ja asutustes pidid petrooleumilambid igaks juhuks käepärast olema.
Ainsa linnavahelise silla purustamise tõttu olid suured ebamugavused sidepidamisega üle jõe asuvate linnaosadega. Inimesi veeti üle jõe lahtiste paatidega – ja alati olid suured järjekorrad. Sõidukid pidid Tori silla kaudu ümber sõitma.
Ka Sindi raudteesild oli osaliselt purustatud. Alguses – kui rongid juba mingil määral liiklema hakkasid – peatus rong Sindi silla ees: reisijad võtsid oma pakid ja pambud ning läksid mööda laudteed üle silla. Teisel pool jõge ootas teine rong, millele tuli ümber istuda. Mul on süngeid mälestusi sellistest Tallinna-sõitudest ja õhtul pimedas vihmaga mööda silda ronimisest.
Linnavahelise silla ehitamine oli tolleaegses Pärnus kõige elulisema tähtsusega küsimus. Sillaehitamise töödega alustati juba oktoobri alguses. Muidugi ajutise puusilla. Kogu linnarahvas aitas kaasa. Sellele hoogtööle polnud vaja kedagi sundida, selle hädatarvilikkust mõistsid kõik. Muidugi aitas kaasa ka Punaarmee. Ja ajutine puusild laiale jõele ehitati rekordilise ajaga – täpselt 55 päevaga. See sild asetses purustatud suursillast paarisaja meetri võrra jõesuudme pool. Sild oli mõeldud vaid
5-aastaseks kasutamiseks, ent täitis oma kohuseid üle 10 aasta, kuigi vajus silmanähtavalt. Peale sõjapurustusi oli see Pärnus esimeseks suurehituseks. Linna kohendati kogu aeg. Alates LTK kohalejõudmisest organiseeriti kohe – 25. septembril – linnakoristamise brigaadid. Purustatud risud koristati liiklemisteedelt, klaasiti aknaid, parandati varisenud katuseid ja korstnaid, löödi siia ja sinna paiku. Ent kvartalitäied tühjaks põlenud kiviseinu ja puumajade vundamente kuulusid linnapilti veel pikki aastaid.
Alla kuu oli möödunud linna vabastamisest, kui koolides juba õppetöö algas – 21. oktoobril. Fašistide süüdatuna olid tuleroaks saanud neli koolimaja. Suurim neist oli tellistest saksa gümnaasiumi hoone Kalevi tänava alguses vastu rootsiaegset linnavalli. Akadeemia tänaval, 19. sajandist põlvnevas suures tiibadega du Bruyni majas oli asunud Linna II Algkool. Kalevi tänava lõpus, vastu “Endla” aeda, ajaloolises Eesti Kooliseltsi majas oli Linna IX Algkool. Vabaduse väljaku11 ääres asetses Kaubanduskooli maja. Kaks viimast olid ka tellisehitused.
Paratamatult suruti nüüd kõigis koolimajades ka õhtune vahetus sisse – juba ruumipuudusel. Kuna sõda ju alles kestis, oli kehtiv ka tänavate pimendamise määrus. Vanemad said küllalt südant valutada, oodates pimedail õhtuil laste kojutulekut. Eriti ebamugav oli pimeduses läbi käia varemete rajoonidest.
Õpetajaist oli Pärnus ca 20 % kodumaalt raskete sündmuste eest põgenenud. Neid suudeti asendada, kuigi mitte pedagoogilise eriharidusega isikutega. Oktoobri lõpuks hakkas riiklik kaubandus ka kuidagi hingitsema. Linnaelanikele anti välja leiva-, toiduainete- ja tööstuskaupade kaardid. Need olid neljas järgus:
a) tööliste grupp – sinna kuulusid ka kõik asutuste juhatajad ja nende asetäitjad b) teenistujate grupp – ühesõnaga endised ametnikud ja kõik kantseleitöötajad c) ülalpeetavad d) töövõimetud ülalpeetavad; viimasesse gruppi kuulusid ka lapsed
Need olid põhikaardid. Aga neile lisandus keeruline lisakaartide süsteem isikute ühiskondliku kaalu järgi. Linna kõige tähtsamad tegelased – nagu EK(b)P juhtivad jõud, LTK ja maakonna TK omad – said juurde “Lit. A” ja “Lit. B” lisakaardid. Nende järgi sai kõiki aineid tunduvalt rohkem, samuti paremaid aineid. Lit. – kaartidega ostmiseks avati varsti erikauplus, kus müüdi selliseid kaupu, mida hariliku tööliskaardi omanikud silmagagi näha ei saanud. Väiksematele “intelligentidele” – nagu väikeste asutuste juhatajad ja õpetajad – anti veel üks SP lisakaart, millega sai sööklates lõunatada, raiskamata põhikaartide kuponge.
Tööstuskaupade kaardiga sai esiotsa vaid tikke, suitsu ja viina. Kõik, kes ise ei suitsetanud ja viina ei tahtnud, müüsid neid väga kalli raha eest. Mäletan, et kroonuviina pudeli (siis % liitrit) eest võis kergesti saada 300 rubla. Oli küllalt juhuseid, kus viinanäljased sõdurid tõid paari pudeli viina eest autokoormatäie küttepuid soovijale koju kätte. Kuna okupatsioonitalvedel oli puude ülestöötamisele erilist rõhku pandud, olid nüüd linnast kaugemad raielangid täis küttepuude riitu, mille peremeheküsimus oli mõnigi kord lahtine. Ka eraisikutel, kes endale puid teinud, puudusid esiotsa võimalused neid välja vedada.
