järgi 5 maali ja neli ilusat portselanvaasi. Ta oli suurejooneliselt helde, kuna tal polnud lapsi ega omakseid. Aga tolleaegses olukorras oli ta lihtsalt asjadega üle koormatud – ja sel ajal polnud midagi võimalik müüa. Kes oleks ostnud? Rahandusosakond müüs äraläinute kraami äärmiselt odavate hindadega peamiselt tagalast tulijatele.
Nii sisustasin minagi oma korteri võõra lahkelt pakutud kraamiga. Samal ajal käisin paaril tuttaval vanal daamil, kes istusid kimbutatult oma perekonna kraami otsas, rahandusosakonnas tunnistamas, et vastavaid mööbliesemeid ja asju tema omadena olin näinud. Aeg oli segane ja rahandusosakond oli umbusklik.
Olles korraldanud oma pere elamise-olemise, jäi mulle ikkagi suureks mureks väljaveetud muuseumivarade saatus. Juba paar nädalat oli linnas nõukogude võim tagasi, aga mingit sõidukit hankida polnud korda läinud. Küll kulutasin sellepärast kõikide instantside uksi. Kästi vaid oodata. Olla kibedamaid asju.
Rongiühendus Pärnu ja Tallinna vahel saadi liikvele: üks loomavagunitest koosnev rong ööpäeva jooksul. Rongile pääses ainult ametliku komandeeringuga. Ja komandeeringuid anti esiotsa väga piiratult. Kuna Leesment kippus Tartu suunas liikvele, kirjutasin talle käsitsi muuseumi komandeeringu ja võtsin ühelt TK osakonnalt paberilipakale pitsati. Ja sellega ta saigi minema. Pärnust – Tallinna, Tallinnast – Tartu.
Juhuslikud autod tulid väga harva kõne alla: peamiselt liikusid teedel sõjaväeautod ja need ei tohtinud eraisikuid peale võtta.
Viimaks abistas mind muuseumi kogude osas Pärnumaa parteikomitee I sekretär sm. Villem Kuusik, kuigi ainult osaliselt. Kogud, mis olid Kihlepa koolimajas, laskis ta linna tuua kohapealse hobuküüdiga – muidugi käsu korras. Ma ei julgenud hästi oma silmi uskuda, kui ühel päeval venis Aia tänavale muuseumi ette rida hobusevankreid, kõigil kastid peal. Vooriga kaasa tuli ka sealne koolijuhataja, et temale usaldatud kaste üle anda. Kõik olid heas korras ja terved. Koolijuhataja jutustas, et Nõukogude väeosad ka nende kandist läbi tulles küll terve maja läbi otsinud ja aru nõudnud – mis on neis kastides. Vana koolimees oskas küllalt vene keelt, et seletust anda. Prooviks tehtud ühe kasti ots lahti: selles olid korralikult väikestesse pappkarpidesse pakitult arheoloogilised leiud Pärnu jõest. Kohe jäetud kastid rahule ja aidatud selle ühegi ots uuesti kinni lüüa. Sellest võib jälle näha, kui tähtis on kriitilisel momendil ühe teadliku ja enesekindla isiku kohalolek. Oli kohe kergem: Pärnu muuseumi kogude teaduslikult kõige väärtuslikum, rahvusvaheliselt tuntud osa – kiviaegsed leiud Pärnu jõest – olid korras ja kohal. Samuti Baltica raamatukogu.
Kõimasse ei pääsenud ikka veel. Sealt ei teadnud muud kui seda, et ka Kõimast olid väeosad läbi tulnud.
Ka “Endla” teater oli paljaks põlenud: ühes 1911. a. valminud juugendstiilis hoonega oli hävinud kogu lavavarustus ja arhiiv. Mõned teatritegelastest olid põgenike vooluga ühinenud, aga enamik kollektiivist oli kohale jäänud. 8. oktoobril 1944 avati “Endla” teatri 1944/45 hooaeg Pärnu Tütarlaste Gümnaasiumis segaeeskavaga õhtuga. Kõned pidasid teatri direktor Kuljus ja LTK haridusosakonna juhataja Tarkpea. Ajajärgu iseloomustamiseks ei ole ülearune mainida, et ametlike kõnede järel mängiti NSVL hümni ja ENSV hümnina “Mu isamaa, mu õnn ja rõõm!”
Küllaltki keeruline ja raskesti korraldatav oli ka üleminekuaegne rahvastiku toitlusolukord. Okupatsiooni kestel käibel olnud Saksa raha ei olnud enam maksev, see tuli üldiselt kviitungi vastu pankadesse ära anda. Sel rahal polnud üldse enam mingit väärtust, sest see oli välja lastud vaid okupeeritud idaalade jaoks. Kusagil mujal polnud sellega vähematki peale hakata. Väga vähestel siinsetel inimestel oli alles hoitud veidi NSVL-i raha: mõned vaskkopikad – see oli kõik. Hakates septembri lõpul töötama, saime esimese palga Nõukogude rahas alles oktoobri keskel. Seni olime absoluutselt ilma rahata ja valitses naturaalmajapidamine. See oli alanud juba Saksa okupatsiooni ajal: ka kanamunade ja piimaliitrite eest tuli mõnes muus aines või tarbeesemetes tasuda.
