Palli ja Ragga Gísla. Oli enam kui kohane, et minuvanuse ristiema peaks olema keegi minust mõnevõrra vanem muusikainimene.
Meie ristsetel pidas jutluse õpetaja Anna Sigríður, Hjálmar teenis altari ääres. Meile Eiríkuga tehti ristimärgid otsaette ja pandi pähe kolm peotäit pühitsetud vett, mille käigus Eiríkur pidas kohaseks võtta Hjalmaril näpust kinni ja natuke sikutada. Kui ma selle õnnistatud lapse siis sülle võtsin, oli ta nii ilus ja süütu – juuksed natuke märjad ja valge kleit seljas –, et ma pole elus midagi nii kaunist näinud.
Meist said Hjálmariga head tuttavad. Õige varsti tuli välja, et pööningul, kus koor harjutab, on veel alles toomkiriku esimene orel, mille tõi sinna 1840. aastal (häbematult hilja) Kopenhaagenist Palli esiisa kantor Pétur Guðjohnsen. Häält ta ei tee, aga tore on vaadata. Palli kirjutas esiisa 200. sünniaastapäeva puhul teose toomkiriku koorile ja uuele orelile – Taaveti laulu number 141. Enne jõule käisime Hjálmari juures õhtust söömas. Õhtu käigus selgus, et Hjálmar oli omal ajal parlamendisaadikuna Põhjamaade Ministrite Nõukogu delegatsiooni koosseisus külastanud Kaliningradi kainestusmaja ja muid keni paiku, nende hulgas Eestit. Ja kui Eestis ei oleks golfihooaeg samal ajal kui Islandil, lendaks ta Jõelähtmele golfi mängima.
LINNA PEAL
Reykjavíki linnasüdames, mida nimetatakse postiindeksi järgi ka lihtsalt sada ja üks, kohtab alati tuttavaid. Väga sageli on neil lapsed kaasas, väiksemad kärudes, suuremad jalgratastel. Kuuleb viimast klatši, näeb uusi väljapanekuid vaateakendel ja seda, mis on inimestel seljas. Poeskäimine ei ole siin üldse niisama. See on terve ettevõtmine ja aja veetmise viis.
Mulle meeldib Reykjavíki väikeste poodide kultuur väga. Iga pood on omaniku nägu, tal on kontseptsioon, südametunnistus ja kindel ostjaskond. Ja nagu prillipoe assistent ükskord ütles: kui keegi on siin poes harjunud käima, toob ta peagi kaasa oma naise, poja, sõbranna… Niimoodi nad siin väikeses kogukonnas äri käimas hoiavad.
Omal ajal, kui me Eestis elasime, pidi Palli end kodus Islandil käies varustama ülejäänud aastaks kõige vajalikuga, millega ta oli harjunud ja mida Tallinnast ei saanud. Meie Eiríkuga jõlkusime kaasas. Mida muud tarka meil, suvitajatel, ikka teha oli. Aga toona välja töötatud muster kehtib praegu edasi. Kõigepealt tuleb sisse astuda plaadipoodi nimega Tólftónar – Kaksteist Tooni. Pood asub kreemikasvalges laineplekist majakeses Skólavörðustiguri kaubandustänaval, mis viib peatänavast Laugavegurilt üles suure kiriku, Hallgrímskirkja juurde. Poes on vanad sõbrad ees. Sama kompanii annab välja nii pop-, alternatiiv- kui nüüdismuusika plaate ning omal ajal kuulus Tólftónari nimistusse ka Palli noorpõlveansambel Maus. Sellest poest saab kõike: vanamuusikat, sümfoonilist muusikat ja ooperit, terve ECMi sari… Kui 2012. aasta sügisel ilmus Arvo Pärdi autoriplaat „Aadama itk“, müüs see nagu soe sai ja Tólftónaris käiati seda ööd ja päevad.
Islandi kõige uuemat muusikat on moes välja anda vinüüli peal. See meile sobib. Nõmmel oli meil söögitoas, kus Palli komponeeris, grammofon, ja läbi serveerimisluugi sai kööki elektropoppi lasta. Muidu ei saanud nagu seda õiget söögitegemise maiku kätte. Kõikidesse nurkadesse tungiv kohvilõhn espressokannust, mis pliidi peal mulises, käis ka asja juurde.
Alati kui Palli Tólftónaris käib, hangib ta endale pinu uuemaid helikandjaid – et valdkonnaga kursis püsida. Poes on vanade rohelise sametkattega sohvadega muusikakuulamise tuba ja espressomasin, mis teeb rämedalt kanget kohvi. Kui mulle seal kohvi pakutakse, siis ma ütlen tavaliselt „tänan, ei“. Mul on muudki teha. Näiteks istuda Eiríkuga vana kooli mikseripuldi kõrval. Talle on antud poeomaniku eriluba kõiki nuppe sobivas suunas kruttida, ja pean vaatama, et ta liiga hoogu ei läheks oma väikeste tugevate kätega.