Alles oktoobri lõpul sain viimaks linna TK abil veomasina ja sõitsin ühe töökaaslasega Kõima, et alustada kogude reevakueerimist. Seal ootas mind tõeline šokk. Kõima kooli juhatajaks oli J. Parts, kes omal ajal sai kuulsaks Kilingi-Nõmme koolis toimunud plahvatusega, mille ohvriks langes mitukümmend last. Sündmus oli kohutav. Keegi ei saanud ametlikult süüdistada Partsi, ent ometi langes temale sünge vari. Sellepärast oligi ta tagasi tõmbunud tollesse maakolkas asuvasse väikesesse kooli. Asjade Kõima viimisel jättis see soliidne vanem mees, elupõline õpetaja, raske katastroofi läbiteinud inimene, usaldusväärse mulje.
Kõima kool asus endises mõisasüdames, häärber oli koolimajaks, koolile kuulusid ka kõrvalhooned. Kõike piiras müüriga ümbritsetud park. Koolimaja juures oli massiivne kiviehitis – põline, hästi ehitatud mõisaait väga tugevate uste ja mitmekordsete lukkudega. Selline ruum oli parem igast keldrist, kuna oli niiskusevaba, õhurikas – ja aknadki olid trellitatud. Aida teises otsas asetsesid kooli mitmesugused tagavarad ja esemed. Teise otsa paigutasime muuseumi kastid. Võtmed jäid Partsi enese kätte. Ta elas koolimajas ja kinnitas, et neil segastel aegadel ta kuhugi ei lahku, vaid jääb kohale. Korduval asjade Kõima vedamisel olin kohanud veel üht naisõpetajat, kes sama kinnitas. Koht paistis sobiv – suurte magistraalide ja lahingute jalust ära, linnast küllalt kaugel.
Ent kõik oli läinud viltu. Kui me viimaks Kõima oma asjadele järele jõudsime, tulid küll Parts ja sama naisõpetaja meile jälle vastu – ent häbelike ja süüdlaste nägudega. Nad vist lootsid, et ka mina nende hulka kuulun, kes kodumaa tolmu taldadelt raputavad. Ja siin oli mingi ettenägematu paanika tekkinud. Risti vastu oma lubadustele olid koolijuhataja Parts ja ka koolimajas elutsev naisõpetaja viimasel silmapilgul oma kohalt lahkunud ja kuhugi metsatallu peitu pugenud, nagu nad ise rääkisid. Mulle on mõistmatu see paaniline lahkumine. Kooliõpetajatele ja koolimajadele vaevalt keegi liiga tegema kippus. Sakslasi siinkandis polnud, oli sisse tulemas Nõukogude vägi.
Nüüd leidis Punaarmee väeosa, mis saabus Kõima Pärnu-Jaagupi teed mööda, eest lukustatud hoonete kompleksi. Muidugi intrigeerisid sõjaväelasi eriti vana aida mitmekordselt lukustatud uksed – ja need lõhuti lahti. Kastide hunnik oli samuti põnev: ei tea, mis sakslastest või nende käsilastest mahajäänud varaks seda peeti! Ka kastid lõhuti lahti, puistati välja kogu sisu – lõhkudes selle juures vana portselani ja klaasi. Et sõdurid sealt eriti palju võtsid, seda ma ei usu: nad lihtsalt hoolimatult puistasid kõik segamini ja osaliselt lõhkusid asju. Sõdurid otsisid tihti viina. Ja aida teises otsas oli kooli kraami seas mitmesuguseid pudeleid ja purke kemikaalidega. Need taarad olid viimseni tühjaks valatud ja rohkesti välja valatud just laialipillatud muuseumi esemete otsa – neid parandamatult rikkudes.
Tõenäoliselt jätsid sõdurid edasi minnes laialipillutud asjad hunnikusse – ja siis tulid, nagu alati, kohalikud šaakalid jaole. Need võisid ju ka alaealised olla. Paistab, et selle päeva jooksul võttis igaüks, kes sinna juhtus, seda, mida huvitavaks pidas. Partsi sõnade järgi leidis tema tagasi tulles rüüstatud esemed hunnikus keset hoovi. Tema oli jäägi kokku korjanud ja uuesti aita paigutanud. Pilt oli masendav. Et kohalikkude käsi mängus oli, on näha ka sellest, et üks Kõimas kaduma läinud 16. sajandi pronksuhmer aastaid hiljem kusagilt välja ilmus. Partsile heidan ka seda ette, et ta vähimatki katset ei teinud oma õpilaste kaudu otsida ümbruskonnast muuseumi kadunud esemeid. Ma palusin seda teha. Ja just tema õpilaste näpud võisid ka mängus olla. Võib-olla kartis ta – sealsed metsad olid alles täis metsavendi ja veel aastaid hiljem oli see ümbrus legendaarse Hirmsa Antsu tegutsemispiirkond.
Kaduma läks
