagasi ja praegustest hoopis erinevates ühiskondlikes tingimustes kirjutatud mälestused võivad mõjuda tänases päevas aegununa? Mõistagi paneb kirjutamise aeg tekstile teatud pitseri. On omamoodi kurb paradoks, et kui tollal ei saanud neid tekste poliitilistel põhjustel avaldada, siis nüüd, mil nende aastakümnete karm tõde pole enam kellelegi saladuseks, mõjuvad nad ehk liialt leebena, et mitte öelda punasena, kuna neis ridades ei ole teravaid süüdistusi ja tingimusteta hukkamõistu. Vaatamata sellele, et kirjutatut säilitati vaid arhiivis, oli küllap enamusel neist, kes tollal poliitiliselt tundlikel teemadel sõna võtsid, tõhus sisemine enesetsensuur. Kui Elsbet Parek elaks ja neid mälestusi praegu kirja paneks, kirjutaks ta mõne lause kindlasti pisut teisiti – küllap ka raamatu esimese lause. Siiski pole seda, mis teksti kirjutamise aega meenutab, kuigi palju, samas aga leidub siin rohkesti värvikaid detaile, mida ei leia ühestki ajalooõpikust, mis aga aitavad kirjeldatavat aega ja sel ajal elanud inimesi mõista. Pareki meenutuste tasakaalukas toon paneb mõtlema igasuguste äärmuslike hinnangute ühekülgsuse ja kitsarinnalisuse üle.
Käsikirja trükiks ettevalmistamisel on säilitatud autori stiil, parema loetavuse huvides on seda keeleliselt toimetatud. Joonealustes kommentaarides on eeskätt nooremale lugejale mõeldes lisatud mõningaid selgitusi tänase päeva reaaliatest lähtudes. Käesoleva raamatu käsikirjaga (KM EKLA, f 169, m 156:2) on võimalik tutvuda Eesti Kultuuriloolises Arhiivis, samuti teistegi Elsbet Pareki käsikirjade ja kirjadega.
Tänan abivalmis ja toetava suhtumise eest Elsbet Pareki tütart Lagle Parekit ja tütrepoega Heiki Ahoneni.
Nõukogude väed vabastasid Pärnu…
Nõukogude väed vabastasid Pärnu 23. septembril 1944. Esimesi Nõukogude sõdureid nägin ilmuvat Pärnu jõe parempoolsele kaldale umbes kella 10-11 vahel. Ümbersõit üle Tori silla võttis veel ligi tunni ja jõe vasemal kaldal asetsevasse südalinna jõudsid nad alles 12 paiku.
Põlenud hoonetest tõusis vaid tumedat suitsu ja kõrbelõhna, paljude müüride vahel hõõgusid veel tulepesad. Mina oma perekonnaga olin pärast meie kodu tules hävimist leidnud peavarju väikeses naabrimajakeses Brackmanni (nüüd Ringi)1 tänava lõpul. Seda piirasid mere ja jõe poolt kalakombinaadi hoonete suitsevad varemed ja ka meie endise elamu omad. Üle jõe piki Jannseni (nüüd Silla)2 tänavat suitses alles kogu mahapõlenud tänavaäärsete elamute rida.
Kõik oli vaikseks jäänud, pauke ja plahvatusi ei kostnud enam. Suur tuleragin oli vaibunud. Ka inimhääli ei kostnud, kuna tänavatel liikvel oli näha vaid üksikuid julgemaid. Ei julgetud veel oma urgudest ja keldritest välja tulla. Ja üldiselt oli linna jäänud vaid paar tuhat inimest, nagu pärast selgus. Oli täiesti selguseta – kes olid kaugemale põgenedes kodumaa pinna täiesti hüljanud, kes vaid lahingute kartuses maale kõrvale läinud. See selgus alles paari nädala jooksul.
Missugune oli kesklinna pilt peale öist pommitamist ja sakslaste süüdatud tulemeid – sellest polnud meil veel ettekujutust. Nägime eemalt vaid ühele küljele vajunud Nikolai kiriku tornikiivrit ja olime näinud ja kuulnud kohutavat öist tulemöllu. Kui kõik juba mitu tundi täiesti vaikseks oli jäänud, ei suutnud ma enam teadmatuses oodata ja otsustasin kesklinna poole vaatama minna. Minu kaheteistkümneaastane vanem tütar tuli minuga kaasa. Ta oli kogu aja väga vapralt käitunud. Kui me Brackmanni tänava ja Mere puiestee ristumiskohale jõudsime, nägime mööda Lõuna tänavat meie poole tulevat kolme punaarmeelast, kõigil automaadid laskevalmis käes, ettevaatlikult liikudes ja hoolega ümbrust uudistades. Minu vapper tütar hakkas värisema. Oli kuuldud liig palju propagandalisi hirmulugusid Saksa okupatsiooni aladele sissetulevatest Nõukogude vägedest, nende halastamatust julmusest. “Pöörame ära,” hüüdis tütar minu kätt haarates. “Ei, peab otse vastu minema!” – otsustasin mina. la nii möödusimegi üksteisest pikkamisi – nemad vaatlesid valvsalt meid, meie neid