Kui Eiríkur ära tüdineb ja Pallil on kohv otsas ning seltskondlikud uudised vahetatud, läheme järgmisse poodi. Enamasti on selleks Kormákuri ja Skjölduri meesterõivaste kauplus. Ega teda ei leiaks, kui ei teaks otsida; ta on Laugaveguri teise kolmandiku peal Bónuse toidupoe keldris. Ega igaüks ei peagi sellele kullakaevandusele peale sattuma. Kundesid jagub niigi.
Keldrisse on üles rivistatud tviidpintsakud, vestid, sonid, kikilipsud, viigipüksid, ruudulised särgid – kõik vajalik härrasmehele igaks elujuhtumiks. Ega ilma selle poeta Palli härrasmees polekski.
Veel on seal vana harmoonium, kontrabass, põdrapea topis, mille kohta Eiríkur ütleb kitseke, vana kassaaparaat, mis näitab kroone ja ööre, kuigi ööre islandlased enam aastakümneid ei kasuta, saapapuhastusmasin, doominoklotsid puust karbis, ja toruga grammofon.
Poe üks nurk on sisustatud kui habemeajaja salong. Suure peegli eest leiab vana juuksuritooli ja igasuguseid arhailisi vidinaid. Ainult et see ei ole muuseum – üks vägeva laka ja vestiga turske sell lõikab seal härradele vana kooli soenguid ja pügab ning koolutab vuntse. Müüjad on riietatud hästi istuvatesse viigipükstesse, vestidesse ja triiksärkidesse, mõõdulindid kaelas. Nad oskavad teha erinevat malli lipsusõlmi ja anda delikaatselt nõu kõigi meestegarderoobi puudutavate küsimuste kohta. Kusjuures, ega nad pole kutselised müüjad selle sõna niisuguses tähenduses, nagu me Eestis arvame – et kõik peaksid kuidagi kutselised olema selles, mis nad teevad. Kes see õieti kutsub ja kuhu?
Need on heliloomingu tudengid, bändimehed, draamakirjanikud, sekka mõni väljaõppinud moekunstnikunolk. Herrafataverslun on nende teine kodu ja klubi, kümnest kuueni.
Ükskord, kui me Pallile järjekordset ruudulist särki käisime ostmas, andis poesell Eiríkule leti pealt korvist pisikese kikilipsu, millel oli taga nööpauk ja mis käib särgi ülemise nööbi külge.
Herrafataversluni reklaamimine on peensusteni läbi mõeldud. Neil on moe-show’d, kalendrid ja reklaamfotod. Ühel pildil on Palli ja poepoiste ühine sõber arhitekt Haukur riietatud pühapäevaisaks, kes on oma neli sirge tukaga blondi tütart viinud Mokka kohvikusse kõrremahla jooma. Tüdrukud on õige mossis, aga Haukur oma tviidülikonna, kaabu ja kohvriga muheleb.
Mokka kohvik Skólavörðustiguril, kus Haukur pühapäevaisa mängis, on Reykjavíki vanimaid tegutsevaid teenindusasutusi. Kohvik tähistas hiljaaegu oma 55. tegevusaastat ja selle sisustus pole 1970ndatest saati muutunud. Seltskond, kes seal tiksub, meenutab boheemlasi minu lapsepõlve KuKu klubist või Pegasusest, isa stammlokaalidest.
Mokka on kitsas ja pime ning kogu sisustus on tumepruun. Seina katab kore juteriie, sealt on hea piltide jaoks naelu läbi lüüa, ja pildid vahetuvad sageli. Mokkas juuakse loomulikult kohvi ja süüakse sooje rammusaid vahvleid maasikamoosi ja vahukoorega. Selle caffè latte kõrval, mida seal serveeritakse, on keskmise Eesti kohviku oma paras lutipudelisse panna. Mis ühtlasi tähendab, et minu omast joob Palli alati pool ära.
Põhiliselt ostetakse kesklinna poodidest muidugi riideid. Reykjavíki kaltsukad on turismikäsiraamatutes üles kiidetud. Ma ei ole küll ise ühtegi lugenud, aga mõned korrad on juhtunud, et Eestist tuleb külalisi, kes võtavad pool päeva oma kallist Islandi-ajast, ajavad rinna kummi ja teatavad, et nemad lähevad nüüd kaltsukatesse tuhlama. Kellel selle peale kätt on, on muidugi paradiisis. Kõige kuulsam vintage-kaltsukas on Spúútnik. Olen mõelnud, miks nad seda nime nii kirjutavad, küllap venelaste hääldamise järgi. Igasugune Vene ja nõukogude teema erutab islandlasi väga, eriti nooremaid.
Populaarne teise ringi pood on ka Aftur (Uuesti), kus tehakse rõivaid uue lõike järgi vanast materjalist. Iga nurga peal õmbleb mõni osavnäpp nunnudest kangajääkidest väikeses tiraažis lasteriideid ja müüb neid disainikauplustes. Minu meelest on neist kõige ilusam Kirsuberjatréð (Kirsipuu) Vesturgatal. Pood meenutab Nu Nordikut Vabaduse väljakul Kunstihoone all. Riideid on seal vähe, põhiliselt müüakse sisustuskaupa.
Rõivadisaini