Linna TK hoolitses oma töötajate eest. Mäletan, et meid toitlustati palgasaamiseni võlgu. Sõime lõunat – ja täiesti maitsvat lõunat (mitte soolasilke kaalikatega, nagu saksa ajal) restoran “Bristolis” (praegu “Baltika”). Seal olid nimekirjad asutuste kaupa ja alati tuli pärast söömist allkiri anda. Aga lõunat said siit ainult töötajad, mitte nende perekonnad. Ent leiba jagati töötajatele ja nende perekonnaliikmetele. Mäletan suuri puhta rukkileiva pätse, millel üks töötajatest järel käis ja mida siis kaaluga jagati. Selle suure eelise said kõik, kes kohe tööle olid asunud. Kellel veel töökohta polnud, pidi elama oma ressurssidest. Kaubandusasutuste töölerakendamiseks kulus veel vähemalt paar nädalat – ja seegi esialgne võrk suutis anda vaid primitiivsemat. Muidugi, linna ümbruses maal olid talud ja neis veel küllalt toiduainevarusid. Kellel sugulased maal ja linnast mitte liiga kaugel – need said sealtki. Minul neid Pärnumaal ei olnud. Tundsin puudust ka kalureist, kes okupatsiooniaja olid talutavaks teinud, aga nüüd suurel hulgal mere taha siirdunud.
Küllaltki põnevaks avantüüriks oli tol ajal Kihnu toppama jäänud Pärnust põgenenute lugu. Kihnu pääses ju kergesti, sinna vooris põgenemispäevil päevad läbi inimesi – küll mootorpaatidel, purjekail, sõudepaatidel. Kihnu saare juures peatusid suuremad mootorpurjekad, mis tegid hiilgavat äri põgenike üle mere viimisega. Tahtjaid oli alati rohkem kui laevadel kohti. Seepärast pääsesid mõnda laeva põgenikud vaid enampakkumise teel. Olen kuulnud väga inetuid lugusid ägedast võitlusest laevadele pääsemiseks. Aga seda pole ma ise näinud, milleks neid lugusid paberile fikseerida. Ent fakt on see, et põgenikke Pärnust aina juurde voolas – ja ühel ilusal päeval laevad enam tagasi ei tulnud. Ligi kolm tuhat inimest jäid sel kombel pisikesele Kihnu saarele istuma: ei pääsenud enam edasi – tõotatud maale, ega olnud ka mingit võimalust Pärnu tagasi pöörduda. Saarel tekkis toitlustamisega ja isegi majutamisega suuri raskusi: Kihnu viis küla tolleaegsete väikeste majadega olid liiga väiksed sellise rahvamassi jaoks. Ja sellele lisandus veel hirm, et nõukogude võim neid karistab põgenemiskatse pärast. Seda hirmu toitsid jubedad kuulujutud. Ent paari nädala pärast juhtus vaid see, et nõukogude piirivalve hakkas neid oma paatidel Pärnu tagasi transportima. Kihnu avantüüri läbielanute hulgas oli mul terve rida tuttavaid. Ja kellelgi neist ei järgnenud sellele mingit ametlikku pahandust. Ei jäänud sellest kuskile kompromiteerivaid jälgi – ei ankeeti ega teistesse paberitesse.
Kuna väga palju meie ranniku mootor- ja purjepaate oli läinud üle mere, sai kogu ranniku kalapüük sellest löögi. Oli läinud palju lihtsaid kaluriperekondi, kaasa tõmmatult üldisest voolust ja hasardist, ilma mingi veenva põhjuseta.
Mõnigi asi käis ka nendel segastel ja vaestel aegadel küllaltki kiiresti. Üllatavalt ruttu pärast Pärnu vabastamist saabusid sinna trükitud blanketid paljude ja keeruliste lahtritega sõjakahjude registreerimiseks. Mulle tõi see kaasa palju tööd: pidin ju mina peale hävinenud muuseumivarade nõuetekohaselt registreerima ja hindama kõik sõjas hävinud muinsuskaitse all olnud hooned. Neid objekte oli südalinnas terve rida – alates keskaegse Nikolai kirikuga. Juba hävinud muuseumihoone, inventari ja kogude registreerimine ja kahjude määramine umbkaudseski ulatuses oli raske ülesanne. Mu abilised polnud küllalt teadlikud. Kõike kokku võttes tuli kirja panna päris fantastilised kahjusummad – täiesti põhjendatult. Kui sellele mõelda, milliseid tohutuid kahjusid oli tekitanud sõjategevus selles ühes väikeses, ainult osaliselt hävinud linnas, – siis võib kujutleda, millised astronoomilised summad peavad olema sõja üldised kahjud.
Ka eraisikud pidid oma kahjud registreerima: minul oli hävinud 4-toalise korteri sisseseade ja palju raamatuid. Neid akte kogudes kinnitasid kohalikud võimuesindajad, et kõik makstakse välja, kõik nõutakse vaenlastelt sisse! Mulle näis see kohe utoopiline. Aga oli neid, kes sellele lootma jäid.
Linna valgustusvooluga oli alguses väga suuri raskusi. Oli ju kohalik elektrijaam purustatud. Alguses andsid kesklinna asutustele hädavajalikumal määral voolu linavabrik ja Sindi vabrik. Nende suurtööstuste terveks jäämine oli suur õnn ja kohalike tööliste teene, kes
